Juudid teevad tõsiselt ohates nalja, et kui Moosesel oleks olnud parem suunataju ja ta oleks parema asemel vasakule pööranud, siis oleksime võinud olla kõigi nende Lähis-Ida hinnaliste naftaväljade pärijad. Selle asemel saime Iisraeli ja isegi Jumal võis selle kohta öelda, et see on maa, kus voolab piima ja mett.
Kui me oleme tõepoolest Jumala valitud rahvas, siis miks Ta eraldas meie naabritele kõige väärtuslikumad loodusvarad? Miks araablased said nafta enda kätte, samal ajal kui me saime niipalju liiva ja kõrbe?
See on mõistatus, mis on meid aastaid hämmastanud. Kuid tänu mõne majandus-ja sotsiaalteadlase tähelepanuväärsele tähelepanekule oleme leidnud vastuse: just jumalik ettenägelikkus kaitses meid selle eest, mida Richard Auty nimetab “loodusressursside needuseks.”
Nüüd tõestab suur hulk uuringuid, et loodusvarade poolest rikkad riigid kannavad koormat, mis lõpuks pärsib nende elanikkonna tõelist kasvu ja jõukust. Nii vastandlik, kui see ka ei tundu on olemas seos loodusvarade rohkuse ja kehva majandusarengu vahel. Naftat tootvad riigid on suurepärane näide. Aastatel 1965–1998 vähenes rahvamajanduse kogutoodang inimese kohta OPEC-i riikides keskmiselt 1,3%, samas kui ülejäänud arengumaades oli kogutoodang keskmiselt 2,2%.
Just riikides, mis saavad suurimaid ressursse, valitseb vaesus ja viletsus, lokkab sõda ja vägivald. Oxfordi professor ja Maailmapanga ökonomist Paul Collier on arvutanud kodusõja tõenäosuse sellistes riikides. Tema järeldus on see, et riigis, kus ei käidelda olulisi loodusvarasid, on risk ainult pool protsenti. Peamiselt loodusvaradest sõltuvates riikides kasvab tõenäosus seevastu 23 protsendini. Toormaterjalid on Collieri sõnul kogukonna jaoks “kõige olulisem riskitegur” – ajaloolistest, geograafilistest või etnilistest teguritest olulisem.
Stanfordi ülikooli politoloogia professor Terry Lynn Karl ja raamatu „Rohkuse paradoks“ autor näitab, kuidas vaeste riikide, näiteks Nigeeria, elanikkond vaesub pärast nafta avastamist ja seda pisikese eliidi kasuks. “Konfliktse ajalooga riikidesse,” kirjutab ta, “toovad maavarad rohkem sõda, korruptsiooni, vähem demokraatiat ja rohkem ebavõrdsust.”
Viimaste nädalate jooksul on kommentaatorid arutanud selle “rohkuse needuse” tagajärgede üle, mis koidab Afganistanile. Kõigi üllatusena avastati, et selle näilise tühermaa all on umbes 1 triljon dollarit väärt mineraal. Mida see siis tähendab riigile ja selle elanikele? Paljud kolmanda maailma ressursipoliitika eksperdid väidavad, et peaaegu kindlasti tähendab see halba. Sõja- ja hõimupealikel on peaaegu kindlasti põhjust veel mitu aastakümmet võidelda, sest võidu aarded on nii ahvatlevad. Titaani voolav maa pole mõeldud rahuks.
Ainult konflikt vastleitud rikkuse üle, mis seletab, miks loodusressursside üleküllus lõpeb nii sageli õnnistuse asemel needusega. Kui riikidel on rikkusi lihtsalt jalaga segada, siis pole neil tegelikult motivatsiooni oma aju maksimaalselt ära kasutada. Leidlikkus on vajaduse tulemus. Algatusvõime ja leidlikkus on viisid, kuidas inimesed, kes peavad heaolu nimel võitlema, kasvavad suursuguseks.
Riigid sarnanevad palju inimestega. Äärmuslikesse rikkustesse sündinud lapsed, kes pole kunagi pidanud pingutama selleks, et end luksusest ümbritseda, muutuvad liiga sageli mitteproduktiivseteks lõbutsejateks, kes ei aita kuidagi kaasa nende ümber olevale maailmale. Nad elavad oma elu parasiitidena, saades kasu teenimata rikkustest, tundmata vajadust tasuda isiklikke makseid. Pole ime, et kaks maailma rikkaimat meest Warren Buffett ja Bill Gates on selgelt öelnud, et soovivad elu jooksul suurema osa oma varandusest ära anda, et nad ei koormaks oma lapsi sellega, mida nad on nimetanud rohkuse „needuseks.”
Ka riigid, mille loodusressurssid on nii suured, et selle elanikelt pole palju oodata, ei innusta inimesi arenema produktiivseteks. Nende rikkus määrab rahva stagnatsiooni. Lihtne raha toodab laisku inimesi. Ilma jõupingutusteta saadud jõukus on kindel rahva, kultuuri ja tsivilisatsiooni allakäigu retsept.
Kujutage vaid ette, kui 1948. aastal oleksid juudid tulnud maale, kus neid oleksid vastu võtnud naaberriigi Saudi Araabia naftavarud. Me ei oleks kunagi näinud riigi loomist, mis on maailma liider nii paljudes teaduse saavutustes, meditsiinilistes läbimurretes, teedrajavates saavutustes, mis pole midagi muud kui imed. Ilma naftata mõistsid iisraellased, et nad peavad oma leiva teenima palehigis ja muidugi selle palge sees hoiti nende ajusid.
PIIM JA MESI
Sellepärast on Iisraeli tagantjärele suurim õnnistus see, et see ei olnud neetud ressursside üleküllusest, mis muudaks intelligentsuse ja ajupinge tarbetuks. Jumal otsustas meile anda vaid piima ja mett. Mitte sellepärast, et need on kaks kõige väärtuslikumat asja maailmas, vaid seetõttu, et need on elu tõeliste õnnistuste metafoorid.
Piim oli esimene toit, mida me oma emadelt vastu võtsime. See tuli võimalikult suure armastuse väljendusena. Ja see, mis see meile andis, muutis selle nii väärtuslikuks, et täitis meie põhilised soovid. Lapsena olid kõik meist piimaga rahul. Ainult vanemaks saades ajasime ahnuse segamini vajadusega. Jumal andis meile maa, mis voolas piima, et tuletada meelde, et oma suurest armastusest hoolitses Ta selle eest, et me ei jääks kunagi ilma sellest, mis on meie heaolu jaoks tegelikult hädavajalik.
Ja siis pani Jumal tõotatud maa andma oma rahvale rikkaliku mee kingituse – magususe sümboli, mis muudab elu elamisväärseks. Materiaalsed õnnistused ei pruugi ilmtingimata rõõmu pakkuda. Miljonid dollarid ei taga automaatselt õndsat elu. Iisraelile anti siiski jumalik võime oma elanikke õnnelikuks teha.
Inimesed vajavad tähenduslikku elu. Armsad elud on vaimse täitumise tulemus. Niisiis lubab Jumal meile, et Ta imetab meid oma emaarmastuse piimaga ja toetab meid oma pideva mesise hoolitsuse ja hoolega.
Ja kes vahetaks selle kogu maailma nafta vastu?
