NSVL – Riik, mida enam ei eksisteeri. Lapsed ja riiklik ateism. Tõestisündinud lood.

Jätkame tõestisündinud lugude jutustamist NSV Liidu usklike elust.

Tatjana Nikolskaja kirjutas ajalehes “Myrt” ilmunud artiklis usklike peredesse sündinud laste elust ja sellest, kuidas neid koolis survestati ning püüti vanematelt ära võtta. Ja see jätkus mitte ainult 1920. ja 1930. aastatel, vaid ka “sotsialismi allakäigu” ajal.

Nõukogude ajal kehtestasid ideoloogid stereotüübi, et religioon on kirjaoskamatute vanade naiste asi. Noored peaksid aga, vastavalt ühes ajalehes ilmunud loosungile, “püüdlema imelise ja õnneliku elu suunas, mida ei pimenda mingid kahtlused, kõhklused ega südametunnistuse piinad”. Religiooni hävitamist peeti ühe või kahe aastakümne küsimuseks, mida kinnitas ka ametlik statistika. 1930. aastal näitas Vladivostokis läbiviidud uuring, et väiksemates klassides on ateistlikke lapsi oluliselt rohkem kui vanemate laste seas, keda hiljem kaasati “antireligioossesse õpetusse”. Sellised uuringud viisid järelduseni, et järgmised noorte põlvkonnad on “religioossetest eelarvamustest” täiesti vabad.

Kuid aastakümned möödusid ja religioon ei kadunud. “Kirjaoskamatud vanad naised” asendusid noortega, kes kindlasti ei olnud kirjaoskamatud. Need olid peamiselt usklikes peredes kasvanud lapsed, kes olid juba varakult harjunud kirikus käima, palvetama ja Piiblit lugema. Vanemad püüdsid kõigepealt salaja ja siis juba avalikumalt oma lastele edasi anda usku Jumalasse. 1950. aastate lõpus muutus valitsus sellest asjaolust ärevaks. Lõppude lõpuks pole kommunismis, mis pidanuks olema 1980. aastaks ülesehitatud, “usulistele reliikviatele” kohta. Arenevas usuvastases kampaanias oli eriline koht võitlusele nende laste hingede eest, kes pidid “elama kommunismi all”.

Ehkki formaalselt nõukogude seadused ei keelanud vanematel ega eestkostjatel usuõpetust “privaatselt” läbi viia, oldi sellele siiski igal võimalikul viisil vastu. Äärmuslikel juhtudel võidi usklikelt isegi vanemlikud õigused ära võtta ja lapsed internaati paigutada. 1960. aastate algust iseloomustab nende meetmete, mis muutus massiliseks aktsiooniks, kuritarvitamine. Ainuüksi Krasnojarski Krais võeti 1961-64. aastatel 25 last vanematelt ära.

Nende hulgas oli Tšernogorskist pärit neljanda klassi õpilane Valja Vaštšenko, kelle kogu süü seisnes selles, et neiu käis nelipühi palvekoosolekutel ja põhimõtteliselt ei laulnud nõukogude laule selgitades, et “kõik lauludes sisalduv pole tõsi ja Jumal keelab neid laulda”. Kool läks pärast selliseid avaldusi kohe rünnakule, püüdes tüdruku otsustavust murda. Valjat sunniti käima laulutundides, lubamata tal lahkuda. Kord jäi ta ise sinna, kuid pioneerilaulude asemel “laulis ta valjuhäälselt religioosseid psalme ja hakkas lugema religioosseid salme”. 1962. aasta septembris võeti Valja Vaštšenko, tema vend Petja ja tema õde Tanja vanematelt ära ning pandi koos teiste aktiivsete nelipühilaste lastega internaatkoolidesse. Õudust tekitas ka asjaolu, et mõned lapsed sattusid lastekodudesse, mis olid kurikuulsad oma õpilaste mõrvade poolest.

Juhtum lõppes aga rahvusvahelise skandaaliga. Võttes kaasa oma veel äravõtmata lapsed, saabus Moskvasse rühm Tšernogorski nelipühilasi, kes otsisid abi Ameerika saatkonnast. Pärast seda saadeti vaneminspektor A. Budov Krasnojarski Kraisse teatama, et vanemate lastest ilma jätmiseks polnud “isegi ametlikku põhjust”. Kõik lapsed tagastati oma perede juurde.

