Šavuot – Issandale uue ohvri toomise püha

On väga hea, kui me mitte ainult ei räägi Šavuotist, Jumala pühast, vaid ka siis, kui sellest saab meie vaimne reaalsus. Muidugi on oluline teada pühade piibellikku olemust. See aitab meil mõista, mida Issand on teinud ja teeb järgmisena. Kuid nagu öeldakse, halvaa puhul on parem mitte ainult selle kohta lugeda, vaid ka seda maitsta. Ma arvan, et samamoodi annab Issand meile oma Sõna, kuid tugevdab seda oma Püha Vaimu väega, kes teeb selle sõna meie südames elavaks.

Šavuot tähistab selle uue elu taaselustamist, mille Issand lubas oma lastele, öeldes, et saabub aeg, mil Ta ei kirjuta oma Sõna kivitahvlitele, vaid meie südametahvlitele. Rääkides Toora andmise ajast, mõistame, et Jumala Sõna on kirjutatud meie südamesse ja Püha Vaim, Kes saadeti siia maa peale, elustab selle Sõna meie südames. Ja siis kogeme oma elus taevast reaalsust.

Ma arvan, et Šavuot on Jumala uskumatu püha. Jumal armastas meid, oma rahvast, nii väga, et otsustas anda meile sel pühal Püha Vaimu, et me saaksime selleks, kelleks me peaksime saama. Ta mõistis, et ilma Tema Vaimuta, ilma selle tugevuse ja abita ning ainult üksinda ei saa me täita seda, mis meile on Jumala poolt määratud – tõusta taevasesse Jeruusalemma.

Püha Vaim ilmutab Jumala reaalsust

Johannese evangeeliumis ütleb Ješua oma jüngrite poole pöördudes: „Teile on parem, kui ma ära lähen. Sest kui ma ära lähen, saadan ma teile Püha Vaimu.” Šavuot on millegi parema tähistamine. See on aeg, mil Jumal annab midagi enamat kui see, mis oli varem. Issand tahab tõesti meiega lähedast suhet ja soovib, et meil oleks võimalus saada midagi paremat. Milleks? Et kogeda Teda, tunda Teda, kogeda Tema armastust, et meile avataks Jumala reaalsus.

Jumala Sõnas on kirjutatud, et Jumala Vaim uurib kõike, ka Jumala südant. Püha Vaim, tungides Jumala südamesse, toob meie ellu Jumala reaalsuse ilmutuse. Seetõttu ei vaja usklik tõendeid selle kohta, et Jumal on olemas. See tunnistus elab tema sees. Mul on tõendeid selle kohta, et Jumal on olemas. Ja pole vahet, kas kõik maailma teadlased ütlevad, et seda pole tõestatud. Kui saate ilmutuse, mille Püha Vaim Teile toob, et Teie sees põleb Jumala reaalsus, siis mis vahet on sellel, kes mida ütleb või arvab? Mis tähendus on teiste sõnadel, kui Teie sees tuksub Jumala tuli, Jumala hing ja Jumala süda?

Muidugi võib juhtuda, et muutume pahuraks ja meie tähelepanu hajub. Teabevoog püüdleb selle poole, et keskenduksime sellele, mitte Jumalale. Kuid isegi kogu selle maailma müra keskel räägib Issand valjusti, sest Ta ei räägi mitte ainult meie meeltesse, vaid ka meie südamesse, mida see maailm ei suuda tabada, sest see kuulub Jumalale.

Mitte vana asja uuendamine, vaid uus loodu

Ma usun Jumala Sõna, mis ütleb, et oleme uus loodu. Me ei ole uuendatud vana. Oleme uus looming. Jumal lõi meid uueks, võimeliseks Teda tundma, Temaga koos olema, Temasse süvenema, Tema armastust kogema ja Tema ligiolusse sisenema. Seetõttu saatis Jumal meie ellu Püha Vaimu, et meil oleks Temaga lähedane ja intiimne suhe. Oleme uus loodu, milles on veidi vana puudutust, mitte vana loodu, mida on kuidagi värskendatud. Oleme uus loodu. Seda saab Issand saavutada ainult oma Püha Vaimu väega meie Issanda ohvri kaudu.

Šavuot tähistab Jumala uskumatut armastust oma laste vastu. Mõelge vaid sellele, Issand armastas meid nii väga, et Ta mitte ainult ei läinud ristile ega surnud, vabastades võidu patu üle, vaid saatis ka Püha Vaimu, kes tugevdab meid meie nõrkustes, et me käiksime seda teed, et Jumala Sõna elaks meie elus. Ta mõistis, et ilma Temata ei saa me vastu seista selle maailma patule ja kiusatustele. Ja Ta ütleb: “Püha Vaim tuleb, kes juhendab, mõistab süüdi, õpetab, lohutab, toob Jumala tõelisuse ja avaldab teie jaoks Jumala tahte.” Kõik see on koondunud kingitusse, mille Issand meile andis.

