Mizrahi ja Natani leinamajades leinas kogukond ja terve rahvas pärast surmavat sünagoogitulistamist.
Eli Mizrahi (48) ja tema naine Natali (45) saabusid reedel, 27. jaanuaril Jeruusalemma Neve Yakovi naabrusse, et veeta koos Eli eaka isa Shimoniga šabatit. Arvestades Shimoni vähenevat võimet enda eest hoolitseda, on Eli ja Natali käinud tal sagedamini külas, et pakkuda Shimonile toitu ja seltskonda.
Kuuldes reedeõhtuse söögi ajal üle tänava asuva Ateret Avrahami sünagoogi juures tulistamist, jooksis Eli esmalt Shimoni korterist trepist alla, et pakkuda esmaabi. Vastupidiselt Shimoni palvele jääda paigale, järgnes Natali oma abikaasale omades valet ettekujutust, et rünnak on lõppenud.
Mõni minut hiljem lebasid Eli ja tema naise Natali surnukehad liikumatult tänaval. Nende hinged tõusid taevasse igaveses embuses – abielu, mis kestis selles dimensioonis vaid kaks aastat, kuid armastuslugu ja kangelaslikkus, mis kajab läbi kogu juudi ajaloo.
Kuigi ma pole kunagi varem Neve Yaakovis käinud, tundsin pühapäeva hommikul innustust perekondadele austust avaldada ja tulin imekombel linnasisesest bussist maha täpselt rünnakupaigas. Pärast tragöödia sündmuskohal küünla süütamist ja isiklikku palvet Ateret Avrahami sünagoogis läksin üle tänava, et Mizrahi kodus shiva kutse* teha.
Mizrahi korteri avatud uksest sisenedes tabas mind vaikus. Juudi leinamajja sisenedes on kombeks mitte rääkida ega avaldada kaastunnet enne, kui leinajad ise on esimesena külalise poole pöördunud – ma pole kunagi oodanud nii kaua, enne kui shiva ajal minu poole pöördutakse.
Istusin mõned minutid, mis tundusid nagu tunnid Shimoni kõrval toolil, pisarad voolasid mööda mu nägu, kui lasin perekonna vaiksel leinal oma südame täita. Üks teine naabruskonnast pärit külaline murdis vaikuse ja pöördus Shimoni poole, kes jagas killukesi Mizrahi perekonna ajaloost ja osa oma leinast.
Shimon rääkis mulle, et Mizrahi perekond saabus Türgi kaudu Jeruusalemma 200 aastat tagasi, sõna otseses mõttes kaameli seljas. Kui mõned külalised väljendasid viha ja üritasid Shimoni lohutada, tegi ta väga selgeks, et Eli ja Natali kaotust ei asenda miski. “Pole lohutust,” kordas ta.
Panin käe Shimoni õlale ja ütlesin: “Te ei leina üksi, vaid kogu Iisrael leinab koos teiega.” Seejärel jagasin traditsioonilist fraasi, mis öeldakse shiva majast lahkudes: “Lohutagu Kõikjalviibiv sind Siioni ja Jeruusalemma leinajate seas.”
Mul ei olnud vaja kaugele kõndida, et külastada järgmist Neve Yaakovi perekonda, kes shivas istusid. Aharon Natan, Asheri (14) isa, seisis õues Mizrahide vastas üle tee, kandes oma tallitit (palverätikut) ja tervitas külastajaid. Isa leidis perekonna kodust sõpradega mängima läinud Asheri tulistamise ohvrite hulgast.
Oma vanima poja kaotuse kirjeldamatule tragöödiale vaatamata sirutas Aharon oma käed välja, et tervitada mind, võõrast, sooja ja pika embusega – kaks kaasjuuti jagasid kõrvetavat valu. Olin vaikusest tummaks löödud, kui meie kallistuse soojus väljendas minu südamlikku kaastunnet Asheri mõeldamatu kaotuse puhul.
Pühapäeval Neve Yaakovis Šival viibides ei saanud ma osaleda samal ajal Jeruusalemma Givat Shauli kalmistule sängitatute Rafael Ben-Eliyahu (58) ja Shaul Hai (68) matustel. Naabrusesse saabudes pakuti mulle küüti kalmistule, kuid otsustasin, et suudan väiksemas ja intiimsemas shiva keskkonnas rohkem ära teha.
Pärast reedeõhtust küünalde süütamist sel šabatil lõpeb seitsmepäevane shiva periood ametlikult kõigi sel nädalal leinavate perede jaoks. Kuigi see on halastav, et juutide leinakombed järk-järgult vähenevad, on siiski raske mõista, kuidas Mizrahi ja Natani perekonnad saavad tähistada rahulikku hingamispäeva kolme puuduva istekohaga oma kombineeritud šabati laudades. Loodame neile pakkuda vaid teadmist, et kogu juudi rahvas leinab koos nendega ja jagab nende valu soovides üksteisele “Šabat šalom”.
