Kõigi asjade lõpp läheneb. Kuidas muutustega toime tulla

“Noh, see on lõpp, Sam Gamgee,” ütles Frodo oma kallile kaaslasele. Sõrmus sulas Doomi mäe tuledes. Mordor oli nende ümber varemetena kokku varisemas. Kõik nad teadsid, et kogu maailm lagunes. Laava sööstis nõlvadest alla. Ülesanne oli üle lootuse hästi täidetud. Hobitid olid teinud, mida tegema tulid, kuid nad ei lootnud koju jõuda. Frodo oli andnud ära iga tilga oma jõudu ja tahtmist. Ta istus maha ja ootas surma. See tundus olevat maailma ja tema viimane tund.

Neil näiliselt viimastel hetkedel oli Frodo ainus lohutuseks oma kaaslase magusus. “Mul on hea meel, et oled siin minuga,” ütles ta. “Siin, kõige lõpus, Sam.” Need sõnad kriibivad iga kord mu hinge. Ma näen, kuidas Sam hoiab õrnalt Frodo haavatud kätt. “Jah, ma olen sinuga, meister. . . ja sina oled siin minuga. Ja teekond on lõppenud” (Sõrmuste isand, 950).

Kui suur koorem on meie seljast maha võetud, siis tunneme kergendust. See hellus võib meil silma märjaks teha, meie süda murdub Frodo pärast. Ta tähistab seda Keskmaa täielikku triumfi ainult sellega, et tema Sam on temaga lühikestel hetkedel enne lõppu.

Kokkupuuted lõppudega

Võime kogeda sündmusi, mis panevad meid tundma, et kõigi asjade lõpp on kätte jõudnud. Kunagi olin piisavalt noor ja rumal, et lumetormis osariikidevahelisel teel edasi sõita. Järsku lendas mu auto teelt välja. Õhus autoga mäest alla lennates, aeg jäi seisma. Minu süda ütles: „Ma armastan Jeesust. Ma armastan oma perekonda.” Üllataval kombel tundsin ma nende millisekundite jooksul kaaslast. See oli lõpp ja kummalisel kombel tundsin ma rahu koos adrenaliiniga. Seejärel maandus auto lumme, olin imekombel vigastamata. Täiesti terve, sõitsin lihtsalt kiirteele tagasi, nagu poleks midagi juhtunud. Ometi polnud ma enam kunagi endine. Teadsin, et võin igal hetkel surra. Teadsin, et ma pole kunagi üksi.

See ei olnud viimane kord, kui ma surmaks valmistusin. Louisianas tunneme orkaane. Mõni aasta enne orkaani Ida 2021. aastal olime üle elanud suuri kahjustusi ja taastamist, mille tõid endaga kaasa meie majale kukkunud väljajuuritud puud. Nii et seekord, kui Ida meie poole möirgas, ootasime halvimat. Elekter oli juba ära läinud. Kolisime ühte tuppa, et naabri viiekümne jala pikkune puu meid öösel ei lömastaks. Seadsime end koertega magamiskottidesse sisse, lülitasime transistorraadio välja ja proovisime magada. Kõigi asjade lõpp – st. elu sellisena, nagu me seda teame – võib tulla. Hea oli mitte üksi olla.

Või võtame eelmise talve. Mu naine jättis väsimuse kõrvale ja sõitis öö läbi, kui tuli teade, et tema haige isa on saanud insuldi. Ta jõudis õigeks ajaks, et veeta üks päev temaga haiglas. Tema palvetav ja armastav kohalolek tõi tema perele rahu. Veelgi enam, ta tundis oma isaga magusat osadust, kuigi ta ei olnud ärkvel. „Hea on olla siin koos sinuga, isa, siin kõigi asjade lõpus, mida me siin maailmas koos teadsime. Miski pole enam endine, kuid need hetked on meie omad.”

Elu sellisena, nagu me seda teame, seisab alati lõppude äärel, nii väikeste kui ka tähtsate. Lõpuetendusel eesriie sulgub ja trupp ei ole enam kunagi nii lähedal. Kooli lõpetamine tähendab, et nüüd ei saa te kunagi päriselt koju minna. Lahutusmäärus saabub, templiga ja notariaalselt kinnitatult, paber lõpetab kogu selle elu, mida te kunagi jagasite. Pereettevõtte, mis on põlvkondi püsinud hävib. Laul lõpeb, taldrikud puhastatakse ja iga päev – parim ja halvim – hääbub õhtusse.

