Viimane aasta on viinud igavikku kolm üle-eestiliselt tuntud sensitiivi ja ravitsejat: Gunnar Aarma, Sirje Gabrieli, paari kuu eest hukkus Pärnumaal autoavariis Luule Viilma. Oli see mõni vaimset liiki rünnak, kurjalaine kurja teenrite endi vastu?
Katrin*, kas sellepärast ei ole te nõus oma nime avaldama?
Tean oma kogemustest, et teispoolsuses tegutsevad jõud on kurjusejõud. Ma ei taha nendega enam mingit tegemist teha. Viimaks on mul õnnestunud minevikust vabaneda, olen jätnud ennustamise ja kurjade vaimudega suhtlemise. Kulus aastaid, enne kui neist vabaks sain.
Kust saavad sensitiivid oma teadmised?
Nad ise ütlevad, et kosmosest, vaimudelt, surnutelt. Tihti hakkab lähedase kaotanud inimesega suhtlema “kadunukese vaim”. Samas võib mõni, kes on olnud huvitatud UFO-dest, avastada end ühel päeval tulnukatega suhtlemast. Igaüks, kel on olnud kokkupuuteid paranähtuste, spiritismi või muu sellisega, teab, et on olemas jõud, mida ei saa seletada füüsikaseadustega. Kontakti nn. teispoolsusega ei saa füüsiliste meelte kaudu, vaid “üleloomulike” kanalite abil.
Miks inimesed usuvad sensitiive, mis on selles maailmas paeluvat?
Mindki hämmastab, et sama inimene, kellele on nii tähtis, mida ta sööb ja joob, mida selga paneb ja mis materjalist endale maja ehitab, annab elu kellegi kätte, keda ta õieti ei tunnegi.
Kõik elus allub seaduspärasustele, mida ei ole välja mõelnud inimene ja mida ei saa muuta ega oma tahtele allutada. Tõesti huvitav, et kes füüsilises maailmas käib kõhklemata reegli 2+2=4 järgi, laseb end nähtamatus maailmas juhtida kes teab millel. Pean silmas siin neid, kes pakuvad oma n.ö. üleloomulikke võimeid, ja ka abivajajaid, kes “võimetega” inimeste poole pöörduvad. Kas hüppaksime alla kõrgest tornist, kui meile öeldakse, et nii saab lahti suitsetamisest? Sensitiivide korraldusi täidavad inimesed aga pimesi.
Mida ohtlikku võib siis olla suhtlemises “kadunukestega”?
Mõtlesin ise täpselt samamoodi. Aastaid tagasi käidi minu juures abi otsimas, tegelesin kõige erinevamate spiritismi vormidega. Paljud pidasid mind võimetega inimeseks. Ühel päeval olin suremas ja jõudsin kohutava avastuseni – see, millega olin tegelenud, polnud lapsemäng. Vaimude maailmas tegutsevad reaalsed isikud, kellel on inimeste ja inimkonnaga kindlad eesmärgid.
Kuidas avastasite, et teil on üleloomulikud võimed?
Olen pärit nõukoguduseaegsest ateistlikust perekonnast. Siis valitses kindel teadmine, et inimene on arenenud evolutsiooni käigus, ei ole olemas midagi “teisel pool”, elu lõpeb surmaga ja see on lõpp. Hoolimata sellest, mida õpetati koolis ja millest räägiti kodus, kogesin juba lapsepõlves kummalisi nähtusi, millest häbenesin teistele rääkida. Kord tajusin enese lähedal “kedagi”, keda ei näinud, mind haaras seletamatu hirm või tekkis tunne, justkui sureksin kohe.
Teismelisena kohtusin kellegagi, kellel olid umbes samasugused kogemused. Tal oli kirjandust, kus õpetati vaime välja kutsuma ja neilt informatsiooni saama. Kustutasime tuled, süütasime küünlad ja seanss võis alata… Kõik see tundus lapsik, olin ju õppinud, et “sealpool” polnud midagi. Kuid ometi asi toimis. Taldrikud liikusid ja meie saime küsimustele vastuseid.
