Suremine iseendale enesearmastuse ajastul

Olen tulemas välja jõhkralt raskest eluperioodist. Kuid isegi siis, kui tõusen tugevamalt jalgele kui varem, seisan endiselt silmitsi eluga, mis nagu paljude mu piiblikolledži kaaslaste puhul, ei ole selline nagu ma seda tõsimeelse kristlasest teismelisena ette kujutasin, käies noorterühmas ja seejärel kolledžis. Ja mitte ükski kihtide mahakoorumine, et jõuda mu südameni, ei päästa mind keerdkäikudest, mille mu lugu on võtnud.

Ärge kuulge selles viimases lauses fatalismi. Nagu naisel, kellel on diagnoositud ravimatu vähk, on kannatuste ja eneseohverduse kihtides, mis näib olevat püsiv kahjustus inimese elule, peidus kallis juveel. Muuhulgas võitlen mitme kroonilise haigusega. Kuigi surm ei ole kindlasti lähedal, mõtlen vaimsele iseendale suremisele, kuna seisan silmitsi üha enamate füüsiliste probleemidega, mis tõendavad, et mu füüsiline mina on tegelikult suremas. Olen saviastja. Erinevalt raskest abielust, peresuhtest või teenimiskohustusest ei pääse ma nendest füüsilistest sümptomitest hoolimata sellest, kuidas ma ka ei püüaks. Ma ei saa nende eest põgeneda, seega pean nendega silmitsi seisma ja mõtlema, kuidas nende valguses külluslikult elada.

Ja see õppimine on andnud mulle võimaluse püsida teistes oma eluprobleemides, mille eest saaksin põgeneda, kui ma ei tunneks, et Jumala juhised Tema Sõna kaudu mind piiravad.

Õppides taluma

Isa on mulle suureks julgustuseks olnud. Tal on krooniline südamepuudulikkus ja me kaotasime ta peaaegu eelmise aasta märtsis. Kuid ta paranes piisavalt, et haiglast välja saada ja pärast kodus oldud päeva sõitis tagasi oma tallu, et istuda kontoris ja “asjadega tegeleda”. Ta ostis Gatori (talu tarbesõiduk nagu golfikäru), et sõita traktorikuuri ja Quonseti osmiku vahel, kus ta restaureerib vanu traktoreid. Tema puus on talle ebamugavusi valmistanud ja ta liigub aeglaselt. Aga ta liigub. Võrreldes oma tippaastatega saab ta päevaga tehtud murdosa sellest, mis parematel päevadel ja ma eeldan täielikult, et leian ta ühel päeval kokku kukkunult traktori otsast. Aga ma kiidan teda visaduse eest. Ta on eeskujuks mulle selles, kuidas ma tahan silmitsi seista nii oma füüsiliste kui ka emotsionaalsete piirangutega.

Mõnikord on Jumalale kuuletumine raske. Paljudel päevadel tundub Tema seadustele allumine piiravana. Üks asi on austada oma ustavat Jumalat ustavusega teistele, kui suhted on kerged või kinnitavad. Kuid Jumal on meile ustav, kui me oleme ustavad (2Tm 2:13). Ta oli meiega, kui meie Temast ära pöörasime. Jeesus jätkas õigete asjade tegemist, isegi kui see läks Talle üüratult palju maksma. Ja see oli raske. Ometi peitub siin suur paradoks, mille Jeesus ise meile õpetas:

Kes tahab olla Minu jünger, peab ennast salgama, võtma iga päev oma risti ja järgima Mind. Sest kes iganes tahab päästa oma elu, see kaotab selle, aga kes kaotab oma elu Minu pärast, see päästab selle. Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, 
aga kaotaks iseenese või teeks enesele kahju? (Luuka 9:23–25)

Jumal ei vaja, et mina kinnitaksin Jeesuse sõnu, et need oleksid tõesed. Kuid ma kinnitan neid sellegipoolest ja võin neid oma kogemuste põhjal kinnitada. Ja see tõde julgustab mind vastu pidama, kohati füüsiliselt ja emotsionaalselt komistades.

