Ruthi lugu: Religioon ei ole pärand, vaid isiklik teekond Jumalaga

Minu nimi on Ruth ja ma olen 26-aastane. Sündisin moslemiperre ja kuulusime Indoneesia suurima moslemi elanikkonnaga hõimukogukonda.

2009. aastal, kui olin alles väike laps, nägin unenägu mäest üles kõndimisest. Ärgates tundsin end väsinuna. Nädala jooksul nägin igal öösel unes, et kõnnin mäest üles ja hommikul tundsin end väsinuna, nagu oleksingi eelmisel öösel mäest üles roninud. Mul on see unenägu eredalt meeles.

Hiljem, keskkoolis, nägin taas seda unenägu ainult, et seekord ma polnud üksi — kõndisin koos ühe mehega. Aga kui ma ärkasin, siis ei tundnud ma väsimust. Nägin seda unenägu umbes kaks nädalat igal öösel.

Umbes sel ajal sain koolis tuttavaks uue sõbraga, kes oli kristlane. Ühel päeval rääkisin talle oma unenäost. Ta ütles: “Ma arvan, et tunnen seda meest.” Ja ta näitas mulle pilti ja ma tundsin ta kohe ära. Ma ütlesin: “Jah! Kes ta on?” Ta ütles mulle, et Ta on Jeesus. Olin üllatunud ja täis uudishimu. Läksin raamatupoodi ja ostsin endale Piibli. Kuigi pidasin end endiselt moslemiks, siis hakkasin salaja Piiblit lugema.

Sel ajal kandsin veel koolis hidžaabi, sest kool nõudis seda. Pärast keskkooli lõpetamist töötasin Jakarta ilukliinikus. Võtsin hijabi seljast, sest tundsin end ebamugavalt.

2019. aasta oktoobris TikTokis ringi vaadates nägin tsitaati ühest kirikust: “Teie ei valinud Mind, vaid Mina valisin teid (Johannese 15:16).” Tundes nende sõnade vastu huvi, läksin ma sinna kirikusse. Hakkasin kirikus käima, ilma et keegi oleks teadnud, et olen moslem.

Mulle meenus kristlasest sõber ja palusin tal end juhendada. Ta viis mind oma koguduse juhtide juurde ja nad õpetasid mulle Jeesusest ja Piiblist. 2019. aasta detsembris ristiti mind.

2022. aasta septembris ütles mu ema mulle ühel hommikul ootamatult: „Ma tean, et sa oled nüüd kristlane; mida sa teha tahad, kui sinust on kristlane saanud?” Sain aru, et ta sai sellest teada, sest leidis minu toast Piibli. Ütlesin talle, et ma ei palveta enam kunagi kodus. Ta oli ikka veel raevunud ja käskis mul kas kristlusest või kodust lahkuda.

Murtud südamega lahkusin kodust ja asusin elama oma naabri garaažis, mis oli minu majast kaugel. Minu naaber on tegelikult minu pere autojuht. Hakkasin elama oma pereautos, sest mu vanemad ei saa sõita ja mu majaesine tee oli autoga ligipääsematu. Kui mu vanematel on vaja autot, et kuhugi sõita, helistasid nad juhile, et see auto meie maja juurde viiks. Ütlesin juhile, et ta ei räägiks mu vanematele, et ma seal elan.

Ma ei kahetse oma otsust; Ma leidsin Tõe.

Usun, et religioon ei ole pärand, vaid vaimne teekond, mida inimene kogeb koos oma Loojaga. Ja ma tõesti usun seda, mida Piibel allpool ütleb:

Matteuse 19:29 “Igaüks, kes on minu pärast maha jätnud majad või vennad või õed või isa või ema või naise või lapsed või põllud, saab sada korda rohkem ja pärib igavese elu.”

Psalm 27:10 “Kuigi mu isa ja ema jätavad mu maha, võtab Issand mu vastu.”

Allikas ja foto: Ruth’s Story: Religion is Not an Inheritance, but a Personal Journey with God – International Christian Concern (persecution.org)