Suur Prantsuse Revolutsioon ja “de-kristianiseerimine” Prantsusmaal. Milleni see viis

5. oktoobrit 1793 peetakse Prantsusmaal kristluse kaotamise poliitika alguskuupäevaks. Milline see protsess oli, kuidas see on seotud Prantsuse Suure Revolutsiooniga ja millised on selle tagajärjed kristlastele, mitte ainult Prantsusmaale, sellest loe altpoolt.

Vendée mäss

Prantsuse revolutsiooni ajal oli kristlus tõsises ohus. Seda raputas ja kõigutas tagakiusamise tormiline pealetung, see paindus surve all ja võib-olla oleks kristlus välja juuritud, kui see surve oleks jätkunud.

Revolutsioonieelses Prantsusmaal “vana korra” all (kuninga all) oli vaimulikel privilegeeritud seisund esimese seisusena, mis oli võimuga väga tihedalt seotud.

Kirik tähendas tol ajal peamiselt katoliku kirikut. Usuvastane liikumine tegi 1793. aastal aga kurja mõlemale Prantsusmaa protestantlikule kirikule – luterlastele ja reformistidele. Sel hetkel, kui uus Prantsusmaa sündis, rünnati kogu kristlust, mitte ainult katoliiklust.

Revolutsiooni ajal sai kirik riikliku tagakiusamise sihtmärgiks.

Elu “enne” revolutsiooni

Nagu kirjutab Alphonse Olard, näis vana režiimi lõpuaastatel ja revolutsiooni alguses Prantsusmaal ristiusk õitsevat.

Prantsusmaal domineerisid roomakatoliiklik apostellik usund. See oli kuninga usk, keda nimetati kõige kristlikumaks kuningaks. See oli rahva,keda paavstid nimetasid kiriku vanimaks tütreks, usk. Prantslasi austati kui ühe – katoliikliku usu – tunnistajaid. Usutavasti realiseerus religioosne ühtsus, mille poole Louis XIV ja XV nii püüdlesid, ja see oli midagi enamat kui pelk näilisus, kuna Prantsusmaal oli väga vähe mittekristlasi ja väga vähe mittekatoliiklasi.

Juudid olid mitte-kristlased: neid salliti ja nad moodustasid väikesed kogukonnad, kes elasid peamiselt edelas, idas ja Pariisis, aga üksikud juudid olid paljudesse linnadesse hajutatud. Juutide olemasolu ei mõjutanud aga vähimalgi määral Prantsusmaa usulist ühtsust, kuna neid ei peetud üldsegi prantslasteks. Nad ei korraldanud mingit propagandat, nad ei olnud populaarsed, ükski selle ajastu kaasaegsetest allikatest ei nimeta katoliiklasi, kes oleksid oma usust lahkunud ja judaismi pöördunud. Paavstid ei peljanud iisraellaste usku. Mõnikord aitasid nad isegi kaasa juudi kogukonna kasvule.

Mis puutub protestantidesse, siis alates 1878. aasta novembri ediktist sai Prantsusmaa kodanik õiguse end avalikult protestandiks nimetada. Mittekatoliiklased said seega teataval määral legaliseeritud. Kuid ikkagi ei saanud protestandid täielikku tunnistamisvabadust, nad ei saanud avalikke teenistusi läbi viia, nende usku peeti ametlikult häbiks, mida nad talusid, kuid varjasid või õigemini, mida taluti alles siis, kui see oli varjatud.

Keegi ei kavatsenud siis, 1789. aastal, Prantsusmaad de-kristianiseerida. Voltaire, kes oma intiimsetes kirjades nõudis “kõlbmatu (s.t. kiriku) purustamist” ja nõudis kiriku despotismi hävitamist, arvas, et rahvas peab säilitama selle või teise usu vähemalt niikaua kuni ta on harimatu ehk siis väga pikaks ajaks. Nii arvasid ka Buffon ja filosoofid. Rousseau, kes nimetab end filosoofide vaenlaseks, soovis vaid lihtsustada kristlust ja viia see tagasi algaegade vaimustusse.