Maailm pöörleb ja tiirleb lakkamatult, nii et muutused ja lõpud lähenevad alati. Vaatame ringi ja näeme, kes jääb alles, kui miski pole enam nii nagu oli. Võib-olla sõber, poeg, tütar ja  abikaasa. “Sinuga on hea olla, kallis, siin kõigi asjade lõpus.”

Maailm Kaob

Need lõpu isiklikud maitsed tuletavad meile meelde, et kogu maailm, isegi kosmos, ei jää selliseks nagu ta on praegu. Tõepoolest, selle ajastu lõpetamine on juba käima lükatud. Peetrus kirjutab: “Kõigi asjade lõpp on lähedal” (1. Peetruse 4:7). Kõige lõpule jõudmine on lähedal. Jumala Poja kehastumise ja Tema teekonnaga läbi surma, ülestõusmise ja taevaminemise on see maailm jõudnud viimsetesse päevadesse. Muidugi, „üks päev on Issanda ees nagu tuhat aastat” (2. Peetruse 3:8). Maailm võib kesta veel sajandeid, kuid viimane päev, nagu me seda teame, on nüüd vältimatu. Jeesus tuleb tagasi.

See teadlikkus muudab seda, kuidas me maailma näeme. Võib-olla oleme tuleviku suhtes meeleheitel. Maised jõud hirmutavad ja ähvardavad, tundub, et nad teavad skoori ja kontrollivad kõike. Maailm nõuab, et nüüd on kõik. Oleme sunnitud leppima sellega, et asjad on nii, nagu nad alati on olnud. Võime tormata oma päevadesse, mis on täidetud igava, kuid püsiva ärevusega, mis tuleneb lootusetusest. Püüame mitte mõelda lõpule. Aga kui me Sõna ümber koguneme jumalateenistusel koos teiste usklikega, siis näeme selgemalt. Kristuse valitsemise uus ajastu on alanud. Vana maailm kogu oma mässus on hääbumas (1. Johannese 2:17). Iga loodud asja tegelik eesmärk selgub üsna pea.

Jeesus kuulutab: “Mina olen Alfa ja Oomega, esimene ja viimane, algus ja lõpp” (Ilmutuse 22:13). Jeesus ise on kõige lõpp, eesmärk, siht ja lõpuleviimine. Peale Tema leiame ainult Tema eesmärgist väljaspool olemise tühjuse ja kuristiku. Temaga ühinedes leiame, et kõik laheneb.

Mis on lõpuks oluline

See kõrgem vaade maailma arengule annab meile lootust. Kuid see surub meile peale ka vastutuse kiireloomulisuse. Iga hetk võib olla meie viimane. Niisiis rääkis Jeesus tähendamissõna enesega rahulolevast mehest, kes uskus, et on kindlustanud piisavalt vara mugava tuleviku jaoks. Mees ütles endale: “Puhka, söö, joo ja ole rõõmus!” Kuid siis ütles Jumal: „Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing.” (Luuka 12:19–20). Meie isiklikud lõpud võivad tulla igal kellaajal. Ja siis tuleb meil anda aru oma elu kohta.

Seetõttu laiendab Peetrus oma väidet „kõigi asjade lõpp on lähedal”. Ta kirjutab: „Olge siis arukad ja kained palveteks. Üle kõige olgu püsiv teie omavaheline armastus, sest „armastus katab kinni pattude hulga.””(1. Peetruse 4:7–8). See elu loeb. See elu võib hetkega lõppeda. Niisiis, elage lõppu, sihti ja eesmärki silmas pidades. Elage selle nimel, mis kestab.

