Sokratesel oli Vanas-Kreekas suurepärase targa maine. Ühel päeval otsis keegi suure filosoofi üles ja ütles talle:
– “Kas te teate, mida ma just ühe teie sõbra kohta kuulsin?”
– “Üks hetk,” vastas Sokrates. “Enne kui ütlete, tahaksin, et teie jutt läbiks kolme sõela testi.”
– “Kolme sõela?”
– “Jah,” jätkas Sokrates. “Enne kui räägite midagi teistest, on hea võtta aega selleks, et filtreerida seda, mida mõtlete. Ma nimetan seda kolme sõela testiks. Esimene sõel on TÕDE. Kas te olete kontrollinud, kas see, mida te mulle räägite, on tõde?”
– “Ei, ma alles kuulsin sellest.”
– “Väga hea! Nii et te ei tea, kas see on tõde. Jätkame teise – LAHKUSe sõelaga. Kas see, mida te tahate mulle mu sõbra kohta rääkida, on hea?”
– “Oh ei! Otse vastupidi.”
– “Niisiis,” jätkas Sokrates küsitlemist, “te tahate mulle tema kohta halba rääkida ja te pole isegi kindel, kas see on tõde? Äkki saate selle siiski läbi kolmanda – KASULIKKUSE sõela lasta. Kas see, kui ma saan teada seda, mida te mulle selle sõbra kohta räägiksite, on kasulik?”
– “Ei, tegelikult mitte.”
– “Niisiis,” lõpetas Sokrates, “see, mida te mulle öelda kavatsesite pole tõde, hea ega kasulik. Miks te siis tahtsite mulle sellest rääkida?”
“Kedagi klatšida on halb. Alguses võib see tunduda nauditav ja lõbus, kuid lõpuks täidab see meie südamed kibedusega ja mürgitab ka meid!”
– Paavst Franciscus.