Sundar Singh – veriste jalgadega apostel


Sundar Singh sündis 1869. aastal ja kasvas üles sikhina (monoteistliku hinduismi sekti liikmena) ema valvsa hoole all rikkas perekonnas, püüdes leida tõde, tutvus ta erinevate religioonidega.

Ema ei julgustanud teda mitte ainult hoolikalt uurima hindude iidseid pühi raamatuid vedasid, vaid poiss luges ka koraani, islami püha raamatut ja käis kristlikus misjonikoolis.

Kuigi kõik näis viitavat sellele, et tema jaoks oleks parim religioosne tee saada sadhuks (hinduks, kes andis vande elada vaesuses ja tsölibaadis, lükates tagasi kõik maised naudingud ja pühendudes täielikult religioonile), kuid kui Sundari ema suri (Sundar oli neliteist aastat vana), siis suri koos temaga kõik, mis tema maailma koos hoidis.

Selle naise kohalolek tegi Jumala olemasolu talle ilmseks ja ilma temata ei leidnud ta enam oma elus rahu ja vaikust. Sundar pööras oma viha kristlaste vastu, hakates segama nende koosolekuid ja moodustades rahvahulki, kes nende misjonäre kividega loopisid. Tema ristiusu vastu suunatud vägivaldsuse ülempiiriks oli see, et ta hakkas märatsema ja põletas oma isa ja sõprade silme all leht lehte haaval Uue Testamendi, et näidata oma põlgust kristluse vastu.

Pärast seda juhtumit lukustas ta end oma tuppa ja hakkas paluma „universaalset vaimu”, et see talle tõde ilmutaks. Kolmandal päeval ärkas ta kell kolm öösel ja otsustas oma elu lõpetada, hüpates ekspressrongi ette, mis iga päev kell 5:00 külast läbi sõitis. Seda otsust langetades tegi ta veel meeleheitliku palve lootuses tõde teada saada või surra.

Hinduna uskus ta, et kui tema palvele ei vastata, siis leiab ta oma järgnevates taaskehastumistes lõpuks rahu.

Kuid Tõde ei jätnud teda hätta. Vahetult enne kella 5:00 täitis tema toa nii ere valgus, et ta arvas, et tuli on puhkenud. Mõneks ajaks sulges ta kõvasti silmad, lootes leekides surra, kuid kui midagi ei juhtunud, avas silmad uuesti nägemaks seda valguse allikat. Jeesus seisis tema ees. Järsku oli tema vaim täis rahu, mis ei olnud võrreldav millegagi, mida ta kunagi varem oli kogenud. Vot see tähendab – tõe teadmine! Kui ta üles vaatas, oli Jeesus kadunud. Kuid tema hinge jäi rahu.

Järgmisel hommikul teatas ta oma perele: „Ma olen nüüd kristlane. Ma ei teeni nüüdsest kedagi peale Jeesuse.” Nii algas tema perekonnas lahing Sundari tagasipöördumise eest hinduismi, mis lõppes sellega, et ta visati kodust välja ja üks tema sugulastest üritas teda isegi vangi panna.

Niisiis ristiti Sundar 3. septembril 1905. a. tema kuueteistkümnendal sünnipäeval, kohalikus misjoni kirikus ja ta kohe eraldus kuuks ajaks mäestikulisse piirkonda, et aru saada, milliseid edasisi tegevusi Jumal temalt ootab.

Sel ajavahemikul meenus talle, kui raske oli tal järgida kristlikku eluviisi, mida misjonid harrastasid, sest selles oli rohkem lääne kultuuri, kui kristlikke tõdesid.

Kristlasteks saanud hindud muutsid oma riietuse inglise misjonäride sarnaseks, istusid anglikaani kirikuhoonetes seljatoega pinkidel, rääkisid enamikul juhtudel inglise keelt, laulsid inglise keelseid ülistuslaule ja lootsid täielikult lääne misjonäride juhendamisele.

Ta leidis, et selleks, et kristlus saaks India avalikus elus õige koha, tuleb talle anda sellele india “vorm.”

Sundar otsustas naasta teele, mis oli talle alati avatud ja saada sadhuks, kuid selliseks sadhuks, kes on oma elu Jeesusele pühendanud. Pärast seda pani ta selga kollakasoranži sadhu-rüü, jagas ära selle vähese, mis tal veel oli ja hakkas Jeesuse Kristuse rõõmusõnumiga mööda Põhja-Indiat rändama.

