Ristimise juudi juured

Juut nimega Yochanan ristis esimese sajandi Iisraelis Jordani jões inimesi, sealhulgas oma nõbu, kes sai hiljem maailmakuulsaks: Naatsareti Ješua. Paljud juudid vastasid selle juudi kutsele sukelduda jõkke meeleparanduse märgiks ja sooviks olla Jumala ees õiged. Nende hulgas oli ka varisere. Kas Yochanan leiutas ristimise? Või oli see osa juudi traditsioonidest ja tavadest juba enne teda?

Jah, see oli.

Ja heebreakeelne  sõna mikveh sukeldumise reservuaari kohta osutab meile selle praktika sügavama tähenduse mõistmisel õiges suunas.

Sukeldumine juudi traditsiooni

Suuliselt põlvest põlve edasi antud juudi seadused rääkisid mitmest rituaalse kümbluse vajaduse põhjusest ja selleks sobivaimatest kohtadest. [1] Nende nõuete täitmiseks on saadaval kuus erinevat võimalust. Loetelu algas vastuvõetavate, kuid kõige vähem eelistatavate süvendite või seisva veega mahutitega. Veidi sobivamad olid süvendid, milles vihmasaju ajal vesi uuenes. Veelgi eelistatumad olid rituaalsed vannid ehk “mikvehd” veekogusega 40 cead (vana heebrea vedeliku mahumõõt, 40 cead oli ligikaudu 300 liitrit) või rohkem; siis purskkaevud ja siis voolav vesi.

Parimaks võimaluseks peeti aga “elusvett” (looduslike järvede ja jõgede vett).

Mishnah täpsustab, mis teeb vee puhtaks või ebapuhtaks ja väljendab eelistust suurema ja värskema veekogu järele: “Sest inimesed saavad sellesse sukelduda ja kasta teisi.”

Seega oli Yochanani poolne inimeste kastmine Jordani jõe “elavasse vette” täiesti juudi seaduste ja tavade piirides. Juuda kõrbes tegid seda esseerid, range juudi sekt. Aga miks juudid end vette kastsid? Kas Heebrea Pühakirjas mainitakse ristimist? Üldiselt jah.

Rituaalne kümblus Piiblis

Ja Issand rääkis Moosesega, öeldes: „Tee pesemise jaoks vasknõu ja selle vaskjalg; pane see kogudusetelgi ja altari vahele ja vala sellesse vett! Aaron ja tema pojad pesku selles oma käsi ja jalgu! Kui nad lähevad kogudusetelki, siis nad peavad endid veega
pesema, et nad ei sureks; nõndasamuti, kui nad astuvad teenistuseksaltari juurde, et süüdata tuleohvrit Issandale. Nad peavad pesema oma käsi ja jalgu, et nad ei sureks. See olgu neile igaveseks seadluseks, temale ja ta soole põlvest põlve!” (2. Moosese 30:17-21)

Kogudusetelgis teenimiseks pidid preestrid olema rituaalselt puhtad (tahor) ning rituaalselt roojaseks muutunud iisraellased (tamai) pidid teatud aja jooksul oma positsiooni tagasi saama ja olema täielikult värskesse, rituaalselt puhtasse (tahor) vette kastetud. 3. Moosese raamatu 15. peatüki järgi.

Hiljem, kui tempel ehitati, pidi igaüks enne templisse sisenemist rituaalseks puhastumiseks end mikvesse kastma. Jeruusalemmas on palju iidseid mikva’ot’e (mitmuses sõna “mikve“) ja on näha, et igaühes neist on kaks treppi: ühelt poolt astmed, mis viivad alla mikva vetesse ebapuhtas (tamai) olekus ja teisel pool on astmed, mida mööda palverändur ronis värskelt ja rituaalselt puhtalt (tahor) mikvest välja.

Kuidas see Jeesuse ajal välja nägi?

