Sa ei armasta inimesi – sa ei armasta ka Jumalat

Pauluse kirja Roomlastele viimane peatükk jääb paljudel inimestel lihtsalt kahe silma vahele, sest see on tegelikult pikk nimekiri iidsetest nimedest, mida on raske välja öelda. Pärast seda, kui Paulus on lõpetanud meisterliku õpetuse armu ja päästmise kohta, hakkab ta roomlastele 16. peatükis südamest tervitama oma paljusid sõpru.

Ilmselgelt ei tahtnud Paulus kedagi sellest nimekirjast kogemata välja jätta. Ta mainib Foibet, Akvilat ja Priskat, Epainetost, Maarjat, Andronikost, Juniast, Ampliatust ja Urbanust. Ta tervitab Stahhüst, Apellest, Heroodioni, Trüfainat, Trüfoosat, Persist ja neid, kes on Aristobuluse majas. Ta tervitab Ruufust, Asünkritost, Flegonit, Hermest, Patrobast, Hermast, Filologost, Juuliat, Neereust ja Olümpast.

Paulus nimetab paljusid neist inimestest armastavalt “minu armsaks”, “mu sugulaseks” või “väljavalituks”. Nad ei olnud juhuslikud tuttavad. Nad olid Pauluse lähedased sõbrad ja ta kandis neid südames. Mõnega neist oli ta koos vanglas. Ta igatses nende järele nii palju, et nuttis neile mõeldes.

Ja pärast nende 26 inimese – pluss Ruufuse nimetu ema ja Neeruse nimetu õe – mainimist saadab Paulus tervitusi oma kaastöölistelt – Timoteoselt, Luukius, Jaason ja Soosipatros. Ja tuletab kõigile meelde, et nad tervitaksid üksteist püha suudlusega (Rm 16:16). Pauluse armastus inimeste vastu oli hell mitte ainult sõnades. See oli tõeline hellus.

Paulus alustab kirja roomlastele, öeldes oma sõpradele: “Ma ju igatsen teid näha …” (Roomlastele 1:11). Kirja lõpus ütleb ta, et ootab huviga nende külastamist, et „koos nendega leida hingamist.“ (Rm 15:32). See imeline apostel ja teoloogiline geenius avastab endast teise külje – ta on sentimentaalne, leebe ja armastab sõbralikke embusi. Ta on kõige tavalisem inimene.

Mind teeb kurvaks teadmine, et täna eiratakse roomlaste 16. peatükki – see on ju tuline armastus, mida Paulus oma Rooma sõpradele osutas ja piibelliku kristluse põhiolemus. Jumal soovib, et me armastaksime üksteist tulihingeliselt, puhtalt ja siiralt.

Pauluse armastus inimeste vastu ilmnes mitte ainult tema kirjas roomlastele. Samamoodi pöördus ta filiplaste poole: “Ma igatsen teid kõiki Kristuse Jeesuse südamlikkusega. …” (Fil 1: 8). Ja ta kirjutas tessalooniklastele: „ nõnda oleksime meiegi hellusest teie vastu andnud heameelega teile mitte üksnes Jumala evangeeliumi, vaid ka oma hinge, kuna te olite saanud meile armsaks.” (1. Tess. 2: 8). Ja niimoodi pöördus ta Timoteose poole: “… Ma olen tänulik Jumalale, keda ma oma esivanemate viisil puhta 
südametunnistusega teenin, alatasa meenutades sind oma eestpalvetes ööl ja päeval, ning igatsedes sind näha, kui mulle tulevad meelde sinu pisarad, et ma saaksin täis rõõmu…” (2. Tim 1: 3-4).

Seda nimetab Piibel “vennalikuks armastuseks” (Heebrea 13: 1). Meie armastus üksteise vastu peaks olema siiras, mitte võlts. Ta peaks olema kirglik, mitte külm ega professionaalne. Ta peaks olema hell, mitte kauge ega tundetu. See peaks olema emotsionaalne, mitte kuiv ja puhtalt intellektuaalne. Meie kirglik armastus üksteise vastu tuleneb armastusest Jeesuse vastu.

Kuid tänapäeval on sellega probleem. Ükskõik kuhu ma täna lähen, kuulen kristlasi, kes süüdistavad kirikut ja kurdavad, et nad ei saa selles või selles kohalikus koguduses osaleda kuna seal pole armastust ja usklikud on silmakirjalikud. Meist on saanud valivuse eksperdid; leiame kiiresti vead ning mõistame kiiresr kohut ja mõistame hukka. Ja me mõtlesime välja viisi, kuidas need hinnangulised avaldused kõlaksid väga vaimselt.

Neil, kes on täna kirikust lahkunud, on pikk nimekiri põhjustest, miks nad ei saa teiste kristlastega koos ülistada:

1) “Me ei nõustu kõigi nende õpetustega”;

2) “Pastor jutlustab liiga kaua”;

3) “Jumalateenistus on liiga pikk”;

4) “Jumalateenistus on liiga lühike”;

5) “Pandeemia ajal kirik suleti”;

6) “Pandeemia ajal ei suletud kirikut”;

7) „Koguduse liige postitas internetti midagi, mis mind solvas”;

8) „Koguduse liige kurtis minu Internetis postitatu üle“;

9) “Pastor ei rääkinud minuga eelmisel pühapäeval”;

10) “Keegi ei rääkinud minuga, kui ma tulin” jne.

Üldiselt on tuhat ja üks viisi, kuidas see või teine ​​kristlane teid kirikus solvata saab ja solvab. Kuid teie ülesanne ei ole kaebuste jälgimine, vaid iga kord andestamine. Seda nõuab kirglik armastus. Kuid meist on saanud eksperdid selles, kuidas haiget saada, ja meie kibestumine surub maha püha armastuse, mida Jumal tahab, et me ilmutaksime.

Apostel Johannes kirjutas:

“Kes ütleb enese olevat valguses, ja vihkab oma venda, on siiani pimeduses. Kes armastab oma venda, see püsib valguses ja ta ei ole pahanduseks. ”(1. Johannese 2: 9–10).

Kui tahame olla vaimselt küpsed, siis on see tee järgmine: peame inimesi armastama, hoolimata sellest, kui palju nad meile haiget teevad. Kiriku salgamine pole võimalus. Kui teie armastus on jahtunud, paluge Jumalal solvumine eemaldada ja kutsuge taas oma inimesed oma südamesse.

J. Lee Grady / charismamag.com

Allikas: https://ieshua.org/ne-lyubish-lyudej-ne-lyubish-i-boga.htm