Rännates sündis tema südames suur soov liikuda põhja piirialadele. Vaimus mõistis Sundar, kuidas hindudele ja budistidele head sõnumit edastada ning ta soovis minna Tiibetisse evangeliseerima. Himaalaja jalamil rännates hakkas ta aru saama selle ülesande teostamatust.

Sellest hoolimata tegi Sundar umbes poolteist aastat pärast ristimist oma esimese Tiibeti-reisi. Pärast seda, kui kaks misjonäri olid õpetanud talle natuke tiibeti keelt ja “laenanud” talle noore tõlgi, kes oli nõus temaga reisima.

Ehkki Sundar ei olnud oma ettevõtmistes eriti edukas, naasis ta kuni oma elu lõpuni igal suvel Tiibetisse. Sundari Tiibeti visiitidest on kirjutatud uskumatuid lugusid. Nendel reiside ajal teda peksti, arreteeriti ja korduvalt visati tema teadvuse kaiotanud ihu minema, kuna arvati, et ta on surnud.

Ühel Nepaali retkel keset tihedat metsikut metsa ründasid Sundarit neli bandiiti.

Vastupanemise asemel kukkus Sundar põlvili ja langetas pea, eeldades, et üks bandiitidest tapab ta kohe mõõgaga. Kuid bandiidid olid tema käitumisest nii üllatunud, et loobusid mõttest teda tappa. Nähes, et ainus väärtuslik asi, mis tal on, on tekk, võtsid nad teki Sundarilt ära ja käskisid tal kohe lahkuda.

Kuid nad olid tema käitumisest nii hämmingus, et üks röövlitest kutsus mehe tagasi ja küsis tema nime. Sundar naasis, tutvustas end ja avas oma Piibli ning hakkas talle Luuka evangeeliumist lugema rikkast meest ja Laatsarusest. Kui röövel mõistis, kui haletsusväärselt rikas mees oma elu lõpetas, küsis ta Sundarilt, mis temast saab.

Sundar kasutas võimalust, et kuulutada röövlile head sõnumit ja rääkis talle andestusest, mille Jeesus ristil tema eest võitis. Röövel kahetses ja viis Sundari külalisena oma koju.

Ühel teisel reisil püüdis munkade rühm ta kinni ja kohalik pealaama mõistis ta võõra usu levitamise eest surma. Ta võeti alasti ja visati kaevu, mida kasutati hauana mõrvarite ja kurjategijate jäänuste jaoks, kes visati sinna kas juba tapetuna või veel elusana, kuid kus nad peagi surid.

Kaev oli suletud ja laamal oli ainus võti. Sundar veetis lagunevate laipade seas kaks päeva ilma toidu ja veeta, kuid kolmandal päeval ta imekombel päästeti: keegi võõras tuli, vabastas ta ja sulges seejärel kaevu lihtsalt uuesti ja lahkus.

Kui Sundar veidi hiljem samade munkade kätte sattus, oli laama teda elusana nähes ülimalt üllatunud, teades, et keegi ei oleks saanud seda meest ilma tema võtmeta vabastada. Sel põhjusel täitis munkasid hirm Sundari Jumala ees ja nad hakkasid anuma, et ta lahkuks.

Rändava sadhuna rändas Sundar 1918 ja 1919 aastatel mööda Indiat ja Tseiloni, aga ka Hiinat, Malaisiat ja Jaapanit. 1920–1922 kutsuti ta Lääne-Euroopasse, Iisraeli ja Austraaliasse. Sellegipoolest kutsus ta süda teda alati Indiasse ja Tiibetisse, nii et Sundar naasis alati sinna, et oma tegevust jätkata. Kuhu ta ka ei läinud, riietus ta lihtsasse sadhu-rüüsse ja reisis paljajalu.

Sageli ilmus ta pärast pikka teekonda küladesse veriste ja villiliste jalgadega. Sel põhjusel sai ta tuntuks kui “veriste jalgadega apostel”.

Sundar pidas alati Piibli reeglitest rangelt kinni ja järgis paljudes oma tegevustes Pühakirjas toodud näiteid. Ühel päeval, kui ta turuplatsil jutlustas, tuli üks mees tema juurde ja lõi teda näkku. Vastuseks pööras Sundar pead ja pakkus talle teist põske. Mees häbenes ja saatis samal õhtul Sundarile kirja, milles palus andestust.

Kasvavale riskile, halvale tervisele ning sõprade ja teiste misjonäride hoiatustele vaatamata läks Sundar 1929. aasta suvel taas iga-aastasele reisile Tiibetisse. Pärast seda ei kuulnud keegi teine ​​temast midagi ja keegi ei näinud teda enam ning keegi ei saanud kunagi teada, mis temaga juhtus.