Kuidas toimus kristluse eemaldamine ja mida see endast kujutas

Akt, millega Asutava Assamblee liikmed tahtmatult ususõja algatasid, oli 2. novembri 1789. aasta dekreet, milles assamblee teatas kohutavast finantskriisist vabanemiseks, et kogu kiriku vara on antud üle rahva käsutusse. Kuid samal ajal rõhutas assamblee väga heaperemehelikult riigi kohustust “vastavalt kanda teenistuse läbiviimise, vaimulike ülalpidamise ja vaeste abistamise kulud”. Madalamatele vaimulikele lootuse andmiseks ning nende abi ja poolehoiu säilitamiseks revolutsiooni vastu teatas assamblee samas dekreedis, et usuteenijate ülalpidamist käsitlevates määrustes tuleb seda toetust pakkuda koos sissetulekuga, mis ei tohiks mingil juhul olla väiksem kui 1200 liivrit aastas, arvestamata korterit ja sellega külgnevaid aedu. Madalamate vaimulike jaoks lõi see väljavaate kogeda vaesuse asemel tõelist õitsengut. Kõrgemate vaimulike jaoks oli see sissetulekute järsk langus, mis jättis nad ilma endisest luksusest ja ka prestiižist. Sellest hetkest alates tormasid peaaegu kõik kõrgemad vaimulikud võitlusse revolutsiooni vastu. Just siin, eriti pärast seda, kui 19. detsembri 1789. aasta dekreet käskis müüa 400 miljonit kiriku vara (samuti krooni vara), algas siin kahes 2. novembri ja 19. detsembri 1789. aasta määruses kodanlik religioosne-poliitiline sõda, mis seadis esmalt surmavasse ohtu uue Prantsusmaa ja seejärel vana religiooni.

1790

Kiriku tsiviilstruktuur: vaimulike suhtes kehtib riiklik atesteerimine kõigil vaimulikel on kohustus anda riigile truudusvanne. See tõi endaga kaasa “vande andnud” ja “vannutamata” preestrite jagunemise. Kirikumaade, kujude, ikoonide, kiriku atribuutika küsimuse.

19. veebruari 1790. aasta suure määrusega keelas assamblee kloostrisse sisenemise ning likvideeris kõik kloostrite ordud ja kogudused. Nende ordude liikmed said õiguse nendest vabalt taganeda: neile määrati sobiv pension (summa määrati mitmete muude määrustega). Neile, kes keelduksid ordust lahkumast, tuli anda sobiv elukoht. Kõik see puudutas mehi. Nunnad võisid enne määrust jääda sinna, kus nad elasid. Mis puutub valge vaimulikkonna* Kogudust, siis assamblees oli nende kohta palju ettepanekuid, kuid assamblee neid kaalutlusi ei avaldanud.

See musta vaimulikkonna** kaotamine ei avaldanud erilist muljet, kuid tegi paljudest munkadest revolutsiooni vaenlased.

*valge vaimulikkond (abielus või tsölibaadis elavad vaimulikud, kes ei ole mungad)

**must vaimulikkond (mungad)

Kiriku allumine riigile muutus veelgi märgatavamaks ja tundlikumaks 27. novembril 1790, kui assambleel kujunes välja vande vorm, mille pidid andma kõik vaimulikud. See oli truudus- ja sõnakuulmise vanne kodaniku põhiseaduse vastu. Kuid praktikas tähendas see kohustus tsiviilkonstitutsioonile truuduse vandumine kiriku ja riigi ühtsuse hävitamist ning põhjustas eelseisvat kodusõda kuulutavaid tülisid.

1791

Riik omistab endale abielude, sündide ja surmade registreerimise õigused (ilmalik perekonnaseisuamet).

27. augustil 1791 otsustas seadusandja, et sündide, abielude ja surmade registreerimise viisi peaks määrama tulevane rahvusassamblee. Siiski paljastas see määrus samal ajal vaimsust, mida see registreerimine peaks kandma, kuna seal öeldi, et “seadus näeb abielu ainult kui ühiskondlikku lepingut”. Seadusandlik Assamblee usaldas perekonnaseisuaktide registreerimise munitsipaalametnikele, kehtestades korra, mis kehtib tänaseni. Samal ajal andis see religioonile veel ühe tõsise löögi, luues ja võimaldades lahutust mis oli tagajärg põhiseaduse paragrahvile, kus öeldi, et “seadus peab abielu ainult ühiskondlikuks lepinguks”.

1793

Kõigist sündmustest, mis viisid Prantsusmaa sellisesse meeleseisundisse, et tekkis soov kristlusest vabaneda, oli kõige olulisem ja mõjukam just Vendée mäss. On täiesti võimalik, et ilma Vendéeta poleks olnud mõistuse kultust.

Selle ülestõusu otsene tagajärg oli karistuste tugevdamine vande andmata jätnud preestritele.

1793. aasta sügisel käivitati terrori all „kristluse kaotamise“ kampaania: vaimulikud pagendati ja hukati, kirikud suleti, monumendid hävitati, vaimulikud teenistused ja haridus keelati, preestreid sunniti abielluma ja nad loobusid ametiseisusest. 1794. aastaks oli 20 000 preestrit oma seisuse jätnud. Kalmistutel oli kiri: “Surm on igavene uni”. Pärast kristluse vastast programmi vähenes praktiseerivate katoliiklaste osakaal 50%.