Kristlikes ringkondades räägitakse praegu palju enesearmastusest, sellisest enesearmastusest, mis soodustab tajutavat kaudset õnne. Kui ma kuulen kristlikest ajaveebipidajatest või autoritest või isegi oma eraelus end kristlasteks tunnistavatest inimestest, kes lahkuvad ortodoksest kristlikust usust või väärtustest, sest need on “liiga rasked”, tunnen ma oma õlgadel masendavat raskust. Nende õnneotsing väljaspool ortodoksiat demoraliseerib mind viisil, kuidas võitlev ateist kunagi ei suudaks. Nad demoraliseerivad mind viisil, mida isegi minu enda eriline kannatuste koorem ei tee.

Ärge võtke vastu valet

Avasin psalmid tänupüha hommiku rahulikult, enne kui perehord mu koju saabus. See oli Psalm 19 ja Taaveti sõnad kõlasid minus sügavalt, kui mõtisklesin järjekordse end kristlaseks tunnistava autori/blogija “enese leidmise” üle viisil, mis erineb märkimisväärselt ortodoksest Pühakirja mõistmisest:

 Issanda Seadus on laitmatu, see kosutab hinge;

Issanda tunnistus on ustav, see teeb kohtlase targaks. 

Issanda korraldused on õiglased, need rõõmustavad südant;

Issanda käsk on selge, see valgustab silmi.

Issanda kartus on puhas, see püsib igavesti;

Issanda seadused on tõde, need on kõik õiged;

need on ihaldatavamad kui kuld ja kui palju selget kulda,

ja need on magusamad kui mesi ja kui kärjemesi.

Ka sinu sulasele on need hoiatuseks, nende pidamine toob suure palga.

Kallis sõber, kes sa oled hädas raskusega su õlgadel, mida võib tunduda kergem kanda, kui sa lihtsalt eemalduksid Jumala juhistest: ära võta seda valet vastu. See oli esimene vale, mida kunagi räägiti, ja see jääb saatana suureks kokkuvõtlikuks kiusatuseks: „Jumala juhised on piiravad. Nad hoiavad sind eemal kõigest, mis sulle on ette nähtud.”

Ei, see ei ole tõsi. Võta vastu omaks kannatuste tee, järgides Jumala juhiseid. Kaota oma elu. Lase lahti endast ja oma ootustest. Ja usalda Jumalat, et Ta kohtub sinuga, lunastab sinu loo ja annab sulle oma suuremas loos tähtsa koha. Kui kaotad õiguse oma loole, tõused palju suuremasse loosse ja see, mida sealt leiad, on seda väärt.

Kummarduge

Olen kõndinud rasket teed ja jätkan rasket teed. Kuid Jumal andis mulle mannat, et toetada mind kõige raskemates kohtades, ja õnnistas mind rikkalikult isegi nende asjade eemaldamisega, milleta ma arvasin, et ma ei saa elada. Ta on ennast mulle tõestanud ja Ta on tõestanud oma sõnade headust. Kui teised püüdsid mind julgustada, öeldes, et Jumala juhised mind ei piira, leidsin selle asemel külluslikku armu ja abi, kui tundsin, et nad piiravad mind.

Selles protsessis püsimiseks on vaja usku. Mina ei suuda teis sellist usku tekitada. Teie ei suuda seda endas ise toota. Kuid võite toetuda Temale, kes suudab.

Ühel päeval te vaatate tagasi, kiites Jumalat, kes muudab kivid leivaks, vee veiniks ja kaotuse rikkalikuks eluks.

Autor: Wendy Alsup/  Dying to Self in the Age of Self-Love (thegospelcoalition.org)

Oh mind vaest ja õnnetut: enesehaletsuse patt ja kuidas sellest vabaneda

Me kõik oleme seda väikelaste puhul täheldanud. See on hetk, kui kolmeaastane laps küsib sama vanalt lapselt üht .....

Te ei vaja rohkem enesearmastust

Pärast veerand sajandit Bethlehemi baptisti kiriku juhtimist vaatas pastor John tagasi ja mõtiskles ühe murettekitavama suundumuse üle, mida .....

“Lahutuse õun”. 5. Madal või kõrge enesehinnang

Kas meile on õpetatud seda, kuidas olla tõeline ja siiras selles, kes sa oled, elada oma elu ilma .....

Ära lase oma egol seista sinu ja Issanda vahele

Väga sageli on kindlused, mis meid palvetamisel takistavad, seotud meie endi egoismi ja egotsentrismiga. Tahaksin tsiteerida ühe tzadiki .....