1950. aastate keskel ühes Hmongi külas Laoses olid raadiokuulajad kristlikele sõnumitele avatud, kuid kuna nad olid kirjaoskamatud, siis ei olnud neil aimugi, kuidas saates antud Vientiane’i postkontori postkastiga suhelda. Seetõttu saatis külapealik delegatsiooni mitmepäevase jalutuskäigu kaugusele pealinna peapostkontorisse, kus nad uurisid, kas mõne konkreetse postkastiga on seotud usklik mees.
Postkontori ametnikud ei mõistnud palvet ja suunasid nad hoopis kohaliku religioosse hierarhia liikme juurde, kes saatis oma esindaja koos delegatsiooniga tagasi mitmepäevase jalutuskäigu kaugusele mägedesse. Kui aga pealik palus esindajal end tema seisukohtade osas õigeks mõista, ei olnud ta tulemusega rahul ja teatas, et see pole “see”, mida nad olid raadiost kuulnud. Seetõttu vabandas ta esindaja ees ja saatis ta mäest alla tagasi. Kuid küla oli kindlalt otsustanud peapostkontoriga uuesti ühendust võtta.
Nii läks delegatsioon jälle tagasi, kolmepäevase jalutuskäigu kaugusele, mäest alla Vientiane’i, kus nad andsid postkontori ametnikele rohkem üksikasju, kes siis otsustasid, et need inimesed peavad silmas välismaalast, kellel oli tõepoolest oma postkast. See misjonär naasis koos delegatsiooniga, kuulutas evangeeliumi pealikule ja tema meestele ning kõik võtsid Kristuse vastu. Nagu hmongi kultuuris üsna tavaline, andis pealik igaühele oma külast loa saada kristlasteks. Ja ühise vastusena pealiku ettepanekule järgis kogu küla tema eeskuju.
(kordustrükk Miao Messenger, Vol.6, No.1, sügis 1997).
Allikas: Testimonies – Asia Harvest