Šabat, mis hoidis Rose’i

Noor tüdruk seisis oma isa lähedal sadamakail Poolas, reisikohver jalge ees. Tema üheksast õest-vennast valiti kaheteistkümneaastane Rose, et ta “kuldsele maale” Ameerikasse saata. Elu Poolas oli raske, nälg oli tema kodus pidev külaline. Pärast pikka raha kokku kraapimist ja kõhu kõrvalt näpistamist oli tema pere säästnud piisavalt raha ühe üheotsapileti jaoks Ameerika Ühendriikidesse. Ja Rose, üheksast lapsest noorim, valiti õnnelikuks reisijaks.

Tema isa tõstis reisikohvri õlale ja kõndis hääletult, mantlihõlmad selja taga lehvimas. Rose nägi, kuidas isa nägi vaeva, et oma emotsioone vaos hoida. Eluraskus oli näha tema näojoontest, tarkade silmade põletavast kurbusest ja hallist habemest. Tema selg oli aga sirge ja väliselt ta trotsis oma katsumusi.

Tahtmatult ohates viskas isa reisikohvri tekile ja pöördus tütre poole. Hall pea kummardus ümberpööratud süütu näo kohale, kui isa vaatas sügavalt tütre siirastesse silmadesse. Ta tundis tungi karjuda ja protestida saatuse julmuse vastu. Kuidas ta küll igatses Rose’i koju tagasi tirida, teda hoida nii, nagu ta oli teda hoidnud, kui tütar oli alles väike. Selle asemel pani ta väriseva käe tütre põsele.

“Rose, mein kind (mu laps), pea meeles: Jumal valvab sind igal sammul. Pea meeles Tema seadusi ja pea neid hästi. Ära kunagi unusta, et rohkem kui juudid on hoidnud šabatit, on šabat hoidnud juute. Uuel maal saab olema raske. Ära unusta, kes sa oled. Pea šabatit – ükskõik, millise ohvri sa selleks pead tooma.”

“Tatte! Tatte!” (Isa! Isa!)

Rose mattis oma näo isa mantli kriimudesse, peenikesed käed hoidsid kõvasti isast kinni, justkui ankurdades end kõigele tuttavliku külge, mis oli Poolas. Tatte ohkas uuesti. Tema sirged õlad kummardusid tütre kohale, kui tema pisarad tütre omadega segunesid. Laeva signaal rebis need kaks lahku. Tatte kummardus ja kallistas Rose’i uuesti, kallistades teda nii kaua, et see tundus kestvat terve elu ja nii tugevasti, et oleks peaaegu hinge tüdrukust välja pigistanud. Siis pööras ta ümber ja kõndis mööda kõnniteed alla, õlad längus. Mehena, kellest eluraskused olid lõpuks võitu saanud. Kui laev Poola shtetlielust (shtetl- väike juudi linn või küla Ida-Euroopas) eemale purjetas, puhus värske meretuul reisijate peale, kes valmistusid uut elu alustama.

Rose’i jaoks oli teekond täis küsimusi ja ebakindlust. Kas tema sugulased tõesti tulevad talle vastu või jääb ta uuel maal täiesti üksi? Kui hirmutav oli mõte uuest elust ilma lähedasteta. Kui laev New Yorgi sadamasse sisenes, seisid reisijad reelingul ning karjusid ja plaksutasid, kui nägid “uut maad”. Rose seisis nende kõrval häbeliku ja ebakindlana. Kas uus maa täidaks lubatud lootuse, vabaduse ja rikkuse ootused? Kas tema sugulased kohtuvad temaga seal või oli ta nüüd kodutu?

Rose ei pidanud kaua muretsema. Tema sugulased ootasid teda, muretsedes oma “kollanokast” nõbu pärast. Peagi oli ta juba turvaliselt nende majas. Oma küpse välimuse ja käitumise tõttu ei läinud kaua aega, kui Rose leidis juba endale töökoha õmblusmasina operaatorina.