Pärast 1967. aasta sõda anti arheoloogidele võimalus välja kaevata Jeruusalemma ülemlinn, mis avas uue akna muistsete aegade igapäevaellu. Paljud majad olid suured ja avarad, keldrites olid veepaagid ja rituaalvannid. [2] Leiti, et mõnes majas oli neid mikva’ote mitu, kuna arvatakse, et lisaks leibkonna vajadustele (milles võis olla kuni viiskümmend inimest) võisid nad vastu võtta juudi pühadeks saabuvaid palverändureid ja pakkuda toitu paljudele teistele. Paljud neist ülemlinnas elanud aristokraatidest kuulusid preestriperekonda ja neilt eeldati, et nad jääksid võimalikult sageli rituaalsesse puhtuse seisundisse – mistõttu pidid nad perioodiliselt mikvesse sukelduma. Arheoloogid usuvad ka, et Siiloami ja Betsaida tiike kasutasid sügispühade ajal Jeruusalemma külastanud inimesed teise templi perioodil rituaalseks vette kastmiseks.

Seega oli mikvesse kastmine Ješua ajal üsna tavaline, kuid Uus Testament kirjeldab ka ristimisi, mida tehti mitte ainult jõgedes, vaid mis tahes saadaolevas veekogus. Apostlite tegude 8. peatükist loeme Etioopiast pärit palverändurit, kes uskus Ješuasse, lugedes koduteel Jesaja raamatut:

«Aga kui nad teed mööda edasi läksid, jõudsid nad ühe vee äärde. Ja eunuhh lausus: „Ennäe, vesi! Mis takistab, et mind ei võiks ristida?” (Apostlite teod 8:36)

Selleks hetkeks tähistas ristimine otsust võtta Ješua vastu Messia ja Issandana.

Sõna “Mi´kve”

Heebrea nimisõna rituaalsele vannile (mikveh) aitab meil paremini mõista juudi kümbluskontseptsiooni. Sageli näitavad heebrea sõnad vihjeid juudi mõtteviisile. Sõnal “mikveh” on sama tüvi kui sõnadel “lootus” (tikvah), “joon” (kav) ja “kooskõla”, samuti mõiste lootus või ootus Jumalalt (qiviti l’Adonai).

Strongi leksikon selle sõna kohta ütleb järgmist:

מִקְוֶה “mikveh”: lootus, midagi, mida on oodatud, kindlus (objektiivne ja subjektiivne);
kogunemine, kokkukorjamine (vee, tiigi või meeste ja hobuste, karavani või karja);
pidev, kokku tulevad, lootus, linane lõng, palju (vett), bassein.

Ja sama tüvisõna:

קָוָה “kava“: kokku siduma (võib-olla keerates), st koguma; (piltlikult) ootama: kogunema (kokku), vaatama, kannatlikult, viivitama, ootama.

Lõnga sidumise või keerutamise ideed annavad meile hea pildi sellest, mida tähendab vaadata Jumala poole ja oodata Teda. Me koguneme ja klammerdume Tema Sõna ja Tema külge, ühineme Temaga ning ootame Teda usalduse ja lootusega. Kui loete, et psalmist ütleb, et ta usaldas Issandat, siis ta kasutab tavaliselt seda sõna.

Seos kahe mõiste mikva (reservuaari kogutud vesi) ja tikva (lootus, veendumud) vahel on kaunilt välja toodud Jeremija 17:5-6, kus prohvet väljendab poeetiliselt mõtteid vee ääres juurduvate ja õitsevate puude metafoorina meie kohta kui usaldame Jumalat või kogeme veepuuduse tõttu põuda, kui loodame inimesele.

Mõni salm hiljem teeb Jeremija kokkuvõtte:

Issand, Iisraeli lootus (mikve)! Kõik, kes Sinu hülgavad, jäävad häbisse (või närbuvad). Kes minust taganevad, kirjutatakse põrmu, sest nad on jätnud mahaelava vee allika, Issanda.” (Jeremija 17:13).

See on sõnade mäng – tekst ütleb tegelikult: “ISSAND on Iisraeli MIKVEH ja kõik, kes Tema hülgavad, jäävad häbisse või kuivavad!” Seega on nüüd rohkem arusaadavam, kui Jeremija jätkab, öeldes, et kui me sellest vee ja lootuse mikvest ära pöördume, jääme häbisse, mida võib tõlkida ka kui „me kuivame kokku”. Selle sõna kaudu annab Jeremija meile meelega võrdpildi inimesest, kes usub Jumalasse, kui suure veekogu lähedal kasvavast puust ning sellest, et kes Jumalast lahkub, jääb kuiva ja tolmusesse häbisse.

Elava vee “mikve” sümboliseerib uue elu heldust ja ressursse, mida saame nautida Jumalas. Need, kes panevad oma lootuse Jumalale, otsustades oma elu Temaga seostada, ei kuiva kunagi, vaid leiavad Temas alati värske ja uue elu.