Kaks pätsi uuest saagist

3. Moosese raamat ütleb Šavuoti püha kohta:

„Kuni seitsmendale hingamispäevale järgneva päevani lugege viiskümmend päeva -, siis tooge Issandale uus roaohver!” (3. Moosese 23:16).

Mitte uuendatud, mitte eelmise aasta oma, isegi mitte see, mida nädal tagasi küpsetasite, vaid uus. Uus asi, mida Te täna tegite. Me teame, et need kaks leiba, mis toodi Issanda palge ette Šavuotil ja mida preester raputas Issanda ees, olid ohvrid. Ja see oli hapnenud leib ja juuretis on patu, ebatäiuslikkuse sümbol. Sellegipoolest raputas preester neid leibasid prototüübina sellest, et meie, ebatäiuslikud, seisame Tema ees ja pühendame oma elud Temale. Oleme uus ohver.

Ma arvan, et peaksime sel pühal otsustama, mida me püüame Issanda heaks teha uutmoodi: palvetada uuel viisil, ülistada uutmoodi Issandat. Või peame lihtsalt palvetama, et Issand ilmutaks meile, mida Ta tahab, et me teisiti teeksime. Võib-olla teenida uue suhtumise ja uue usuga. Võib-olla teha vanu asju uue pühendumusega. Võib-olla hakata Teda rõõmuga uuel viisil teenima. Arvan, et sellest juba piisaks, et see püha meie jaoks elavaks muutuks.

Ma tõesti tahan, et me hakkaksime midagi uut tegema, sest Jumal sünnitab uusi asju. Kurat ei tee midagi uut. Ta moonutab juba olemasolevat. Ja Jumal on uue Looja. Ta tahab luua uusi asju. Ma usun, et Ta tahab luua meie seas uut palvet, uusi palvevorme, uut liikumist, ülistust ja kummardamist, oma Püha Vaimu uut ilmingut.

Minu jaoks on see seotud ärkamisega. Usun, et ärkamine ei ole lihtsalt vana tugevdamine, vaid miski, mis avaldub mingil uuel viisil. Ma ei tea, kuidas täpselt. Ka apostlid ei mõistnud, kuidas see uus asi peaks tulema, kuidas Püha Vaim ja Tema vägi laskub. Võib-olla on keegi mures ärkamisest ilma jäämise pärast. Sõbrad, kui see tuleb, ei jää me sellest ilma. Kui ärkamine tuleb, näevad kõik, et see on ärkamine. Sest selle viljad ja liikumine, mida Issand ilmutab, šokeerivad ja muudavad inimeste elusid, muudavad inimesi seestpoolt. Šavuot on Jumala uskumatu armastuse ja sügava sisemise ümberkujundamise püha.

Apostlite esimene “leib” Šavuotil: kuulekus Jumalale

Ja Issand ütles: “Tooge minu ette kaks leiba.” Ja Uues Testamendis on kirjutatud, et Ješua tuli Seadust täitma, mitte seda rikkuma. Oma eluga paljastas ja täitis Ješua erinevaid pühi, näiteks paasapüha. Arvasin, et ka Tema jüngrid tegid seda. Me teame, et kui nad istusid ülemises toas Šavuotil ja palvetasid ühtsena, tuli nende peale Püha Vaim. Kuid nad, ustavad juudid, pidid selle püha jaoks ohverdama ja Seadust täitma. Mis oli nende ohver, mille nad sel pühal Issandale tõid? Millist leiba nad tõid?

Ma arvan, et esimene leib, mille nad ebatäiusliku ohvrina tõid, olid nemad ise. See on nende ohver kuulekuses Jumala Sõnale, oma Õpetajale, võidu ohver surve, hirmude ja arusaamatuse üle. Nad kuulasid sõna, mille Õpetaja neile ütles: “Ärge lahkuge üksteisest, vaid oodake.”

Ma arvan, et nad tegid endale selle leiva, selle Issandale meelepärase elava ohvri. Meie usklikena oleme näinud, kuidas Püha Vaim töötab, ja lugenud selle kohta midagi. Kuid kujutage ette jüngreid. Nad ei näinud midagi sellist. Neil polnud näiteid, kuidas see peaks juhtuma. Nad ei saanud lugeda Benny Hinni raamatut “Tere hommikust, Püha Vaim”. Nende jaoks oli see midagi arusaamatut. Võib-olla olid neil mõned Püha Vaimu kujundid, mis tulid Taaveti ja Jumala prohvetite peale. Kuid neil polnud aimugi, kuidas või mis see olla võiks. Nad pidid oma sisemisest ebakindlusest üle saama.