Elu Ameerikas oli uus ja kummaline. Poola kombed kadusid kiiresti – koos religiooniga. Loobuti tagasihoidlikkusest, košerist kinni pidamisest ja Toorast koos vananenud riietuse ja aktsendiga. Rose’i sugulased väitsid, et religioon oli “vanamoodne”: Ameerikas tarbetu aksessuaar. Rose ei unustanud aga kunagi oma isa sõnu, mis ta ütles hüvastijätul. Ta pani selga uued riided, mille sugulased talle kinkisid, lõikas juuksed vastavalt moele lühemaks, kuid ei loobunud kunagi šabatist.

Rose mõtles igal nädalal oma ülemusele välja uue ettekäände, et selgitada, miks ta laupäeval tööle ei tulnud. Ühel nädalal valutas hammas, teisel nädalal häiris kõht. Kolme nädala pärast hakkas töödejuhataja aimama, milles asi. Ta kutsus tüdruku enda juurde. “Rose,” ütles ta toonil, mis viitas sellele, et ta mõtles ainult neiu heaolule. “Mulle meeldib kuidas sa töötad ja sina meeldid mulle. Kuid see šabati asi peab lõppema. Sa kas tuled sel laupäeval tööle või otsid endale uue töökoha.”

Sellisest sündmuste arengust kuuldes olid Rose’i sugulased kindlad. Ta peab šabatil töötama. Nad avaldasid survet, keelitasid, anusid ja meelitasid. Rose tundis end nagu leht, mis jäi tugevate tuuleiilide rappida, mida tõugati ja tõmmati ilma, et temas oleks mingit kaalu või elu olnud. Ta oli nii noor ja haavatav. Ta tahtis oma sugulastele meeldida. Kuid isa sõnad kajasid tema peas pidevalt. Mida ta peaks tegema?

Nädal möödus Rose’i jaoks kui unes. Tema hinges käis emotsioonide virr-varr. Ühest küljest pole Tattet siin selleks, et aidata mul tugev olla. Ma tahan oma uutele sõpradele meeldida. Ma tahan sõpru. Ma tahan siia uuele maale sobituda, arutles ta. Ja siis sama kiiresti tuli teine mõte: teisest küljest, kuidas ma saan šabatit unustada? Kuidas ma saan loobuda sellest ilust, mille kohta Tatte mulle õpetas?

“Rose, kullake, kuula meid. See on sinu enda huvides.” Tema sugulased survestasid aina edasi ja edasi kuni Rose’i otsusekindlus lõi kõikuma.

Rose läks reedel tööle, söögikott käes ja pea mõtlikult norus. Ta istus terve päeva oma õmblusmasina taga ja kuulas teiste masinate suminat, kui ta hajameelselt oma masstootmistööd tegi. Kas oleks nii jube seda ka homme teha? Otsuse tegemise aeg oli lähenemas.

Masin jälgis Rose’i rahutuid mõtteid. Mida ta peaks tegema – või pigem seisnes küsimus selles, mida ta teha saaks? Kui päike libises üle Lower East Side’i rinnatise, teadis Rose, et selles pole tegelikult mingit kahtlust. Ta on juut ja peab šabatit.

Šabat Ameerikas ei sarnanenud soojale päevale, mida Rose kodus oli kogenud. See nädal oli siiani olnud tema jaoks kõige hullem. Tal ei jätkunud julgust sugulastega silmitsi seista ja neile oma otsusekindlusest rääkida. Selle asemel lahkus ta hommikul majast, teeseldes, et läheb tööle. Ta kõndis edasi-tagasi mööda Manhattani tänavaid. Koos linnatuvidega puhkas ta Tompkini väljaku pargis. “Tatte, see laul on sulle,” sosistas ta. Tuvid sasisid oma sulgi. “Yonah matz-ah bo manoach” (“sellel (šabatil) leidis tuvi puhkuse…”). Seal istus ta tuvide keskel ja laulis traditsioonilisi šabati laule, pisarad silmis ja nuttes salmide vahel. Kui lõpuks piilusid mustast taevast välja kolm tähte, mis kuulutasid šabati lõppu, paistis kuu väsinud tüdruku peale ja ujutas ta nägu oma säras. Rose oli triumfeerinud, kuid võit läks talle kalliks maksma. Tal polnud tööd ja ta oli oma perekonnast võõrandunud.