Leningradis andsid võimud 23-aastasele “religiooniga lõpparve teinud” Robert Malozemovile üle kuus tema nooremat venda ja õde. Kolm beebit jäeti vanematele, kuna võimud oletasid, et nii väikeste laste ema hooldusest ilmajätmine tekitaks ebamugavusi.

1963. aastal toimus Dnipropetrovski oblastis Zeleny linnas protsess adventist Dmitri Zalozny üle, kelle lapsed – Vitja, Valera, Volodja ja Saša – laupäeviti koolis ei käinud. “Kõik olid süüdistajad. Polnud ühtegi kaitsjat ega kaasatundjat,” vahendas kohalik ajaleht Metallurg. Muidugi ei arvestanud keegi nende endi arvamusega. Zalozny vanemlike õiguste äravõtmise protsessi päevil olid ajalehed täis vihaseid artikleid, kus süüdlasi nimetati kas “subbotnikuteks” või mingil põhjusel baptistideks. 19. aprillil 1963 viidi poisid tervisekontrolli ettekäändel internaati, kus nad õppisid kuni kaheksanda klassini. Noorima poja Aleksandri meenutuste järgi põgenesid poisid igal reedel visalt koju vanemate juurde ja laupäeval käis kogu pere kirikus jumalateenistustel.

Oma tegevuse õigustamiseks üritasid võimud (ja see sageli ka õnnestus) ühiskonda veenda , et laste jätmine “fanaatikute” kätte on lihtsalt kuritegu. Usklikest peredest pärit laste elu kirjeldati artiklites ja brošüürides tumedates toonides iseenesest mõistetavalt pealkirjadega “Ära võetud lapsepõlv” või “Lapsepõlv põlvedel”. Tolleaegsetes religioonivastastes raamatutes ja filmides oli sageli stseene, kus „pimeduse jüngrid“ mõnitasid last või noorukit. V. Tendrjakovi jutustuses “Imeline” peksab õigeusklik vanaema julmalt pojapoega Rodjat. Ja populaarse filmi “Pilved Borski kohal” kangelanna, keskkooliõpilase Olja, oleksid “nelipühi fanaatikud” peaaegu ristilöönud.
Pärast N. S. Hruštšovi tagandamist vaadati osa kohtuasjadest uuesti läbi ja osa lapsi tagastati vanematele.

Nii et aseprokuröri B. Kravtsovi sõnul oli baptist L. K. Govoruna, kelle poeg Serjoža temalt ära võeti, süüdi ainult poisi kirikuteenistustele viimises ja “emana ei olnud talle midagi ette heita”. Tulevikus harrastasid ametivõimud vanemlike õiguste äravõtmist harva, mis aga ei takistanud neid usklikke vanemaid selle karistusega ähvardamast.

Kuid nende endi peres ei olnud laste elu kerge. Juba väiksest peale olid nad ateistlike eakaaslaste seas “mustad lambad”. Neid kiusati taga ja naeruvääristati ja prooviti pöörata omaenda vanemate vastu. Usklike vanemate lapsed sattusid eesliinile julmas sõjas, kus ateism pidi usu täielikult hävitama. Nende ees-ja perekonnanimesid, detaile elust kasutati kõige kurjemates ja küünilisemates följetonides, mis olid suunatud religiooni vastu (alles 1980. aastatel muutusid sellised kirjeldused anonüümseks). Nii viidi läbi uut poliitikat, kus innukaid jumalakartmatuid funktsionäre isegi peatati, kui nad “lubasid liialdusi” usuvastase hariduse rakendamisel.

Olgu kuidas on, aga usklike vanemate lapsed tundsid suurt psühholoogilist survet. Tula oblastis Safonovsky sovhoosis keelduti andmast koolipoisile Petja Kolbasovile piletit pioneerilaagrisse, kuna ta oli baptistide poeg. Koolis number 62 pos. Nižnaja Krjanka, Donetski oblastis, ütles õpetaja lastevanemate koosolekul, et “usklike vanemate lapsed ärgu unistagu kesk- ja kõrgkoolidesse astumisest, sest keegi ei lase neid sinna”. Ja sama kooli direktor pilkas teiste laste ees kuuenda klassi õpilast Daniil Sadovyt, “sest tema vanemad on usklikud”.