* Shiva kutse – Kui tehakse shiva kutse, siis keskendutakse leinajate lohutamisele nende suurimal leinaajal. Traditsiooniliselt sisenetakse shiva(leina) majja vaikselt väikese koputusega, et seesolijaid mitte ehmatada. Keegi ei tohiks külastajaid tervitada; nad lihtsalt ise sisenevad.
Sööki ega jooke külalistele ette ei panda, sest leinajad ei ole peremehed. Nad ei tervita külastajaid, ei tõuse nende ees ega juhata neid majast välja.
See, kes on tulnud leinajat lohutama, ei tohiks leinajaid tervitada. Tegelikult on kõige parem tulla vaikselt sisse ja istuda nende lähedale. Võtke eeskuju leinajatelt. Kui nad tahavad rääkida, siis laske neil alustada. Siis saate nendega rääkida sellest, mida nad tunnevad? Las nad juhivad vestlust ja räägivad sellest, millest nad rääkida tahavad. Kõige parem on rääkida temast, kes on lahkunud ja kui teil on leinatavaga ühiseid lugusid või mälestusi, siis on aeg seda teha.
Kui teil on lugusid või mälestusi, mida leinajaga jagada, siis nüüd on õige aeg seda teha.
Praegu pole õige aeg selleks, et nende tähelepanu leinamiselt kõrvale juhtida. Närvilisusest me hakkame sageli lobisema tühistest asjadest, sest me ei tea, mida öelda.
Sageli on parim asi mitte midagi öelda. Shiva kõne võib mõnikord olla täiesti vaikne. Kui leinajad sel ajal rääkida ei soovi, siis olgu nii. Teie eesmärk ei ole neid rääkima panna; see on nende lohutamiseks. Ainuüksi teie kohalolek teeb seda. Vaikselt istudes ütlete rohkem, kui sõnad suudavad. Te ütlete: “Ma olen siin teie jaoks olemas. Ma tunnen teie valu. Mul pole sõnu.”
Ja mõnikord neid polegi. Siin on näited asjadest, mida ei tohi öelda:
“Kuidas sul läheb?” (Mitte just hästi.)
“Ma tean, mida te tunnete.” (Ei, te ei tea seda. Iga inimene tunneb ainulaadset kaotust.)
“Ta elas vähemalt pika elu.” (Pikem oleks olnud parem.)
“Hea, et teil on teisi lapsi” või: “Ära muretse, te saate veel lapsi.” (Lapse kaotus, olenemata vanusest, on täiesti laastav.)
“Rõõmustage – mõne kuu pärast kohtate kedagi uut.” (Ta on just kaotanud teise poole oma hingest!)
“Räägime rõõmsatest asjadest.” (Võib-olla hiljem.)
Leinaja lohutamine ei tähenda leinaja tähelepanu hajutamist. Ärge täitke aega rääkides õnnelikest või ebaolulistest teemadest, nagu poliitika või äri. Pidage meeles, et rääkimine lähedasest, kelle nad kaotasid, on lohutav. Pole hullu, kui nad nutavad; nad on leinas. See kõik on osa sellise kaotusega toimetuleku olulisest protsessist.
Kui Michael Dan kaotas oma ema, siis koostas ta järgmise teate ja postitas selle nende välisukse ette:
“Juudi leinamajas” – iga kultuur läheneb surmale ja leinaajale omal moel. Perekonnana soovime vaid, et püütaks luua õhkkond, mis on kooskõlas meie juudi väärtustega. Vestlused peaksid keskenduma Judy Dani elule ja pärandile. Teda ei tohiks kujutada ebaloomulikus valguses, kuna see riivaks tema mälestust. Nii valus kui see ka ei tundu, ei peeta praegu sobivaks katseid segada pereliikmeid mõtlemast oma kaotusest või sellest rääkimast.”
Teid tänades, Dani perekond.
Võib-olla võiksid sarnases olukorras olevad inimesed kasutada neid sõnu juhisena oma teate koostamisel. Sellise sõnumi lugemisel astuvad külastajad shiva koju, teades, mida on õige öelda ja teha. Selline sõnum aitab neid ja loob shiva kodus sobiva õhkkonna, aidates samas ka leinajaid endid.
Allikas: Shock and Grief in Neve Yaakov, Jerusalem – Aish.com
Peen iidolite kummardamine Jeruusalemmas?
Leinaga toimetulek jõulude ajal. Minu isiklik lein.
“Saabus minu elu suurim šokk – mu ees seisis Jeesus”
Häälesta End Jumala Lainele
Sõnadest, Millega Jumalat Ülistada Ja Tänada
Marion Wells: Nad uskusid Jumalat kuidagi teisiti …
Paasapüha ja Jom Kippur: prohvetlikud paralleelid
Mõtisklusi minu halvatuse 50nda tähtpäeva teemal
Mis on truudusetus ja kuhu see viib?
Kas kõrb on tühi?