Oma suure armastuse peatükis lõpetab Paulus: „Nüüd jäävad usk, lootus ja armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus” (1. Korintlastele 13:13). Ainult see, mis on osaks ustavast usaldusest Kristuse vastu ja armastusest teiste vastu, jääb ellu uues loodus. Jeesus äratab nii hirmu kui sisendab lootust, kui Ta ütleb: „Mida te olete teinud ühele nendest mu kõige väiksematest vendadest, seda te olete teinud mulle” (Matteuse 25:40). Kuna me teame, mis kõik asjad lõpetab, teame ka, mis on oluline. Iga praegune hetk on laetud kõigi asjade tulevase lõpuga. Ja meie isiklik lõpp võib saabuda igal sekundil.

Seega elagem lõppu silmas pidades.

Meiega lõpuni

Me ei saa peatada maailmas ega isegi isiklikus elus üha saabuvaid lõppu. Lõpud tulevad, sest muutused jätkuvad. Aga kui me usume, et maailma tõeline lõpp on Kristuse Jeesuse päev, siis elame lootuses. Me elame Tema missiooni nimel. Ja Ta lubab, et oleme kaaslased. “Minge. . . ja tehke jüngriteks kõik rahvad. . . . Ja vaadake, Mina olen alati teiega ajastu lõpuni” (Matteuse 28:19–20).

Me ei ole üksi. Me seisame silmitsi nende lõppudega, isegi elu lõpuga, nagu me seda tunneme, koos Temaga, kes on talunud kõigi asjade lõppu, sukeldudes  ristil Jumala hülgamise täielikku pimedusse, nii et me ei seisa silmitsi ühegi lõpuga, üksi. Ja tavaliselt saadab Ta meile oma halastuses ühe usukaaslase Sami, et ta oleks meile seltsiks.

Niisiis palvetas Šoti pastor Alistair Maclean: „Sa oled määranud meile muutuse, meile ja kõigele, mida Sinu käed on teinud. Ometi me ei karda. Ei, me pigem juubeldame. Kas Sa ei armastanud meid enne maailma algust? Mida võib muutus meile tuua muud, kui ainult midagi veel paremat?” (Hebridean Altars, 89).

Autor: Gerri Scott Dawson / Here at the End of All Things: How to Deal with Change | Desiring God

Gerrit Scott Dawson on Louisiana osariigi Baton Rouge’i esimese presbüterlaste kiriku pastor ja raamatu Raising Adam: Why Jesus Descended into Hell autor.

 

Minu pulmaplaanid muutusid. Jumal ei muutunud

Pulmahooaeg on käes, kuid seekord on see teisiti. Kevad toob tavaliselt kaasa poissmeeste- ja tüdrukuteõhtud. Tavaliselt kaasnevad sellega .....

Iraanlanna Sahar valmistab naisi ette muutusteks – “Iraani naised on ennast leidnud”

Pärast vanglast vabanemist lahkus Sahar ja ta perekond Iraanist, kuna teda ähvardas pikk vanglakaristus. Nüüd elab pere Iraani .....

Muutustest teenistuses. …Ja jättes “lõpetamata töö” Kristuse kätte.

Valmistan oma kirikule hüvastijätujutlust. See on minu esimene suurem üleminek teenistuses  ja seetõttu on käes sobiv aeg selleks, .....

Kas oleme uudisvoogusid kerivas maailmas muutunud ülestõusmise šoki vastu tuimaks?

Kas mäletate mõnda maailma tippuudiste pealkirja 9. aprillist 2023? Kuidas on lood 17. aprilli 2022 või 4. aprilli .....

Kui jalutuskäik muutub roomamiseks: üks lootustandvamaid meeldetuletusi, mida olen pühitsemise kohta lugenud

Ma igatsen igavikku lahkunud David Powlisoni (1949 - 2019). Hiljuti meenus mulle katkend tema 2017. aasta raamatust „Making .....

Kas soovite sügavamaid sõprussuhteid? Mõned asjad peavad muutuma

Mind on õnnistatud mõne imelise sõbraga. Kui mu isa jaanuaris suri, üllatasid kaks mu sõpra mind ootamatult matustel .....

Episterpho* – εχηγεομαι – muutuma, ümber pöörama

Selles Uues Testamendis esitatud meeleparanduse kontseptsiooni sarjas oleme juba uurinud verbi μετανοὲω , mis tähendab otsust muuta oma .....