Suur selgus või selgusetus? 

Naine ostis poest riidekapi, kuid oh häda – iga kord, kui buss majast mööda sõitis, vajus kapi uks lahti. Kord, kui naine oli üksi kodus ja buss jälle mööda sõitis, sai tal lahtivajuvast kapiuksest villand ning ta helistas poodi ja palus kapp ära parandada.

Töömees tuligi kohale, kuid viga üles ei leidnud. Kõik paistis korras olevat. Võib-olla peaks jälgima, mis toimub kapi sees, kui buss mööda sõidab. Töömees sättis ennast kappi ja jäi bussi ootama. Siis jõudis koju naise abikaasa, kes juhtumisi avas riidekapi ja enda suureks üllatuseks nägi seal kükitamas võõrast meest. „See võib tunduda küll uskumatu, aga ma ootan siin bussi …“

Kõige kergem on elus vigu teha siis, kui kõik tundub väga selge. Tähelepanelikel kodanikel on tavaliselt asjad hästi selged. Me teame, mis plaanid on suurte riikide juhtidel; me teame, mida kavatsevad ravimifirmad, suurkorporatsioonid või muidu väga rikkad inimesed. Teame, mis juhtus Wuhani laboris; isegi reptiilide salaplaanid on peaaegu kõik meile teada.

Õnnetuseks teame ka Eesti valitsusasutuste fantastilisi skeeme ja seda, kelle korraldusi ministrid tegelikult täidavad. Kui keegi neist peaks nüüd üritama tõtt rääkida, siis ennemini usuksime töömeest riidekapis.

Tegelikult oleme kõik ekslikud, lihtsalt igaüks ei tunnista seda või tunnistab ainult üldiselt. Niisugune enesekindlus kirjutab sõnu suhu ja mõtteid pähe kõigile, keda ta ei salli, kasvõi valitsusele endale. Aga isegi siis, kui kõik paistab selge, on veel vara järeldusi teha ning ebaviisakas ja halvustav toon pole kunagi kohane ega ka mitte kristlik. Ma pole üldse kindel, et suudaksin riiki juhtida paremini kui need, kes seda läbi paljude vigade on teinud.

Kui poes on hinnasildil kaks erinevat arvu, siis ütleme, et suurem on tavahind ja väiksem soodushind. Nii on ilusam mõelda, sest sama olukorda võib kirjeldada ka teistpidi: nimetada väiksemat summat tavahinnaks ja suuremat näiteks kiusuhinnaks.

Riigijuhid seisavad sarnase olukorra ees – kellele tahes soodustust tehes võib seda tõlgendada kõigi ülejäänute kiusamisena. Õilsast põhimõttest, et kedagi ei tohi kohelda halvemini, saab kade nõue, et kedagi ei tohi ka paremini kohelda. Tegelikult ei ole kellegi eelistamises muud halba peale selle, et me ei suuda niisama hästi suhtuda kõigisse inimestesse.

Ma soovin, et minus oleks sama palju idealismi nagu Aquino Thomases, kelle üle koguni nalja heideti. Keegi olla talle kloostris hõiganud: vaata, siga lendab! Seepeale tõusnud Thomas aeglaselt püsti, astunud akna juurde, vaadanud välja ja öelnud: „Ma eelistan uskuda, et siga lendab, kui et üks munk valetab!“ Ma tõesti ei usu, et kõik, mis valitsused teevad, on sepitsetud nii kurjade kavatsustega, nagu mõnikord arvatakse.

Thomas ei olnud loll. Mina tean ka, kui palju valet, isekust, ülekohut ja jumalakartmatust leidub meie ümber. Tarkusest, mis saab alguse Jumala kartusest, jääb tõesti sageli puudu. Ometi ei suuda me kogu ilma oma protestimisega ära parandada ega õigemate seadustega „selle maailma vürsti“ ümber kasvatada, küll aga võime Jumala abiga omaenda südame puhtana hoida. Jeesus ei sõimanud vastu, kui teda sõimati, vaid ta kannatas ega ähvardanud. Ta jättis kõik selle hoolde, kes mõistab kohut õiglaselt (1Pt 2:23).

Tõde ja selgus ei peitu päevakajalistel teemadel poolt ega vastu olemises, vaid Jumala sõnas ja nimelt seda tuleb meil kuulutada. See, et Jumala sõna on kibe nagu haavale sool, ei anna veel meile õigust kibe olla, sest inimlikul kibedusel pole soola tervendavat toimet. Paulus manitseb meid tõtt rääkima armastuses (Ef 4:15). Tasub tähele panna, et nii nagu armastus ei õigusta tõest mööda vaatamist, ei õigusta tõde armastuse puudumist. Vanakurjal pole vahet, kumba kraavi me tee pealt uppi sõidame.

Enne kooliaasta algust maaliti vöötradade ette sõnad „Peatu! Kuula! Vaata!“. Pole paha, kui me kirjutame need sõnad kasvõi mõttes iga nutiseadme klaviatuurile. Suures selgusetundes tormamine on nõrkus, mida ajast aega on kurjus osanud ära kasutada. Näiteks on vana tõde, et vaenlane blufib. Sõjaeelne trummitagumine põhiliselt sellest koosnebki, et näha, kes suudab oma vägevuses teisi rohkem uskuma panna. Niipea, kui kuulajal tekib selgus, hakkab kõik, mis maailmas juhtub, paistma ühe ja sama vägimehe töö.

Tegelikult ei ole see nõnda. Ei maksa ka põrgulist üle hinnata. Piibel annab kurjusele ühemõttelise hinnangu – selle jõud on väiksem Jumala väest.

Täna elame veel varjude maal ja loodu alles ootab Jumala laste ilmsikssaamist, kuid õndsad on need, kes juba täna Jumala sõna kuulevad ja seda järgivad.

Autor: Joel Luhamets / Suur selgus või selgusetus?  / Ajaleht Eesti Kirik

Head Eesti Vabariigi 106. aastapäeva!