Šavuoti apostlite teine ​​”leib”: päästetud hinged

Peetrusega juhtunud muutus avaldab mulle väga muljet. Pärast seda, kui Püha Vaim tema peale tuli, sai temast nagu uus mees. Enne seda julges ta lihtsalt ülbusest, uhkusest ja enesekindlusest, öelda Ješuale: “Isegi kui kõik su salgavas, siis mina ei tee seda mitte. Ma olen karm. Olen püsiv. Olen valmis Sinu heaks kõike tegema.” Me teame, mis edasi juhtus. Ma isiklikult ei kujuta ette, millise süütunde all ta oli. Kujutage ette meest, kes salgas avalikult kolm korda Issandat! Ja siis need küsimused Ješualt: “Kas sa armastad mind?”

Kuid seesama Peetrus, kes alguses lootis iseendale, andis selle Šavuoti ajal alla ja kahetses Issanda ees. Ja siin ta on, täidetud Püha Vaimuga, selles samas atmosfääris, ta tuleb välja ja jutlustab uskumatu jõu ja autoriteediga, mis murrab läbi kõik seinad. Just nüüd mõnitasid need inimesed teda: “Jaa, nad jäid magusast veinist purju! Jah, nad on purjus!” Ja siis tuleb ta välja ja vastab järsult, öeldes: “Te reetsite Issanda!” Ja nad kuulavad teda alandlikult. Tema jutlus toob kaasa tuhandete inimeste uskumatu muutumise ja meeleparanduse!

Šavuot on vilja kandmise aeg, uute asjade toomise aeg. Kuid see on ka vana uueks muutmise aeg. Nii ohverdasid apostlid kõigepealt end leivana Issanda ees ja seejärel tõid nad teise leiva tuhandete päästetud inimeste näol – esimese vilja Issandale juba nende vendade näol, kes tulid Jeruusalemma Šavuotil. Ja selles avaldub Jumala täius.

Meie uus ohver Issandale

Nendes kahes leivas on palju sümboleid. Aga nüüd ma näen seda nii. Esimene leib: me toome end Jumalale elavaks ja uueks ohvriks. Teine leib: Issand laskub tulega meie ohvri peale (tuli langeb ju ohvrile!) ja me kanname vilja. See tuli hakkas levima läbi jüngrite ja tuhanded inimesed said sel erilisel pühal Pühas Vaimus uueks viljaohvriks Issanda ees.

Usun, et Jumal teeb kõik asjad nüüd uueks ja Ta tahab meie elus midagi uut ilmutada. Uus palve, uus arusaam Jumala Sõnast, uus teenimine mitte oma jõus, vaid Püha Vaimu väes, uus alistumine Temale.

Issand andis meile uskumatu kingituse – Püha Vaimu püha. Ja Ta tahab, et me sel ajal sukelduksime Temasse ja naudiksike Jumala ligiolu, tehes Temast meie ülestõusmise peamise eesmärgi. Ta tahab, et me mõistaksime, et Ta ei andnud meile Püha Vaimu ainult selleks, et tekitada meile kananahka ihule, nagu öeldakse. See on ka hea. Mina isiklikult pooldan “kananahka” ja muid Püha Vaimu tegusid. Aga mitte ainult. Püha Vaim on meie sõber, meie vend, meie Issand, meie kaastööline. Ja Ta aitab meil täita seda, mida Issand meie jaoks kavatses.

Mõelgem, millise uue teraviljaohvri saame tuua Issanda ette, et jätkata selle Šavuoti avastamist. Las Püha Vaim näitab meile. Ta on meile antud selleks, et Ta juhataks meid kogu tõe juurde ja õpetaks meile kõike. Usaldagem Püha Vaimu ja laskem Tal rääkida oma südamesse. Ärgem piirdugem ainult sellega, mida me juba teame ja oskame, millega oleme juba harjunud. Seda, millega oleme juba harjunud, on nii lihtne kasutada, sest tunneme end selles mugavalt ja enesekindlalt. Kuid millessegi uude sisenemine on alati raske, sest see on seotud usu ja usaldusega Issanda vastu.

Andrei Lugovsky, KEMO vanem / kemokiev.org
Word on Shabbat KEMO 27. mai 2023

Allikas: https://ieshua.org/shavuot-prazdnik-novoj-zhertvy-gospodu.htm