Eelmisel aastal vaatasime abikaasaga esimest korda jõuluklassikat Frank Capra 1946. aasta filmi “It’s a Wonderful Life.” Vaatamata pettumust valmistavale kassadebüüdile laialdaselt kõigi aegade üheks parimaks filmiks peetud Capra lugu üllatas mind esmalt oma üsna masendava süžeega: noormees George Bailey (James Stewart), kes on oma isiklikud unistused oma pere ja kogukonna nimel maha matnud ja mõtiskleb jõululaupäeval enesetapust pärast seda, kui mitmete äparduste tõttu tabab teda rahaline häving.
Jõululaulu nutikas pöördes täidab George’i kaitseingel Clarence Odbody (Henry Travers) George’i soovi mitte kunagi sündida, näidates talle selle käigus, kui paljusid elusid ta on puudutanud, ilma et oleks arugi saanud, ja sütitades temas uuesti soovi elada.
“It’s a Wonderful Life” on ilus film ja see liigutas mind pisarateni, vaadates, kuidas George Bailey mõistis mitte ainult oma väikseimate tegude tähtsust ja kasulikkust, vaid ka nende õnnistuste erilisust, mida ta kunagi iseenesestmõistetavaks pidas. See on võimas õppetund tänulikkusest ja meeldetuletus sellest, et inimesed on midagi enamat kui nende unistused või ülesannete nimekirjad.
Filmi sõnumi nurgakiviks on kaitseingli Clarence’i kritseldatud märkus: “Pea meeles, et ükski inimene ei ole ebaõnnestunud, kui tal on sõpru.” Kui ma selle rea üle mõtisklesin, siis häiris see mind veidi. Kui mehel, kellel on sõpru ja George Bailey’l oli neid palju, nagu selgus – pole põhjust pidada end läbikukkunuks, kas siis võib vastupidine olla tõsi? Kas elu ilma sõbrata on läbikukkunud? Kas George Bailey elu peeti säilitamisväärseks ainult tänu sellele, et tal oli õnnestunud suhteid säilitada ja hiljuti avastatud väärtus, mida perekond ja kogukond ei olnud varem vääriliselt tunnustanud?
Elu pandeemiajärgses maailmas
Kui Clarence Odbodyl on õigus, siis on miljonid inimesed üle maailma määratud lähiaastatel läbikukkumisele ja õnnetusse. Hiljutised Gallupi ja Survey Centeri Ameerika elu uuringud näitavad, et meil on palju vähem lähedasi sõpru kui kunagi varem. 2021. aastal teatas 12 protsenti ameeriklastest, et neil ei ole lähedasi sõpru, võrreldes kolme protsendiga 1990. aastal. Ainult pooled ameeriklastest olid oma sõprussuhete arvuga rahul või täiesti rahul.
YouGovi 2021. aasta uuring näitas, et 58 protsendil brittidest on kümme või vähem sõpra; 12 protsenti teatas, et neil on vaid üks lähedane sõber, 41 protsenti aga kaks või kolm. Seitse protsenti ütles, et neil ei ole üldse lähedast sõpra.
Kuigi need on Ameerika ja Briti andmed, kahtlustan, et see kehtib ka meie kohta Austraalias. Olenemata sellest, kas süüdistate (nagu teadlased) COVID-19 pandeemia põhjustatud muutusi või nooremate inimeste suurenenud geograafilist liikuvust, pikemat tööaega, vanemate lastega aja veetmist (mis jätab vähem aega sõprussuhete loomiseks) või sotsiaalmeediat, tundub, et üksinduse pandeemia on täies hoos.
Ja kuna sotsiaalse isolatsiooni ja üksindusega seotud terviseriske võrdsustatakse viieteistkümne sigareti suitsetamisega päevas, võime mõelda, kas George Baileyl ja Clarence Odbodyl oli sõpruse keskse koha suhtes õige ettekujutus.
Imeline elu?
Just sel hetkel tundsin ma ära peene humanistliku, isegi utilitaarset lõime, mis läbib suure osa tänapäeval tarbitavast sisust: inimelu väärtuse määrab suuresti selle kasulikkus.
Ma arvan, et ei ole kerge öelda, et selline loogika kujundab meie eutanaasiat ja abordi puudutavat eetikat ja poliitikat; meie hinnangud, et inimese tähtsust mõjutab tema panus töötajana, lapsevanemana, maksumaksjana ja jah, tema sõprade arusaam temast.
2023.a. oleme ka meie esivanematega võrreldes palju teadlikumad oma isiklikust kuvandist. Ja meil on vahendid selle kuvandi kasvatamiseks oma ressursside ja tehnoloogiaga. Meie suhteline rikkus võrreldes muu maailma ning meie vanavanemate ja vanavanavanematega annab meile kõik vajalikud koostisosad, et jõulude ajal luua täiuslik perekondlik pidu. Lauaseade on ideaalne. Maja on laitmatu… vähemalt kümme minutit. Kingitused on kaunilt pakitud ja puu on kaetud karra, jõuluehete ja tuledega. Lõbu, mida me kõik naudime koos ja meie eesaed, mis on täis jõulutulesid, on kadestusväärne.
