Šabat ravib mu üksildust

Tänapäeva üksildases maailmas hoiab šabat meid ühenduses üksteisega.

Enne judaismi pöördumist elasin üksildast elu. Kuigi mind ümbritsesid sõbrad, siis olid nad sageli hõivatud ja meie mobiilseadmed lämmatasid meie vestluseid. Ma võisin olla nendega lõuna ajal väljas, kui nende telefon või minu oma helises ja me jäime ootamatult oma Facebooki värskenduste lõksu selle asemel, et omavahel vestelda.

Kui mobiilid kõikjal levima hakkasid, siis kadus väga suur osa kellegagi ühenduse loomise võlust ja sõbraga suhtlemise rõõmust.

Kui ma pöördusin ortodoksesse judaismi, siis sain teada, et ma ei saa Šabati ajal oma telefoni ega muid seadmeid kasutada. 25 tundi peaksin ilma selleta olema. Pidin minema ka välja lõuna- ja õhtusöögile, sageli inimestega, keda ma ei tundnud või kutsuma virtuaalseid võõraid oma majja. Oli ebamugavaid ja masendavaid hetki, mil me ei saanud Google’i abil küsimusele vastust leida või vaikusehetki, mille täitsime rääkimisega igapäevastel teemadel nagu ilm. Aga üldiselt sain selle maagia tagasi. Minu suhtlus inimestega muutus taas sisukaks.

Kuigi maailm on rohkem ühendatud kui kunagi varem, siis oleme ka üksildasemad kui ei kunagi varem. 2018. aasta Cigna uuringu kohaselt tunnevad peaaegu pooled ameeriklastest end üksikuna ja nooremad ameeriklased – need, kes on sündinud 1990. aastate keskpaigast kuni 2000. aastate alguseni – tunnevad end kõige üksildasemana. Teine uuring näitas, et ameeriklased suhtlevad vähem kui kunagi varem; kolmandik vastanutest väitis, et nad pole kunagi isegi oma naabritega rääkinud.

Kui me ei suhtle meist mõne meetri kaugusel asuvate inimestega, vaid toetume suhtlemiseks oma mobiilidele, siis me ei rahulda inimeste vajadust tõelise näost näkku sotsialiseerumise järele. Igaüks, kes on kunagi koos hea sõbrannaga jooke manustanud või kolleegiga kohvi joonud teab, kui oluline on rääkida inimestega päriselus.

Õnneks on juudi rahval olemas šabat. Ühel päeval nädalas paneme oma telefonid käest, lähme sünagoogi, vestleme kiddushi ajal, sööme perede, sõprade ja naabritega kodus ja teeme seda tõeliselt näost näkku.

See sotsiaalne suhtlus on minu elu muutnud. Kuna olen kaugtööline, siis vestlen nädala sees igapäevaselt ainult oma mehega ja võib-olla veel kahe inimesega. Ma arvan, et enamik inimesi suhtleb igapäevaselt reaalsuses harva inimestega väljaspool oma pere- ja tööaega.

Üks uuring näitas, et inimesed, kes kohtuvad pere ja sõpradega vähemalt kolm korda nädalas, kogevad vähem depressiooni sümptomeid, kui need, kes kohtuvad kord paari kuu jooksul või harvemini. Uuring näitas ka, et näost näkku sotsiaalne suhtlus on eriti oluline vananeva elanikkonna jaoks.

See on üks põhjusi, miks ma šabatit armastan. See mitte ainult ei aita inimesi välja oma mullidest, kus nad igapäevaselt viibivad, vaid võib kokku tuua ka väga erinevaid juute. Ma kohtan väikelapsi, 90-aastaseid, beebibuumi vanuseid ja teismelisi. Vestlen keskealiste emadega oma 1970. aastate lemmikmuusikast ja teismeliste lastega ülikooli kandideerimisest. Ma saan teada, kui hämmastav on olla värske ema minuvanustelt naistelt, abieluteemalisi nõuandeid vanematelt paaridelt ja uurida tuttavatelt rabidelt, milline on rabi elu.

Šabat on paljuski tagasiminek sinna aega, kus elu oli lihtsam. Tänapäeva kiires maailmas on oluline püsida maa peal ja naasta endise elu juurde.

Olen ülimalt tänulik selle eest, et mul on šabat. See paneb mind tundma end vähem üksildasena, rohkem teiste inimestega seotuna ja tekitab tunde, justkui oleksin osa millestki palju suuremast, kui mina ise.

Autor: Kylie Ora Lobell.

Allikas: Shabbat Cures My Loneliness – aish.com