Kogedes ühiskonna vaenulikkust, püüdsid paljud usklikud oma lapsi maailma eest kaitsta – nad ei lubanud neil pioneeride oktoobrilastega liituda, kinos, teatris, klubides ja kooliüritustel käia ning mitteusklike eakaaslaste seast endale sõpru leida. Seitsmenda päeva adventistide peredes jätsid lapsed tihti laupäevastesse koolitundidesse minemata. Selle nähtusega võideldi eriliselt, kuigi koolides oli piisavalt “ideoloogilisi” õpilasi.

1960. aastal leidis Leningradis aset juhtum, kus religioossetel põhjustel ei olnud lapsed koolis käinud. Saadi teada, et 242. kooli neljanda klassi õpilane Isaak Golenbevitš ei käi laupäeviti koolitundides. Selgus, et pärast vanemate represseerimist võttis vanaisa – jumalakartlik juut – poisi enda juurde elama. Pärast laagrist naasmist kiitsid vanemad heaks vanaisa soovi anda lapselapsele usuline haridus. Isaak õppis kodus Toorat ja inglise keelt, mida ateistid pidasid millegipärast ka religioosseks aineks. Kooli, linnavõimu ja avalikkuse ühiste jõupingutuste tulemusena saadi Isaak “tagasi ja ta hakkas laupäeviti koolis käima”.

1971. aastal esitas Moskva rajooni haridusosakond hagi perekond Berdnik vastu, kus vanemad viisid koos lastega läbi Piiblitunde. Tehti ettepanek võtta vanematelt ära kõik viis last, ehkki noorim, Sveta, polnud aastanegi ja ta ei saanud kuidagi „usu aluseid uurida“. Vanemad lapsed keeldusid kinos käimisest, “ilmaliku kirjanduse” lugemisest. Uurimise käigus ei vastanud kümneaastane Kolja Berdnik “ühelegi uurijate ja kohtu küsimusele” ja tema vanem vend Ljonja selgitas, et peab ilmalikku meelelahutust patuks.

Usklikud üritasid kirikus lastele ,läbi mängude ja suhtluse, usu põhitõdesid edasi anda. Hoolimata usuvastasest survest ja otsesest ähvardusest oma lastest ilma jääda, püüdsid vanemad kogu oma perega jumalateenistustel osaleda. Näiteks Kemerovo oblastis Mõskis osales nelipühi koosolekutel peaaegu sama palju täiskasvanuid kui lapsi. Kohaliku kooli nr 2 õpilased Valeri, Volodja ja Petja Juško, Vasja Kovaljov, Serjoža Gil jt olid usklikud. Sageli keeldusid kogudused registreerimisest üksnes kartuses, et neil ei lubata oma lapsi kirikuteenistustele tuua. NSV Liidus tegutsesid põranda-alused pühapäevakoolid, muusika- ja käsitööringid lastele ja noorukitele. EKP Kirikute Nõukogu ebaseaduslikus ajakirjas “Tõe bülletään” oli spetsiaalne lasterubriik. Nende ja sarnaste “kuritegude” eest nägi RSFSRi kriminaalkoodeksi artiklid 142 ja 227 ette raske karistuse.

Silmakirjaliku kaastundega kirjutasid Nõukogude propagandistid topeltelu talumatust koormast, kui lapse hing oli lõhestatud usust Jumalasse, armastusest vanemate vastu ja huvist ümbritseva maailma vastu ning soovist omada selles väärilist kohta. See oli osaliselt tõsi: paljud lapsed tahtsid väga elada “nagu kõik teisedki”, vaadata filme ja televiisorit, tantsida, matkata ja tunda elust teisi väikeseid rõõme. Targemad usuvastased võitlejad said sellest aru ja püüdsid lapsi mõjutada mitte tagakiusamise, vaid helluse abil, aidates neil ennast selles kummalises ja arusaamatus “maailmas” leida. Ja pean ütlema, et nad saavutasid edu sagedamini kui “karmide meetmete” toetajad. Nõukogude ajalehed ja ajakirjad avaldasid meelsasti usklike perekondade laste tunnistusi, kes “loobusid religioonist”. Reeglina selgitasid nad oma valikut vanemate autoriteedi kokkuvarisemisega ja sooviga saada lihtsalt osa maisest õnnest.