Elu näeb nii hea välja, miks siis meil vahel nii halb tunne on?
Kui osadus katkeb
Kliinilise psühholoogia maailmas, kus ma varem praktiseerisin, on jõulud üsna sageli kardetud aeg. Suurenenud psühholoogilise, füüsilise ja rahalise stressi periood; kokkupuude kiusatusallikatega (nt alkohol); suhete pinged ja murrangud ning pere, sõprade ja isegi laiema ühiskonna surve, et nad oleksid möödunud aastal teinud teatavaid edusamme ja saavutanud midagi seoses Austraalia unistuse mõne aspektiga. Kas on ime, et nelikümmend kuus protsenti austraallastest ütlevad, et jõulud on nende jaoks raske aeg?
Ma arvan, et osa ängist tuleneb ebatäiusliku või isegi purunenud elu hoidmisest ühiskonna esitletava sädeleva ideaali vastu ja ebakõla tundmisest. Oleme saanud kahtesid ja ühtesid aastaringselt, kuid jõulud koondavad kõik meie hinded aruandekaardile, mida peame näitama inimestele, kellest hoolime. Vahepeal tundub, et kõik teised saavad viisi. Valu süvendamiseks palutakse meil seejärel kaamera ees naeratada ja teha nägu, et kõik on hästi.
Tagasi talli
Kui ma nii tunnen, siis lähen tagasi lihtsasse majutuskohta, kus Jeesus sündis. See ei ole puhas ja korras jõulusõim puhaste õlgede ja pestud riietega ning kaasaegse torustiku mugavustega. Oli loomade määgimist võib-olla kriuksumist ja kakat. Tõenäoliselt nuttis Jeesus mõnikord (sest Ta oli beebi), teismeline Maarja oli tõenäoliselt kurnatud ja kauaoodatud maailma Lunastaja lebab söödakünas. Oh, ja kõik arvavad, et Maarja on salaja elanud kaksikelu ja Joosep on maailma kõige kergeusklikum loll.
Kui armas. Aga tegelikult, kas pole mitte armas? Kuidas oleme sellest pildist nii kaugele eksinud, kus kõik läheb kohutavalt valesti ja samas on nii imeliselt õige? Jõulude mõte, mille me arvan, et oleme suures osas unustanud, on anda lootust neile, kellel seda pole, mitte maalida stseeni, milles ei ole midagi valesti. See on pilt, mis peegeldab täiuslikkust, kuid see pole ise täiuslik. Nagu jõululaul kõlab:
Kaua maailm
Patus ja veas igatses
Kuni Ta ilmus
ja hing tundis oma väärtust.
Meie väärtuse tõeline mõõt
Jeesus, mitte meie sõbrad, näitab meie tõelist väärtust. Meid ei säästeta ebaadekvaatsusest ega ebaõnnestumistest selle tõttu, kui palju meil on sõpru või kuna oleme teinud palju häid asju, mis on jäänud märkamatuks, kuni meie kaitseingel neile tähelepanu juhib. Ei, meid peetakse väärtuslikuks, sest Jumal pidas meid piisavalt väärtuslikuks, et saata oma Poeg meid päästma. Jeesusest, ainsast täiuslikust inimesest, saab patuste sõber, sõber neile, kellega keegi teine ei sõbrusta (Mt 11:19). Ja Ta on meiega pikka aega. Nagu “Oh holy night” nii kaunilt kuulutab: “Kuningate Kuningas lamas nõnda madalas sõimes / kõigis meie katsumustes, mis on sündinud meie sõbraks.”
Tõsi, teised sõprussuhted ei ole vaieldamatud, kuna meil on meie Päästjaga ülim sõprus. Oleme kutsutud üksteist armastama – sügavalt ja üle kõige (1Pt 4:8). Kuid mitte ainult meie sõpru, vaid ka meie vaenlasi (Mt 5:44). Oleme kutsutud järgima Jeesuse eeskuju.
Te leiate Minus oma sõbra
Kui tunnete end sel jõuluajal sõbrata ja üksikuna, siis teadke, et Teil on sõber, kes teab, mis tunne on olla täiesti üksi (Hb 4:15). Sõber, kelle sõbrad Ta maha jätsid Tema suurimal hädaajal, kohe pärast seda, kui nad tõotasid alati jääda (Matteuse 26:26–56).
Jeesus tuli üksildasse, vangistatud ja pagendatud Iisraeli. Ja Ta tuleb Teie juurde, et Teiega peolauda jagada ja koos Teiega süüa (Ilm 3:20) – mitte ainult jõulude ajal, vaid alati, kui Te seda palute. Tal pole midagi selle vastu, kui Teie elu (või Teie ümbrus) nii imeline välja ei näe – Ta on harjunud tagasihoidliku majutusega. Ta teab Teie vajadust. Talle pole nõrkus võõras. Ja sellise sõbraga nagu Jeesus ei saa ühtegi inimest nimetada läbikukkunuks.
Autor: Jasmine Fischer / https://au.thegospelcoalition.org/article/its-a-wonderful-life-even-when-its-not/
