Radikaalsest islamist põgenemine selleks, et elada koos Kristusega

Leyla on neljakümnendates eluaastates armastav ema ja naine, kes kasvas üles perekonnas, kus praktiseeritakse siiani radikaalset islamit. Pärast abiellumist sai mehest tema Kristuse vastuvõtmise ja usklikuks saamise katalüsaator. Kristus on osa naise igapäevaelust, kuid alguses pidi ta seda oma perekonna eest varjama. Lõpuks said naise perekond sellest teada ning sellega kaasnesid rasked ajad.

Leyla isa tuli tütrele linna külla, sai teada tema mehe usust ja astus tütrele vastu. Andmata naisele valikut, viis ta naise endaga koju kaasa ja ütles talle, et ta ei tohi oma meest näha ja peab oma mehest lahutama.  Naine võrdleb seda aega pantvangis olemisega: „Ma olin nii hirmul, et ei osanud midagi öelda. Ma lihtsalt palvetasin Issanda poole. Et Ta aitaks meil nendest probleemidest üle saada. Kolm nädalat veetsin isakodus nagu õudusunenäos.”

Leyla abikaasa Murat pidi sel ajal oma naisest ja lastest eemale hoidma. Leylal ja tema mehel on armastav perekond, kuid lahus olles tundsid nad, et nende hing on haavatud elades hirmus, rõhumise ja ebakindluse all. Murat otsustas oma äiaga rääkida, kuid see hirmutas Laylat, kuna tema pere radikaalsete islami uskumuste tõttu võis isa tema meest kahjustada või isegi ta tappa. Seda kõike sellepärast, et tema mees otsustas lahkuda nende usust ja saada kristlaseks, mis tähendab, et mees “kaotas” õiguse olla tema abikaasa ja isa nende lastele; tema pere silmis oli ta mees saastunud. Vaatamata kõigile neile riskidele läks mees naise koju, kus keegi ei rääkinud temaga ega söönud temaga ühes lauas, sest islami järgi oli see haram (sõna haram tähendab araabia keeles „keelatud, illlegaalne“).

Murat tahtis oma naist ja lapsi koju tagasi tuua ning tal oli võimalik kohtuda oma äiaga ja jutustada talle sellest, kuidas ta Kristust tundma õppis ja kuidas tema elu on muutunud. Ta teatas, et ei loobu Kristusest, kuid ei loobu ka oma perekonnast.

Leyla kirjeldas oma isa ja abikaasa vahel toimunut järgmiselt: „Jumal tänatud, et Issand kuulis mu palveid. Mu isa nõustus sellega tingimusel, et mu mees ei vii kunagi mu lapsi ja mind kirikusse. Isa ütles mu mehele, et kui ta midagi sellist peaks kuulma, siis tapab ta mu mehe ühe kuuliga. Isegi see oli meie jaoks suur ime. Sest ma tunnen oma isa väga hästi. Teadsin, et ma ei tule enam kunagi koju. Ka mu mees võttis mu isa palve vastu, nähes, kui range on mu pere ja mõistes, et nad ei anna meile enam rahu siin maal. Mu abikaasa eesmärk oli eelkõige minu ja meie lapsed endaga kaasa võtta. Sest kui oleksime mu perega jäänud, siis poleks me enam kunagi kokku saanud. Minu lapsed ei oleks enam kunagi oma isa näinud. Ja nad tembeldaksid mu lapsi “uskmatute lasteks”. Kui ma oleksin jäänud oma perega, siis oleksid nad mu, pärast lahutamist, kellelegi teisele mehele pannud. Kahjuks on see meie kultuuris tavaline nähtus. See oli minu jaoks väga raske ja keeruline olukord.”

Kui nad valmistusid koju naasma, siis ütles Leyla isa oma lastelastele: „Kui see mees, kellest saab teie isa, viib teid uuesti kirikusse uskmatute sekka, siis teavitage mind sellest kohe. Ma tulen teile järele ja te ei näe oma isa enam kunagi.” Selliselt ta juhendas ja hoiatas lapsi.

Üks nende lastest, kes kartis seda, mida vanaisa ütles, nuttis ja anus koduteel: “Ema, me ei lähe ju enam kogudusse.”

Leyla oli oma koju naasnud, kuid nüüd, kui perekond oli olukorrast teada saanud, hakkas nende poolne surve islamiusku naasta kasvama. Leyla ütles: “Mu perekond teeb mulle pidevalt videokõnesid, et kontrollida, kus ma olen. Ja kui nad ei helista, siis saadab mu õde mu õepojad meie majja. Kuna me ei saa pühapäeval kirikusse minna, siis tahame me osaleda veebiteenistusel, kuid me ei saa seda teha, sest mu pere jälgib meid pidevalt.

Teised pereliikmed, kes olukorrast teada saavad, jätkuvalt erineval viisil survestavad  seda perekonda. Leyla tädi ütleb talle: „Sa saadad oma lapsed koraani kursustele; sa õpetad neid lugema koraani ja palvetama kuni semestri vaheajani!” Tädi vihastab endiselt tema peale ja teda ähvardatakse.

Leyla ja Murat pidasid teise linna kolimist turvaliseks, kuid kolimine ei kaitseks neid ohu eest, millega nad silmitsi seisavad. Seda seetõttu, et kuhu iganes nad ka ei läheks, on Leyla perekonnal nende leidmiseks piisavalt mõjuvõimu.

Leyla usub, et nende jaoks on Türgis elamine, tema perekonna äärmuslike islamiusuliste veendumuste tõttu,  praegu liiga riskantne. Leyla ütleb: „Minu perel on oma seisukoht, mis näeb kõiki, kes ei mõtle nii nagu nemad, uskmatutena. Kui meie suur pere saab teada, et oleme kristlased, siis saavad nad meiega hõlpsasti ühendust, isegi kui me linna vahetame. Ja sellisel juhul on meie turvalisus tõsises ohus.”

Leyla ei taha, et tema lapsed kasvaksid üles ilma isata, kuid kui nende elu jätkub niimoodi, siis saab kogu pere aja jooksul teada, et nad on kristlased. Sel põhjusel otsustasid Leyla ja tema abikaasa riigist ära kolida, kuigi see oleks väga raske. Nad kolivad kohta, kus keel ja kultuur on teistsugused ning tema abikaasa lahkub töölt ja riskib nende turvalisusega, et neil oleks õigus kasvatada oma lapsi tervislikult Kristuse armastuses. See samm on valus ja häirib nende eluviisi, kuid Leyla sõnul on see seda väärt.

Leyla isa ähvardab tappa oma väimehe, hoolimata tütre tulevikust või tunnetest. Isa usub, et tal on õigus lihtsalt seetõttu, et tema usk võimaldab tal seda teha kristluse tõttu. Tal on selleks tahe, jõud ja motiiv ning kuni nad lahkuvad, pole neil turvaline olla.

Allikas: Escaping Radical Islam to Live Life with Christ – International Christian Concern (persecution.org)