Tegime kõiki neid asju naljaga pooleks, kuid sellest ajast muutus mu elu täielikult. Nähtamatud olendid käisid mu koduuksest sisse ja välja. Nemad valitsesid seal, mitte mina. Ärkasin tihti kohutava hirmuga, tundes surma lähedust. Vaevlesin ööde kaupa, neelasin rahusteid. Ei saanud seda enam ema eest varjata. Läksime arsti juurde. Psühhiaater kuulas jutu ära ja kirjutas välja samu rahusteid, mida olin juba söönud. Rohkem ta aidata ei saavat. Ta lisas, et olen täiesti terve laps, kellel on võib-olla pisut nõrgem närvisüsteem.
Olin meeleheietel. Ei emal, arstidel ega õpetajatel olnud minu probleemidele lahendust. Nii kestis see aastaid. Ühel päeval tuli minu töö juurde inimene, kes tegeles ennustamisega. Koos hakkasime tulevikku ennustama. Tulevik laotati mu ette lahti otsekui maakaart. Et kartsin surma, oli julgustav teada saada, et lõpp ei olegi veel ukse ees.
See sensitiiv tundus tavalise inimesena, kuid kõik, mida ta rääkis ja tegi, oli vastuolus sellega, mida pakub teadus. Kui küsisin, kuidas ta seda kõike teab, ta muigas ja ütles, et kaardid teavad. Kord rääkis ta üllatava täpsusega kõigest, mis minu elus toimub. Aga siis kukkusid kaardid ta käest maha. Mees aga ei lasknud end sellest häirida ja kõneles edasi, ja ikka õieti. See pani mind esimest korda arvama, et üleloomulik teadmine ei tule kaartidelt.
Kes siis infot jagab?
Otsisin ise samale küsimusele vastuseid. Sensitiiv teadis minu kohta asju, mida teadsin ainult mina. Ta rääkis sündmustest, milles olin olnud ainult mina, kus polnud kedagi, kes oleks võinud talle jutustada. Asi sai selgemaks, kui hakkasin teistele tulevikku ennustama. Olin hämmastunud, missuguse täpsusega minu prognoosid täitusid. Hääled andsid infot inimeste kohta, kes minult abi otsisid. Aga ennast ma aidata ei saanud. Kui varem olin tundnud nähtamatute olendite ligiolu, siis nüüd said tavaliseks ka kõnelused nendega.
Inimesed imetlesid mind, tundsin end vajalikuna. Siis aga saabus päev, mil asi võttis pöörde, mida polnud oodanud. Ennustasin inimesele, kes oli mulle kallis. Kaardid näitasid, et ta sureb õnnetult. Kaks päeva hiljem jäi ta auto alla ja suri haiglas sama päeva õhtul.
Kas see ei võinud olla juhus?
Muidugi mitte. Kui mõned päevad hiljem ta matustele läksin ja puusärgile lähenesin, ründas mind jälle seesama nähtamatu jõud.
Mul hakkas väga halb. Mind viidi haiglasse – operatsioonilauale 41,5 kraadise palaviku ning kohutava sisemise verejooksuga. Arstid laiutasid lootusetult käsi. Kuulsin, kuidas üks neist ütles: proovida võib, kuid ta sureb niikuinii.
Enne operatsiooni algust vaatasin kella. Kell oli üheksa neljapäeva õhtul. Täpselt nädal tagasi samal kellaajal oli ootamatult hukkunud inimene, kellele olin surma ennustanud.
Teadsin, et see ei ole kokkusattumus. Minu elus tegutsesid kurjad jõud. Meenus lause: annad kuradile sõrme, võtab terve käe…
Otsustasin, et kui jään ellu, lõpetan ennustamise.
Ma jäin ellu, paranesin ja tegin lõpu ennustamisele. Kuid “nemad” ei teinud sugugi lõppu minuga.
Nüüd käskisid hääled mind ennast tappa. Mõtlesin ainult sellele, öösel ja päeval. Ei suutnud enam millestki rõõmu tunda. Otsisin lahendust ja vabanemist pidudel ja baarides, kuid lõõgastus oli ajutine.
Surm luuras mu järel. Oli vaid aja küsimus, millal endale lõpu teen.
Te ei tahtnud surra?
Üldsegi mitte, olin noor, ilus, pealtnäha edukas. Mul oli raha, palju tutvusi, perekond. Kartsin paaniliselt üksiolemist, sest surve end tappa oli tugevam kui mu enda tahe. Lootus oli kadunud, valmistusin siit ilmast lahkuma.