13. märtsil 1793 määras konvent sõjaväe poolse värbamise tõttu rahutustes osalenud preestritele surmanuhtluse. Samal päeval otsustab konvent, et juhul kui preestrid, kes on Prantsusmaa piiridest välja saadetud, leitakse Prantsusmaa territooriumilt, siis lähevad nad sõjaväekohtu alla ja hukatakse 24 tunni jooksul. 23. aprillil võttis konvent vastu resolutsiooni, mille kohaselt tuleks vabaduse ja võrdsuse vannet mitte andnud kirikuisikud kohe Guajaanasse pagendada.

Nii seadis see seadus juriidilise kahtluse alla nii katoliku kiriku vaimulikud, kes andsid vande, kui ka ametlikud vande andmata jätnud vaimulikud, aga ka ametipostilt kõrvaldatud vaimulikud.

Mitte kaua aega tagasi vastandati häid preestreid halbadele. Nüüd levis veendumus, et pole enam häid preestreid. Katoliku religioon oli paljude sõjakate patriootide meelest diskrediteeritud. Üha enam levis veendumus, et kultus on vaja kaotada, kuna see on takistuseks riigikaitsele ja revolutsioonile.

 

“Mõistuse” ja “kõrgeima olendi” kultus

 

Kristlust eemaldav liikumine levis Pariisis kiiresti. Peaaegu kõik sektsioonid loobusid kultusest, sulgesid oma koguduse kirikud ja avasid need siis uuesti mõistuse templitena. See oli ateistlik kultus, mis avastati 1793. aastal Jacques-René Heberti ja verejanulise Jacques Fouche juhtimisel. Kultuse põhiväärtused olid tõde ja vabadus. Kogu Prantsusmaal muudeti kirikud mõistuse templiteks ja 10. november 1793 kuulutati mõistuse pühaks. Notre Dame’i katedraali paigutati mõistusejumalanna kuju. Mõistuse kultus oli peaaegu kõikjal deistlik (mitte materialistlik ega ateistlik). Pariisis, kus inimesed sellest osa võtsid, oli sel rõõmsameelne ja lõbus iseloom. Mõne kirjatundja pedantsusele vaatamata, kandis see endas vallatut nalja. Provintsilinnad võtsid mõistuse kultust tõsiselt. Vähemalt provintsilinnades püüti tõsiselt ja siiralt vana usundit kaotada ja selle asemele rajada ratsionaalne kultus. Mõistusjumalannasid ei kujutanud seal näitlejannad või vallatud töötajad, vaid kaunid noored tüdrukud, vooruslikud ja tõsised, kes kuulusid kodanluse värvidesse (seda ei eita ka kõige vaenulikumad tunnistajad).

 

1794. aasta kevadeks oli mõistuse kultus oma populaarsuse kaotanud ja revolutsiooniline deist Robespierre patroonis Kõrgeima Olendi uut kultust.

 

See kõrgeima olendi kultus tundus mõnele kaasaegsele, tagantjärele vaadates, mitte ainult ametliku, vaid ka populaarse reaktsioonina Mõistusekultuse vastu. Väidetavalt olid mõned asjatundmatud katoliiklased selle kultuse tähenduse nii segamini ajanud, et pidasid seda esimeseks sammuks katoliikluse taastamise suunas.

 

Ja Kõrgeima Olendi varjus ning Mõistuse nime all – kummardasid prantslased nendel aegadel ennekõike isamaad ja Kõrgeima Olendi ning mõistusekultus, pidid varsti rahva silmis sulanduma patriotismiga ja sinna uppuma.

 

1795

 

Lõppkokkuvõttes, kui sõjalised võidud terrorile lõpu tegid, jäi mulje, et kiriku suhe riigiga muutus mõeldamatuks, pidades silmas kogu vaimulike, isegi konstitutsiooniliste vaimulike, kontrrevolutsioonilist seisukohta. Samal ajal hakkas nüüd, kui revolutsioonilise surve oli nõrgenenud, kristluse vägivaldne hävitamine mõeldamatuna tunduma.

 

29. septembril 1795 võttis konvent vastu suure seaduse religioonide valitsemise kohta, mis hõlmas endas kõiki sellele eelnenud seadusi.