Sundar Singh soovis avastada ristiusu, mis ei oleks „läänelik“, vaid „indialik“. Riietusstiil, keel jne. viidi koos usuga Jeesusesse nii sageli üle teise kultuuri, et kristlaseks saamine tähendas mõnikord ka näiteks inglaseks saamist.

See, mida Sundar tegi kultuuri usust eraldamiseks ja kuulutades ainult seda, mis moodustab kristluse olemuse, oli omal moel kontrakultuuriline revolutsioon, mis lõi eeldused kristluse edasiseks levikuks Indias. Watchman Nee-sugused inimesed on sama teinud ka Hiinas. Kui kirik saab omaseks ja jutlustajate seas on rohkem kohalikke kui välismaalasi, saab kiriku areng hoopis teise progressiivse iseloomu.

Kristlus on kontrakultuur, mis muudab ainult neid tõekspidamisi, mis on inimese vaimse maailma kõige olulisem osa ega püüa kõiki inimesi ühesugusteks muuta. Kuid see juhtub ainult siis, kui jutlustaja, olles teatud kultuuri kuuluv inimene, hindab isiklikku kohtumist Jumalaga enda kristlaseks kuulutamisest olulisemaks. Ja sel juhul saab ta vältida vastasseisu nii sotsiaalse grupiga, kuhu ta ise kuulub, kui ka inimestega, kelle juurde ta Hea Sõnumiga saadeti.

„… Sest ehk ma küll olen sõltumatu kõigist inimestest, hakkasin ma kõikide orjaks, et võita võimalikult paljusid. Ma olen saanud juutidele juudiks, et võita juute, Seaduse all olijatele – ehkki ma ise küll ei ole seadusealune – olen saanud seadusealuseks, et võita seadusealuseid. Seaduseta olijatele ma olen saanud seadusetuks – ehkki 
ma ise ei ole ilma Jumala seaduseta, vaid Kristuse seaduses -, et võita neid, kes elavad Seaduseta, nõrkadele ma olen saanud nõrgaks, et võita nõrku. Ma olen kõigile saanud kõigeks, et igal juhul mõned päästa. Aga seda kõike ma teen evangeeliumi pärast, et saada selle kaasosaliseks”, 1. Korintlastele 9: 19–23.

Esimene Sadu Sundar jutlus, mis peeti MONTBENONIS, 5. märtsil 1922.a.

Selleks, et Jumalat südamega tunda, peate Teda otsima kogu südamest üksinduses ja vaikuses. Jumal ei saa avaneda inimesele, kelle süda on täidetud maiste askeldustega.

Kui Kristus tahtis pimedana sündinud meest terveks ravida, siis viis Ta mehe külast välja, eemale rahvahulgast ja rahmeldamisest. Ta tegi oma süljest savi ja määris sellega pimeda silmi mitte sellepärast, et pidas oma sülge imeliseks, vaid seetõttu, et tahtis pimeda usku proovile panna. Ja kuna tema usk ei olnud täielik, siis ei avanenud tema silmad täielikult. “Ma näen inimesi kõndimas nagu puid,” ütles ta. Siis pani Kristus käed tema silmadele ja need avanesid täielikult. Kuid tema vaimsed silmad olid suletud, sest ta ei tundnud Jumalat Jeesuses Kristuses.

Me ei tohi unustada, et lisaks füüsilisele on meil ka vaimne nägemine, tänu millele näeme Jumalat. Ainult enamiku inimeste jaoks on see kaetud uskmatuse looriga. Inimesed räägivad huultega Jumalast, kuid vaimsete silmadega ei näe Teda. Nagu udu peidab Ta ennast nende eest, kuni äkki langeb usu läbi silmadelt loor.

Pean teile rääkima, kuidas minuga oli. Ma ei tulnud kuulutama, sest olen üks usklike seast, vaid tunnistama, et nägin Elavat Kristust. Ta on maailma Jumal ja Päästja ning mitte ainult inimene, nagu paljud arvavad. Kes pole isiklikult veendunud Tema jumalikkuses, ei tohiks seda vaidlustada.

Inimese kuju omaks võtnud Kristus, kes oli täis haletsust inimeste vastu, tuli siia maailma.