Ühel uneta ööl kuulsin koputust. See kordus. Akna taga polnud kedagi, ukse taga ka mitte. Mõtlesin, et koputus ei tule sellest maailmast. Tuppa sisenes nähtamatu isik. Teadsin, et see on surm. Kangestusin. Määratu hirm. Mõtlesin, et suren või lähen hulluks… Kuid äkki sündis midagi, mida polnud oodanud. Mind tabas pimestav valgus. Kõik kadus ümbert, ainult ma ise jäin alles. Ei näinud ma oma kodu, oma voodit… Olin paigas, millel polnud selle maailmaga midagi pistmist. Kõik, mida füüsilised meeled meile teadvustavad, oli kadunud. Saabus minu elu kõige suurem šokk – minu ees seisis Jeesus. Jeesus, kellesse ma polnud uskunud, kelle üle olin naernud, kelle sulaseid olin pilganud. Minu silmade eest oli eesriie langenud. Olin kogu elu elanud, uskumata Jeesusesse, ometi oli Ta reaalsem kui kõik muu.
Mina aga ei olnud Tema oma. Kõik, mida olin pidanud muinasjutuks, oli korraga minu ees. Nägin eemal säravat linna, kus oli palju valgetes riietes inimesi. Nad kõik olid väga rõõmsad. Tajusin seletamatut õnnejoovastust, mis lähtus neist inimestest. Nägin päeva, mil Jeesus tuleb oma kogudusele järele ja viib kõik, kes Tema omad on, igavesse õndsusesse. Minu ees oli lahti kõik see, mille järele iga inimene siin maailmas igatseb, kuid sinna ei pääsenud keegi, kes polnud tunnistanud Jeesust kui lihasse tulnud Jumalat ja Messiat. Vaid Jeesus on uks igavesse ellu. Mina aga olin pilganud kristlasi, tõugates eemale kõik, kes mulle rõõmusõnumit tahtsid kuulutada. Olin kohutavas piinas, ahastuses ja meeleheites, nähes, mis kõik võinuks mul olla ja millest oma rumalate valikute tõttu olin ilma jäänud. Puuduvad sõnad, et kirjeldada seda kohutavat üksindust ja kohtu ootamist. Samas nägin ka tegelasi, kes olid mind jälitanud. Nägin deemoneid, kelle eesmärk on inimkond hävitada. Ent nägin ka ingleid. Kisendasin Jeesuse poole: “Nüüd ma tean, et oled päriselt olemas, anna, palun, veel üks võimalus!”
Korraga olin taas oma toas, kuulsin, kuidas keegi lahkus. Imeline rahu voolas mu üle. Enne uinumist jõudsin veel mõtelda: tahan kogu elu pühendada sellele Jeesusele, kes on universumi Kuningas ja kes on inimese ainus pelgupaik.
Ainult Tõde teeb vabaks. Fakt on see, et hüpoteese võib olla palju, kuid TÕDE saab olla ainult üks. Ainult tõde teeb vabaks, hüptees ei vabasta kedagi. Vabanemispäevast on möödunud palju aastaid. Olen terve ja vaba, hääled, sundmõtted ja muu, millega olin maadelnud 20 aastat, on mu elust igaveseks kadunud. Naudin vaba ja õnnelikuna iga päeva, mis mulle on antud. Rääkides teistele oma vabanemisest, näen päevast päeva samasuguseid inimesi, nagu olin kord mina. Kui keegi oleks mulle rääkinud tõde vabanemisest, oleks palju võinud olemata jääda. Kui palju võiks inimeste elus olemata olla…
Kas arvate, et teie tõde võetakse sel üdini materiaalsel ajastul kuulda?
Ma ei tea, aga loodan. Maailm meie ümber on täis isekaid elunautlejaid. Kui see viib tohututesse probleemidesse, haaratakse kinni ükskõik millest – horoskoopidest, sensitiividest, teadjameestest.
Ühel päeval tuleb meil kõigil lahkuda. Kõik, mille nimel oleme vaeva näinud, mis meile kallis jääb maha. Tundmatuse piiri ületades muutuvad ühe hetkega tühiseks meie haridus, teadmised, positsioon, sõbrad, raha, karjäär – kõik, kogu elu. Jah, ma loodan, et inimesed tulevad mõistusele, sest teist võimalust ei ole.
Intervjueeris Piret Udikas.
*nimi muudetud
Ilmunud 12. aprill 2002 Eesti Kristlikus Nädalalehes (Elu Sõna Leht) nr 14