 

See seadus kuulutab taas vabaduse põhimõtet ja nende eraldamist riigist. Ta annab uue vande valemi: “Tunnistan, et Prantsusmaa kodanike kogu on kõrgeim võim, ja luban alluda ja alistuda vabariigi seadustele.” See seadus kehtestab hulga garantiisid mis tahes usundi muutmiseks ainsaks ja domineerivaks religiooniks. Ühtegi religioosset tseremooniat ei saanud läbi viia väljaspool selleks määratud templeid. Ainsad erandid olid eramud, kui neisse ei kogune üle kümne uskliku.

 

See seadus võimaldas selle katoliikluse taaselustada, mis hiljuti näis olevat lõplikult purustatud revolutsiooni survel, rahva seas, kes lagunes religioosselt uskmatuks vähemuseks, usklikuks vähemuseks ja ükskõikseks massiks.

 

Alates 1795. aastast oli religioon taas lubatud, kuigi kuni 1799. aastani preestreid arreteeriti, vangistati, pagendati ja kiusati taga. Ja 1801. aastal allkirjastati Napoleoniga konkordiaatide leping, mis kinnitas katoliku usu kui “prantslaste enamuse usu”. Sarnane konkordaat sõlmiti protestantlike kristlastega.

 

Järeldus

 

Enamik ajaloolasi usub, et Prantsuse Suurel Revolutsioonil, mille osana kristlus kaotati, oli suur rahvusvaheline tähtsus, see aitas kaasa progressiivsete ideede levikule kogu maailmas, tõi endaga kaasa rea Ladina-Ameerikas toimunud revolutsioone, mille tagajärjel viimane vabastati koloniaalsõltuvusest ja mitmeid teisi sündmusi – 19. sajandi esimesel poolel. Hoolimata asjaolust, et need sündmused leidsid aset kaugel 18. sajandil, jätkuvad kristluse eemaldamise protsessid ka tänapäeval.

 

Viimastel aastakümnetel on läänes täheldatud kristluse muutumise protsessi. Sellel on mitu mõõdet. See avaldub end avalikult kristlasteks nimetavate inimeste arvu vähenemises, kristliku eetikaga vastuolus olevate normide konsolideerimises ja kristlaste õiguste tegelikus rikkumises ning võib viia selleni, et kristliku kultuuri normid enam ei mõjuta tõsiselt läänes elavate inimeste käitumist. Seega võib kristluse kaotamine tähendada, et kristlik eetika lakkab mõjutamast lääneriikide elanike igapäevast majanduslikku käitumist.

 

Ja siin on rahvusvaheliste organisatsioonide andmed: iga viie minuti järel tapetakse maailmas üks kristlane. Umbes kolmsada inimest päevas, üle 100 tuhande aastas. Tänapäeval kiusatakse kristlasi taga nagu ei kunagi varem – ei Rooma impeeriumis ega Nõukogude Liidus.

 

Iraagis oli poolteist miljonit kristlast – järele on neist jäänud 150 000; Süürias poolteist miljonit – 500 tuhat alles. Nigeerias panevad radikaalsed fundamentalistid toime julmusi, tapavad kristlasi, ja hävitavad terveid külasid. Sama toimub Pakistanis, Afganistanis – puudub kaitse. Inimene tapetakse ainult seetõttu, et ta läheb pühapäeval kirikusse ja keegi ei kaitse teda.

 

Allikas: https://www.invictory.org/articles/history/6170-velikaya-frantsuzskaya-revolyutsiya-i-dehristianizatsii-vo-frantsii-k-chemu-eto-privelo

 

 

Messiaanliku judaismi unustatud ajalugu

Üks kõige levinumatest valedest  messiaanliku judaismi kohta on see, et see "äkitselt" ilmus kahekümnenda sajandi viimasel poolel. Enamik .....

Martin ja Katharina Luther. Reformatsiooni perekonna ajalugu

13.juunil 1525.a. abiellus endine munk, reformatsiooni algataja, igaveseks maailma muutnud Martin Luther endise nunna Katharina von Boraga. Ja .....

Messiaanliku liikumise ajalugu Ukrainas

Messiaanlike juutide liikumine Ukrainas ei alanud eile. 20. sajandi alguses uskusid paljud juudid Jeshuasse kui Messiasse. Need usklikud .....

Elisabeth Ellioti Ja Larsi Armastuse Lugu

Päev pärast seda, kui Elisabeth Ellioti teine ​​abikaasa, kes oli Gordon-Conwelli teoloogilise seminari professor, suri, kolis Gordon-Conwelli seminari .....

Juudid Saksamaal: koos 1700 aastat

Juutide ajalugu Saksamaal hõlmab 17 sajandit – ajalugu, milles on palju aulisi ja palju traagilisi lehekülgi. Esimeseks kirjalikuks .....