Paremäärmusliku AfD erakonna esimene võit tuleb keset kasvavaid erinevusi riigi ida- ja lääneosade ühiskonna tajumise vahel.
Saksamaa evangeelsed kristlased palvetavad „leppimise teedele” riigis, kus on polariseerunud arutelu tohutult tõusnud. Saksamaa vajab lõhestumise ja poliitilise võitluse tingimustes “sillaehitajaid ja rahuvalvajaid, kes usuvad, et on võimalik vastased kokku viia – kirikus, poliitikas ja ühiskonnas”, teatas Saksamaa Evangeelse Liidu (EAD) juhtkond Christian Megaportal Victory viitega Christian Todayle.
Evangeelne organisatsioon kutsus usklikke „palvetama, et saada julgust seista vastu lõhele, vihkamisele ja vägivallale. Me vajame inimesi, kes toovad Kristuse armastuse meie maale – isegi võõraste, teist usku inimeste ja vaenlaste armastamise.”
Veel viis evangeelset rühma toetavad seda üleskutset kristlikele juhtidele levitada kõigis kirikutes palvemeelset suhtumist riigi tulevikku, sest “lõhestumise vaimsest mõõtmest saab üle ainult palve kaudu”.
Algatus avalikustati 30. augustil, kaks päeva enne Ida-Saksamaa piirkondlikke valimisi ja kuu aega enne Saksamaa ühtsuse päeva (3. oktoobrit), mis tähistas Saksamaa ühinemist 1990. aastal.
Praegu on Saksamaal ida-lääne lõhenemise selgeimaks märgiks “Alternative für Deutschland” silmapaistev roll. See on alternatiivne poliitiline liikumine, mis on suutnud asetada end suure avaliku arutelu keskpunkti.
Paljud analüütikud nimetavad seda kõige äärmuslikumaks paremäärmuslikuks erakonnaks Euroopas. 1. septembril saavutas ta oma esimese suurema võidu – Bjorn Höcke võitis Tüüringi piirkondlikud valimised. Uuringu järgi hääletas tema poolt 33% katoliiklastest ja 31% protestantidest.
“Alternative für Deutschland” võitis 32,8% häältega kõiki suuremaid parteisid ja jättis Saksamaa liidukantsleri Olaf Scholzi sotsiaaldemokraadid väga madalale 6,1% toetustasemele. Selle tulemusel langes poolteist korda ka toetus vasakpoolsele piirkondlikule peaministrile, jättes selle edumeelse partei ilma võimalusest Tüüringit veel neli aastat juhtida.
Lähedal, Saksimaal (teine Ida-Saksamaa piirkond), toetasid valijad samuti rekordiliselt AfD-d, mis jäi teiseks, peaaegu identseks võitjate, kristlike demokraatide CDU-ga (30,6% kuni 31,9%).
Saksa meedia teatab, et 83 miljoni elanikuga riigi föderaalvalitsus võib olla kokkuvarisemise äärel, kuna kantsler Martin Scholz (sotsiaaldemokraadid) võib kaotada kahe teise võimukoalitsiooni partei (rohelised ja liberaalid) usalduse, millel samuti läks piirkondlikel valimistel väga halvasti.
Kriitikud kirjeldavad AfD ja selle rahvusliku juhi Alice Weideli poliitikat radikaalse natsionalismina, kes püüavad riiki “puhastada” mitte ainult migrantidest (sealhulgas sõjakolletest pärit varjupaigataotlejatest), vaid ka teise põlvkonna välispäritolu sakslastest.
AfD on viimastel aastatel pälvinud märkimisväärset toetust pärast Covid-19 vaktsineerimise ja karmide piirangute vastustamist pandeemia ajal. Samuti kritiseerivad nad sooideoloogiat ja LGBTQ-meelset poliitikat. Partei juhid rõhutavad, et traditsioonilised parteid tahavad neid halvas valguses näidata, sest nad on seotud “poliitilisest eliidist” väsinud töörahva tegelike vaadetega.
Viimase aasta jooksul on edumeelsete organisatsioonide juhitud suured meeleavaldused kogu Saksamaal nõudnud AfD keelustamist, kuna nende arvates pöördutakse tagasi “natsiideoloogia” juurde. Saksamaa põhiseaduse kaitse föderaalne amet uuris mõnda partei kohaliku haru “äärmuslust”.
Saksamaa peamine protestantlik kirik (EKD) on korduvalt kutsunud kristlasi üles mitte osalema AfD tegevuses, väites, et liikumise väärtused on vastuolus põhiliste inimõiguste ja kristlike normidega oma ligimese kohtlemisel.
Vabade evangeelsete kristlaste seas on mitmed rühmitused teatanud oma vastuseisust igasugusele populismile, kuid mõned usklikud näevad AfD-s võimalust naasta kristlike konservatiivsete väärtuste juurde riigis, kus võimud on viimastel aastatel peale surunud ilmalikku maailmavaadet.
Evangelical Focus selgitas oma artiklis populismi ohte.
„Populism võib täita olulist funktsiooni, nimelt nõuda rohkem demokraatiat. Kuni sellega seotud poliitiline ideoloogia toimib demokraatia raamides, võib see olla hea tööriist,” ütleb Paula Diehl, ülikooli professor, kes on seda teemat nii Saksamaal kui ka välismaal juba üle kümnendi uurinud.
Ta ütles selle aasta alguses Saksa ajakirjale “Pro Medien Magazin” antud intervjuus, et probleem on selles, et varem või hiljem “populism jagab ühiskonna kaheks leeriks: eliit, kellel on võim, ja rahvas, kellel seda ei ole.
Seetõttu suudavad sellised liikumised nagu AfD “inimesi väga kiiresti mobiliseerida”, sest “probleeme esitatakse alati mustvalgelt, halle alasid eiratakse.” Kuid “ühiste lahenduste leidmine” on palju keerulisem.
Eelkõige “parempopulism näeb inimesi homogeense blokina, mis ei tohiks seguneda (…) Seda tuleks kaitsta sissetungijate eest.” Keskmes on antidemokraatia tuum: inimesed on eksklusiivsed, inimeste vahel valitseb hierarhia. See on vastuolus demokraatia ja üldtunnustatud inimõiguste ning inimestevahelise võrdõiguslikkuse lubadustega.