Koolis ei pidanud ma end kunagi ilusaks ega saledaks. Nad naersid alati mu üle, laulsid selle kohta laule. “Daniela on paks! Ha ha ha! Daniela on veidrik.”
Iga päeva lõpus ümbritsesid nad mind ja sülitasid kordamööda minu peale. Nad ütlesid: “Sa oled hirmus”, “Sa oled paks.”
Minu vanemad teadsid sellest ja õpetajad teadsid. Küllap teadsid mu sõbrad ka, aga keegi neist ei teinud midagi ja keegi ei püüdnud midagi muuta. Nad lihtsalt ignoreerisid seda. Ja see ei peatunud. See kestis umbes kuus aastat, alates esimesest klassist… Ja see oli tõesti valus. Tundsin lihtsalt… et mind ei armastata. Igas mõttes.
Kogu see üksindus, mida ma tundsin,armastuse puudumine ja valu kõigi poolt minu ümber tekitas minus tunde, et ma pole armastust väärt. Tahtsin lihtsalt ära kaduda. Mõtlesin surmast ja kuidas ennast tappa. “Kui ma sealt praegu välja hüppan, kas ma murran oma jala või… või see… kas see on mu lõpp?”
Kui ma olin seitsmendas klassis, nägin ma unenägu ja selles unenäos oli kala kujutis. Ja selle kala taga seisis valguses kuju, kes midagi rääkis. See unenägu kordus ikka ja jälle ja uuesti ja uuesti. See kala oli eriline ja olin kindel, et Internetis peab selle kohta midagi olema. Googeldasin “kala”. Olin kindel, et avastan täiesti uue maailma. Leidsin Nemo, aga mitte rohkem.
Sel aastal, kui seda unenägu nägin, kohtus mu ema uue mehega ja otsustas hakata temaga koos elama. Siis esitati mulle küsimus: kellega sa tahad koos elada? Keda sa rohkem armastad? Isa või ema?
Nii või teisiti otsustati, et elan koos emaga, see tõi isale palju valu ja viis konfliktini. Ja päeval, mil see otsustati, viis isa mind õue. Istusime aias murule. Seal oli oliivipuu. Ja ta heitis pikali ja ütles mulle lihtsalt: “Nii palju kui ma aru saan, pole sul enam isa.”
Kuni selle hetkeni oli mu isa selline inimene, keda sa imetled, kui oled väike. Ta teadis absoluutselt kõike… Ta õppis filosoofiat, õpetas ülikoolis ja tundis hästi matemaatikat. Tal oli alati vastus igale küsimusele. Ja järsku lakkas ta selline olemast… Kogu mu imetlus selle mehe vastu oli hävinud, mistõttu tundsin end veelgi üksildasemalt.
Ja siis kolisime uude majja ja kooli. Järsku olin ühel hetkel uues klassis. Minuga hakati suhtlema ja mind võeti omaks. Mul oli palju sõpru, isegi poisid olid minust huvitatud.
Siis, kaheksandas klassis, armus mu parim sõber Nathanieli. Ta oli klassis nii vaikne tüüp ja introvert. Ta oli tüdrukutega koos olles väga häbelik. “Sa pead temaga rääkima!” “Miks?” Sest ta meeldib talle. “OKEI”.
Kohtusime temaga ja saime väga headeks sõpradeks. Ta nägi alati kuidagi teistsugune ja kenam välja. Ta oli tõeline härrasmees. Ja ma ei saanud aru, miks ta teistest nii erines.
Kaheksanda klassi iga-aastasel reisil istusime ühes poiste toas mitmekesi. Istusin voodile padja kõrvale. Järsku tundsin oma padja all midagi kõva. Võtsin selle välja – see oli raamat. Vaatasin kaant ja lappasin selle läbi. Järsku nägin kala! Sama kala nagu minu unenäos! Kala, mida ma ära ei tundnud.
Läksin väga elevile. Ja ma küsisin: “Kelle raamat see on?” Ja nad ütlesid mulle, et see on Nathanieli raamat.
Sel hetkel hakkas mu süda ägedalt pekslema. Kakssada lööki minutis. See on see kala! Kala, mida nägin aasta tagasi unes.
Mõne aja pärast otsustasin temalt küsida: “Mis on sinus erilist?” Ma nägin kala. See kala ajab mind hulluks. Aga ma küsisin: “Mis on sinus erilist?” Siis ütles ta mulle, et ta on messiaanlik juut.
Mis on “messiaanlik juut”? Ma pole sellest kunagi varem kuulnud. Siis hakkas ta mulle seletama, et ta usub Jeshuasse ja et Jeshua suri meie eest, suri ristil meie pattude eest.
Ma ei saanud aru, millest ta rääkis, aga olin nii huvitatud, et tahtsin sellest lugeda.
Ja nii pärast seda vestlust hakkasin lugema Uut Testamenti. Jõudsin peatükini, mis räägib armastusest, täiuslikust armastusest, armastusest, mida me inimestena ei saa üksteisele anda. Ja kõigest ühe hetkega, nagu pärast nupu vajutamist, lülitati valgus sisse ja mu silmad avanesid, ma nägin, kui väga Jumal mind armastab, ma nägin, et mind armastatakse ja et Jumal armastab mind nii väga, et andis oma Poja ja ma võin saada pattude andeksandmise.
Ja ma sain kõigest aru. Sain aru, et Issand armastab mind ja see oli see, millest mul alati puudus – olla armastatud.
Mind rabas Jeshua juures kõige rohkem see, et Ta ei püüdnud kunagi olla koos täiuslike inimestega, nendega, kellel läheb hästi. Kuid Ta tuli nõrku leidma. Ta tuli nõrkade ja patuste jaoks, et meid aidata ja anda meile vajalikku armastust.
Lõppkokkuvõttes me kõik igaüks meist, me oleme nõrgad, isegi kui meil on palju raha või kui ühiskond on meid aktsepteerinud, siis igaühel meist on elus ikka midagi katki. Ja me kõik vajame selles armastust. Ja siit jõuab meieni Jeshua armastus.
Video: https://youtu.be/x-qbt9oLodY
Allikas: «Это была та самая рыба, которую я видела во сне!» (ieshua.org)
Kellele ja miks nad nii muretult, säravalt ja avalikult naeratavad? Keegi ei tea. Saladus. See on särav, sillerdav .....
"Ma ei tea, kuidas see juhtus. Olen nüüd kohutavas segaduses." Viimase paarikümne teenistuse aasta jooksul olen kuulnud inimesi .....
Ma nägin unenäo Putinist. Ma nägin ämblikuvõrku. Ma olen hästi tähelepanelik ämblike ja ämblikuvõrkude suhtes, kuna ükskord hammustas .....
Ma nägin nägemust ämblikest, kes ronivad Venemaalt Euroopasse. See oli hämmastav nägemus. Ämblikud, keda ma nägin, olid hiiglaslikud .....
