Hoia kindlalt kinni usust isegi siis, kui elu näib „kokku kukkuvat”.
Jah, see on minu lugu – usu lugu. Lugu, milles ma kunagi usuga välja ütlesin, milline saab olema minu elu. Ja lugu, mis lõppes täpselt nii, nagu ma olin öelnud.
Usu tunnistus
Sel ajal olin oma elus mudepunktis. Nii kaua, kui ma mäletan, on mul alati olnud tugev armastus Jumala vastu, kuid sellest hoolimata tundsin, et ebaõnnestun kogu aeg peaaegu kõigis oma kristliku elu aspektides. Kui sain 18-aastaseks, siis avanes mul võimalus kodust kaugele reisida. Olin veetnud suurepärase aasta osaduses paljude teiste usklikega ja inimestega, kes armastavad Jumalat kogu südamest. See avaldas mulle tugevat muljet ja see elu, mida ma neis nägin, haaras mind üha enam. Teadsin, et tahan sedasama – rahu, hingamist ja rõõmu täis elu hoolimata olukordadest.
Kord kirikus kuulsime Jumala mõtetest meie kohta (Jeremija 29:11.) Ja meid julgustati tulema ette ja rääkima usus – prohvetlikult – sellest, milline on meie elu edaspidi. (Hes. 37:1-14.) Ma värisesin, mu käed olid higised, ma kartsin ette tulla ja tunnistada. Kuid sügaval minu sees rääkis midagi tõeliselt võimsat, et kui ma seda ei tee, siis see on sama, mis mitte uskuda – ja mis siis veel saab? Niisiis läksin värisedes teiste ette ja ütlesin usus: „Ükskõik, mis mu teele tuleb, usaldan ma alati Jumalat. Ta muudab mu elu ja mis ka ei juhtuks, ma jään elava Jumala kogudusse.”
Need olid tugevad sõnad, kuid need olid tol hetkel Jumala antud sõnad, nii et ma uskusin, et need on tõesed.
Usuproov
Mõne aja pärast pidin teise linna kolima. Rasked katsumused ei lasknud end kaua oodata. Mul tekkis sügav depressioon. Veetsin mitu kuud omamata peaaegu mingit kontakti ühiskonnaga ja kõige selle kõrval muutus ka minu perekondlik olukord äärmiselt keeruliseks. Pidin läbi elama palju asju, mis tekitasid mulle palju valu.
Aeg läks edasi aga midagi ei muutunud ja ma vajusin omadega põhja. Aga just seal, kui “mu suu põrmus oli”, leidsin lootusetera. (Nutulaulud 3:29.) Keset kõiki neid olukordasid otsustasin uskuda. Ma ei tundnud end hästi, aga ma armastasin Jumalat nii väga, et uskusin siiralt Temasse ja sellesse, et “kõik see koos tuleb mulle kasuks”. (Room. 8:28.) Ehkki ma tundsin end oma olukorra pärast kohutavalt, otsustasin ma teadlikult valida usu ja lootuse, isegi kui asjaolud tundusid nii lootusetud (Rm 4:18.)
Mõne aja pärast sai sõber mu olukorrast teada ja ulatas mulle abikäe. Ühel kristlikul koosolekul, kus me koos käisime, kuulsin midagi, mis mind rabas. Nad rääkisid prohvetliku kuulutamise vaimust ja selle väest. Seejärel kutsuti meid selles vaimus tunnistama. Sel hetkel meenus mulle, mida ma kunagi olin tunnistanud. Teadsin, et pean uuesti välja minema ja midagi ütlema, sest sain aru, et siiani oli Jumal täitnud selle, mida ma kunagi olin prohveteerinud! Uskusin siiralt, et kõik, mida läbi elasin, oli osa Jumala plaanist mind muuta.
Jumal näitas mulle üha enam, et kui ma suhtun kõigisse asjadesse õigel viisil vastu, siis minu välised asjaolud ei oma tegelikult tähtsust. Need on minu enda mõtted selle kohta, milline mu elu peaks olema, millest ma pidin üle saama, uskudes Jumalasse, et Tema tee minu elu jaoks on täiuslik. Siis õppisin tänama kõige eest, palvetama lakkamatult, mitte kurtma ja mitte soovima ega ootama väliste olukordade paranemist, kujutledes, et see teeb mind õnnelikuks. Ja kui ma võtan Teda Tema sõnast, saan elu, mida kunagi igatsesin. Sisemise rõõmu ja rahuga täidetud elu on Kristuse elu. See oli muutus, mida Ta minus tegi. Nii ma tõusin püsti ja rääkisin uuesti usu vaimus.
“Kuid neil on sama usu vaim, nagu on kirjutatud: “Ma uskusin ja sellepärast ma rääkisin, ja me usume, seepärast me räägime.” 2 Korintos. 4:13.
Elav usk
Avastasin, et uskumine ei tähenda, et pean end suurepäraselt tundma. Usk on lihtsalt otsus, mille teen, kui mul on kiusatus. See on usk Jumala Sõnasse, mitte inimese enda võimetesse, tunnetesse ja arutluskäiku. See on tegevus, mis toob mulle hingamise ja rahu. Sellel pole midagi pistmist meeldivate tunnetega. Mitu korda pidin kannatama ja mu hing oli jahmunud. (Ps. 6:3; Johannese 12:27.) Olin murtud ja pidin lootma ainult Jumalale. Mitu päeva ja ööd ei saanud ma isegi magada. Kuid ma ei lakanud kunagi uskumast. Mul oli suur kiusatus kahelda, kuid ma ei andnud alla. Kui mind ahvatlesid näiteks mõtted kadedusest, meeleheitest või nurinast, hüüdsin ma Jumala poole ja Tema andis mulle jõudu need mõtted vangi võtta ja mitte lasta neil oma tulevikku määrata.
“Usk tuleb kuulmisest ja kuulmine Jumala Sõnast.” Rooma. 10:17. Kui ma hakkasin Jumala Sõna vastu võtma nii, nagu see oleks, siis sain aru, et suudan pöörduda usus iseenda poole. Ma ei vaja jutlustajat terve päeva enda kõrval selleks, et Jumala Sõna kuulda. Mul on Tema sõnad, mis on kirjas Piiblis. Seetõttu võin ma ikka ja jälle Tema Sõna valjusti lugeda, nii et usk tungib mu südamesse.
Minu võitlused meeleheite, depressiooni, nurina, kadeduse, enesehaletsuse, lootusetuse jms vastu ei lõppenud pärast esimese tunnistuse andmist. Kuid ma mõistsin, et kui ma keskendun neile asjadele, mis on taevas, siis miski siin maa peal ei kõiguta mu usku.
Me saame kõigest üle tänu Jeesusele ja oma tunnistuse sõna kaudu. (Ilm. 12:11.) See on tõsi ja ma olen seda kogenud. Ja nüüdsest tahan ma iseendale ka teistes oma eluvaldkondadele usus kuulutada. Eelkõige siis, kui olen üksi, aga ka siis, kui mind ümbritsevad teised inimesed.
Autor: Gadiel Lazcano
Allikas: Твёрдо держись веры, даже когда кажется, что жизнь «рушится». (aktivnoyekhristianstvo.ru)