Mulle meenub Tiibetis kuuldud lugu meistrist, kellel oli palju lambaid. Kord koju naastes sai ta teada, et umbes sada lammast oli mägedes teistest eraldunud ja kadunud. Ta oli väga ärritunud ja saatis oma sulased neid otsima. Aga sulased ei leidnud neid üles ja tulid varsti metsloomi kartes tagasi. Siis otsustas ta minna ise lambaid otsima. Et aga lambad teda ei kardaks ja talle järgneksid, riietus ta end lambanahka ja läks nende poole nagu lammas neljakäpukil. Ta kogus kõik lambad kokku, tõi tagasi aeda, söötis, sidus nende haavasid ja võttis lammaste üllatuseks oma lambanaha maha, sirutas end ja muutus taas inimesekd. Seda tegi Kristus meiega. Temast sai ajutiselt Mees, et tulla meile lähemale, lunastada meid ja avaldada meile oma õpetus. “Jää Minusse ja Mina jään sinusse.”

Kristus soovib, et oleksime Temaga üksi vähemalt paar minutit päevas, nii et me otsiksime Teda palves. Aga kui vähe inimesi Teda otsivad, kui vähe nad Teda tänavad! Ja pime mees, kes oli oma nägemise tagasi saanud, ei mõistnud ega tänanud Jumalat talle tehtud ime eest. Ka see sant inimene, kes oli 38 aastat Betsata tiigi ääres lebanud ja kelle Kristus tervendas, ei tänanud Issandat. Kolmkümmend kaheksa aastat lebanud! ..

Kujutaks ette, milline rõõm oleks pidanud tema hinge haarama pärast saadud tervenemist! .. Kui istusin just selle tiigi ääres, Palestiinas, siis mõtlesin, kui tänamatud inimesed on. Kui tänulikud peaksid nad olema Jumalale selle eest, et nad on sündinud seal, kus kõikjal jutlustatakse Kristusest! See on suur eelis!

Mina olen sündinud paganana ja nooruses jälitasin Kristust. Ma vihkasin ristiusku ja rebisin kord isegi evangeeliumi katki. Kuid ma ei leidnud endale kunagi meelerahu ja kannatasin kohutavalt. Ütlesin endale, et kui ma ei leia Jumalat, siis sooritan enesetapu. Meie maja juures oli raudtee. Tõusin hommikul vara, käisin vannis ja otsustasin end rongi ette visata. Võtsin jälle evangeeliumi kätte, lugesin seda pikka aega ja veetsin poolteist tundi palves. Järsku oli kogu mu tuba täis hämmastavat valgust. Selles eredas pilves nägin Kristust okaskroonis.

Ma ei suuda teile kirjeldada, kui imeline nägemus see oli! Siis kadus see ühtäkki ära. Kuid teadlikkus Kristuse reaalsusest, tunne Tema kohalolekust oli otseseks vastuseks kõigile minu kahtlustele. Ja suur rahu, Kristuse rahu, mille Ta evangeeliumis lubas, haaras mu tõejanuse hinge. Sellest ajast peale pole see rahu minust juba kuusteist aastat lahkunud.

See juhtu 18. detsembril ja alles 16. detsembril, vaid kaks päeva enne seda, olin kiusanud ikka veel Kristust taga ja rebinud oma kätega evangeeliumi pooleks. Leidsin oma Päästja, alistusin Temale ja sellest hetkest alates kuulub kogu mu elu Temale. Kõik, kes otsivad, leiavad Kristuse, sest Tema arm meie kõigi jaoks võrdselt võrdne ja võrdselt suur. Kui te reisiksite paganoikesse maadesse, siis teaksite, kui suur on nende vajadus evangeeliumi järele ja millised on inimesed ilma Jumalata!

Miljonite inimeste elu ei erine palju loomadest. Suurim tähtsus on paganlikes maades elavate Jumala laste tööl, kes tõid sinna evangeeliumi valguse. Ma avaldan sügavat tänu Indias töötavatele Euroopa misjonäridele ja palun teil oma jõudu mööda toetada nende eesmärki.

Kuid kokkuvõtteks ei saa ma kahjuks teile ütlemata jätta, et kui paganad teevad endale ebajumalatest iidoli, siis paljud siinsed nn. kristlased, teevad oma “minast” iidoli ja teenivad teda üksi. Kristus kutsub teid minu kaudu, et te ei kiusaks Teda oma sõnade ja tegudega taga. Võtke neid minu tunnistuse sõnu Tema sõnadena.

Aamen.”

Allikas: http://bogoblog.ru/sundar-singh-apostol-s-okrovavlennymi-nogami/#more-8736