Järgmine kord, kui näete kedagi vette kastetuna, tähistamas oma uut elu Ješuas, Iisraeli lootust, Iisraeli mikves, pidage meeles kõike, mida Ta ütles Tema kohta, et Ta on eluvesi, elava vee kaev, mis viib igavesse ellu. … sest just selline Ta on!

[1] Traktaat Mikvaot, Babüloonia Talmud, Mišna 1.–8
Veekogumisel on kuus taset, millest iga järgmine on parem kui eelnev.
Kaevu veed… Samad reeglid kehtivad kaevu vee, tsisternvee, kraavide vee, koobaste vee, seisva vihmavee ja alla neljakümne cea mikve kohta: need on kõik puhtad vihma ajal; kui vihm on lakanud, on need, kes on linna või tee lähedal, roojased, ja need, kes on kaugel, jäävad puhtaks, kuni enamik inimesi on neist läbi läinud.
Nendest (vetest) kõrgemal on vihmaveed, mis voolavad ja kallavad.
Nendest (vetest) kõrgemal on veed, mis pärinevad mikvest, mis sisaldavad nelikümmend cead, sest inimesed võivad ennast ja teisi sellesse kasta.
Nendest (vetest) kõrgemal on purskkaevu vesi, mille enda vesi on väike, kuid seda on suurendanud kogutud vee suur hulk; see on samaväärne mikvega selle poolest, et seda saab puhastada seisvast veest (tavaliseks) purskkaevuks niivõrd, kuivõrd sellesse saab kasta, olenemata selle sisu kogusest.
Sellest kõrgemal on “purustatud veed”, mis puhastuvad isegi voolates.
Sellest kõrgemal on “elusveed”, mis on mõeldud vooluga inimeste kastmiseks ja pidalitõbistele piserdamiseks ning sobivad puhastusvee valmistamiseks.

[2] Jeruusalemma arheoloogiline park / veebisait: www.archpark.org.il
Levine Lee I., Jeruusalemm: Linna portree teisel templiperioodil (538 e.m.a. – 70 m.a.j.), Juudi Väljaannete Ühing, 2002

Allikas – oneforisrael.org

Allikas: https://ieshua.org/evrejskie-korni-kreshheniya.htm

Mida juudi pered šabatil teevad?

Kabalat šabat (sõna-sõnalt "šabati vastuvõtmine") tähendab šabati vastuvõtmist reede õhtul. See muudab reede õhtu juutide jaoks eriliseks, seda .....

Juudid ja jõulud: kultuuridevaheline perspektiiv

Arvasin alati, et fraas "juudid ei tähista jõule" on aksioom. Minu isa juudi perekonnas Detroidis ei tulnud jõulude .....

Suurim päev juudi ajaloos

Kui Heebrea Pühakiri (Vana Testament) räägib tõesti Messia tulekust, siis võiks eeldada, et juudi ajaloo – ja kogu .....

Huvitav paralleel Iisraeli sõja ja juudi pulma vahel

Viimase paari nädala jooksul olen nagu paljud teised juudid saanud meie mittejuudist sõpradelt küsimusi selle kohta, kuidas meil .....

Juudi kultuur ja tervishoid

Paljud inimesed kasutavad sõna "tervis" valesti. Nad seostavad seda – ja Google aitab neid selles palju – trendikate .....

Galileast pärit araablane dr. Ayman tahtis, et kõik juudid sureksid, kuid Jumal muutis ta südame!

Minust sai noor mees, kelle südame täitis viha ja vihkamine sionismi vastu. Ma vihkasin Iisraeli ja vihkasin väga .....

Miks juudid kasvatavad habemeid?

Paljudel messiaanlikel juutidel on ka habe - kas see on komme, käsk või mis? (Šaša) Vastab messiaanlik õpetaja .....

Greg Laurie: Kristlased peavad seisma juudi sõprade eest ja seisma vastu antisemitismile

Greg Laurie on kutsunud kristlasi üles tõusva antisemitismi taustal juudi kogukonna toetuseks sõna võtma, öeldes, et maailm seisab .....

Ärka üles maailm! Enne kui teie riikides hakatakse valama juudi verd…

Ma hüüan teid. Ma palun teid. Ma anun teid. Ärgake üles! Irratsionaalne vihkamine juudi rahva vastu ja Iisraeli .....