Kuid ateistid polnud alati võidukad. Novgorodi oblastis Borovichi linnas õppis EKP kogukonna presbüterlase Kolja Devjatkini poeg “näha on, et 8. klassis käies võitlevad temas armastus vanemate vastu ja “ilmalikud” mõtted. Nüüd vajab ta lihtsalt tuge väljaspool oma perekonda,” kirjutas 1966. aastal Novgorodi kultuurivolinik A. Vetjukov, selgitamata siiski, kes ja kuidas kavatseb vaest Koljat “toetada”. Kuid hilisem kirjeldus kajastab teismelise hinge eest peetava võitluse tulemusi: freesmasina operaator Nikolai Devjatkin “ei korralda töötajate seas usupropagandat, kuid on oma usus kindel”.

Isegi sotsialismi lõpus püüdsid võimud lapsi religioonist „isoleerida“. Bezhetski nägemispuudega laste internaatkoolis hakkas 14-aastane Sveta Kolodjažnaja “omal algatusel huvi tundma usu, eriti baptistide vastu, ja kuulas salaja välismaiseid raadiosaateid”. Kui täiskasvanud said sellest teada, kutsuti tüdruk õpetajakogu ette, raadio konfiskeeriti ja ta visati pioneeride hulgast välja. Sveta ei teadnud, et NLKP keskkomitee resolutsioon “Välismaise vaimuliku propaganda vastu võitlemiseks” (oktoober 1985) on suunatud temasuguste vastu. Möödus vaid mõni aasta ja pühapäevakoolid ja -ringid hakkasid riigis avatult tegutsema, ilmus lastele ja noorukitele mõeldud kirjandust ning esinesid laste kristlikud rühmad. Vana religioonipoliitika kuulus õudusjuttude valdkonda. Usklike vanemate ehk FERi lapsed ei ole enam tagakiusatud ja põlatud vähemus.

Milliseks kujunes selles artiklis mainitud noorte saatus? Aleksandr Dmitrievich Zaloznyst, kes võeti teise klassi õpilasena vanematelt ära, et kasvatada teda “tõeliseks nõukogude inimeseks”, sai Krivoy Rogi adventreformistliku koguduse jumalateenija. Lapsepõlves temale osaks saanud katsumused ainult tugevdasid tema usku ja karastasid tema iseloomu. Svetlana Kolodjažnaja, praegu Emeljanova, kuulub Luga EKP kirikusse. Tema abikaasa Nikolai on misjonär. Nikolai Vasilievitš Devjatkinist sai EKP kiriku tuntud jumalateenija. Võib-olla, lugedes seda, kirjutavad meile ka teised FER-id, kelle lapsepõlv langes riikliku ateismi ajastule ja kelle edasine saatus pole siiani teada.

Paljud usklike vanemate lapsed, kes on küpseks ja isegi vanaks saanud, tulid tagasi kunagi mahajäetud kirikutesse, olles oma usu pärast kõvasti kannatanud, mille oleks võinud ju saada kui sünnijärgse kingituse. Tänapäeva lastel pole samu probleeme kui nende eelkäijatel. Kuid ka nemad peavad leidma oma koha ümbritsevas maailmas. Kas nad suudavad katsumuste korral näidata üles kindlust või on nende usk vanematele kuuletumise vili, mis vananedes närbub?

Iga põlvkond usklikke noori lahendab selle küsimuse uuesti. Iga teismeline otsustab selle küsimuse ise. Usklikusse perre sündimine on kingitus ja samal ajal ka rist. Ja kui see antakse inimesele, siis tähendab see seda, et Jumal peab teda selle katsumusega toimetulekuks piisavalt tugevaks.

Allikas: https://www.invictory.org/articles/history/8677-strana-kotoroj-ne-stalo-deti-i-gosateizm-realnye-istorii