“Baruch HaMavdil…” (õnnistus, mida öeldakse šabati lõppedes). Oli aeg  seista silmitsi maailma karmusega. Rose rühkis kodu poole, kartes ees ootavat vastikut stseeni, kui ta sugulased saavad teada, et ta ei olnud tööl käinud.

Kodule lähenedes tungisid hõiked tema mõtlikku meelde. “Rose! Mida… Mis mõttes… ma mõtlen, kuidas sa siin oled? Kus sa olid?”

Rose vaatas õnnetul ilmel oma nõbu Joe poole.

“Joe, mis minust saab? Pidasin šabatit ja kaotasin töö. Nüüd on kõik minu peale vihased ja  minus pettunud ning oh, Joe, mida ma teen?” Sõnad veeresid tema huultelt ja põskedel voolasid pisarad.

Joe vaatas talle imelikult otsa. “Rose, kas sa ei  ole kuulnud?” küsis ta õrnalt.

“Kuulnud mida?”

“Tehases oli kohutav tulekahju. Ellu jäi vaid nelikümmend inimest. Hoonest polnud väljapääsu. Inimesed hüppasid isegi akendest ennast surnuks.” Joe rääkis vaikselt ja nuttis. “Rosie, kas sa ei näe? Kuna sina pidasid šabatit, oled sa elus. Oma šabati tõttu jäid sa ellu.”

190 töötaja hulgas oli Rose Goldstein väheste ellujäänute seas. Laupäeval, 25. märtsil 1911 toimunud kurikuulus Triangle Shirtwaist Factory tulekahju nõudis 146 kohalviibiva immigranttöölise elu. Kuna oli olnud šabat, siis ei olnud Rose Goldsteini kohal. Nagu ta isa oli öelnud, rohkem kui juudid hoiavad šabatit, hoiab šabat juute.

Autor: Goldy Rosenberg / The Shabbat that Kept Rose – Chabad.org

Šabat: mitte ainult puhkamiseks, vaid ka meeles pidamiseks

Kas olete seda stseeni kunagi ette kujutanud – olete koos ülejäänud iisraellastega Siinai mäel ja kuulete ühtäkki taevast .....

Juri Sipko: “Šabat Šalom”

Just siis saabus sõna Issandalt. Ja Issanda sõna toob alati rahu ja vaikuse. Suudate ettekujutada? Hing oli valust .....

Mida juudi pered šabatil teevad?

Kabalat šabat (sõna-sõnalt "šabati vastuvõtmine") tähendab šabati vastuvõtmist reede õhtul. See muudab reede õhtu juutide jaoks eriliseks, seda .....

Šabati puhkus ärevale maailmale

Hingamispäev on käsk puhata kõigiks aegadeks. Saate teada selle tõelisi eeliseid, kui leiate aega seitsmenda päeva hingamispäeva ja .....

Šabat Šalom, kallid!

Issanda õnnistusi kõigile ja teie kodudele, perele ja sõpradele! Elame väga tähtsal ja aulisel ajal! Näeme Kõigevägevama sõnade .....

Tähed, sädemed ja küünlad. Šabati šalom

Pimedas taevas hakkavad häbelikult põlema esimesed, veel üsna hämarad tähed. Juudi kodudes, mis on ette valmistatud selleks erutavaks .....

Kas Roomlastele 14 tõestab, et šabatit ei pea enam pidama?

Kas salm Roomlastele 14:5 näitab, et neljas käsk seitsmenda päeva hingamispäeva kohta ei kehti enam? Mida kõneles Paulus .....

Kas Paulus muutis šabati?

Kes muutis seitsmenda päeva šabati pühapäevaks? Kas see oli apostel Paulus? Mida ütleb Piibel Pauluse isiklikust eeskujust šabati .....

Kuidas šabatit pühitseda?

Neljas käsk ütleb, et šabatit tuleb pühitseda. Kuidas saab šabatit pidav kristlane seda teha? Siin on mõned põhimõtted .....