Ta jutlustas murtud südamega suurest Jumalast. Charles Spurgeon (1834–1892)

Kõik seisavad silmitsi raskustega ja peavad leidma viise, kuidas elu rõhuvatel hetkedel vastu pidada. Igaüks peab tõusma ja läbima hommikusöögi valmistamise, pesu pesemise, tööle mineku, arvete maksmise ning laste distsiplineerimise rutiinid. Üldiselt peame eluga edasi minema ka siis, kui meie süda murdub.

Aga pastoritega on teisiti – mitte täiesti teistmoodi, aga teistmoodi. Süda on meie kutsumuse instrument. Charles Spurgeon ütles: „Meie töö on midagi enamat kui vaimne töö – see on südametöö, meie sisemise hinge töö” (“Lectures to My Students,” 156). Kui pastori süda murdub, peab ta seetõttu töötama katkise instrumendiga. Küsimus ei ole seega mitte ainult selles, kuidas elate edasi, kui abielu on õnnetu või kui raha ei jõua või kui kirikupingid on tühjad ja sõbrad jätavad Teid maha, aga ka selles kuidas jätkata jutlustamist?

Ma tänan Jumalat Jumala väe tervendamise jutustuste eest tema pühade elus ja eriti Charles Spurgeoni elus ja teenistuses, kes oli kolmkümmend kaheksa aastat New Park Streeti kabelis ja Metropolitan Tabernacle’is Londonis, eeskujuks selles, kuidas jutlustada läbi raskuste. Ja neile, kellel on silmad, et näha ei ole need õppetunnid mõeldud ainult pastoritele, vaid meile kõigile.

Väsimatu jutlustaja

Spurgeon kutsuti seitsmeteistkümneaastaselt Waterbeachis asuva koguduse kiriku pastoriks. Vaid kaks aastat hiljem, üheksateistkümneaastaselt, kandideeris ta Londoni New Park Streeti kabelisse. Ta alustas seal oma teenistust järgmisel aastal (1854). Uue hoone ehitamisel muutis kirik oma nime Metropolitan Tabernacle´iks. Spurgeon oli selle koguduse pastoriks 38 aastat kuni oma surmani 1892. aastal.

Jutlustamine oli Spurgeoni elu kõige tuntum ja tõhusam osa. Enne kahekümneaastaseks saamist kuulutas ta rohkem kui kuussada korda. Pärast uue hoone avamist kuulas teda Issandapäeval tavaliselt kuus tuhat inimest. Ta jutlustas kunagi oma elu suurimal siseruumides toimunud koosolekul, 23 654 inimesele, ilma elektroonilise võimenduseta. Tema jutlusi müüdi lõpuks umbes kakskümmend viis tuhat eksemplari nädalas ja neid tõlgiti kahekümnesse keelde.

Kui ta New Park Streeti kabelisse tuli, oli seal 232 liiget. Kolmkümmend kaheksa aastat hiljem oli neid 5311, ühtekokku lisandus 14 460 (aastas keskmiselt 380) uut liiget. Kõik see juhtus, kuigi tal ei olnud ametlikku teoloogilist haridust. Ta oli iseõppinud ja luges ahnelt – umbes kuus raamatut nädalas, fenomenaalse mäluga. Tema surma ajal koosnes tema raamatukogu umbes kaheteistkümnest tuhandest köitest. Et kindlustada jutlustamise pärandit teistele kirikutele ja ajastutele, asutas ta pastorite kolledži, mis koolitas tema elu jooksul välja ligi üheksasada meest.

Lisaks kuuele olulisele raamatule, mida ta nädalas luges, andis Spurgeon ise välja rohkem kui 140 oma raamatut – näiteks „Taaveti varandus”, mida ta kirjutas kakskümmend aastat ning „Hommik ja õhtu” ja John Ploughmani kõne.

Kuid alati kohalolev Issand Jeesus ei säästnud oma sõpra ja teenijat „paljude viletsuste” eest, mida Paulus lubas kõigile, kes pääsevad taevariiki (Ap 14:22). Tema elu oli raske ja tema sõbra George Mülleri standardi järgi lühike. Ta seisis viimast korda oma rahva ees 7. juunil 1891.a. ja suri järgmisel 31. jaanuaril reuma, podagra ja Brighti tõve valulikku kombinatsiooni kätte. Ta oli 57.

Spurgeoni kannatused

Spurgeon teadis kõiki raskusi, mida enamik jutlustajaid kannatab – ja palju muud.

Spurgeon tundis leigete koguduseliikmete poolt põhjustatud pettumust ja frustratsiooni igapäevaselt. Ta tundis neid erakordseid õnnetusi, mis meid elus tabavad. Ta oli pereelu ebaõnnega tuttav. Ta seisis silmitsi uskumatute füüsiliste kannatustega. Ta pidi terve elu taluma avalikku naeruvääristamist ja laimu, mõnikord ka kõige õelamat. Ja lõpuks heitles Spurgeon korduvalt depressiooniga.

See viimane ebaõnn oli teiste tagajärg. Pole lihtne ette kujutada, et kõikvõimas, kõnekas, särav ja energiast pakatav Spurgeon nuttis nagu beebi ilma põhjuseta, mida ta võiks välja mõelda. Aastal 1858, kahekümne nelja-aastaselt, juhtus see esimest korda. Ta ütles: “Mu vaim oli sellises augus, et võisin iga tund nutta nagu laps, kuid ometi ei teadnud ma, mille pärast nutsin” (“The Anguish and Agony of Charles Spurgeon”, 24). Ta lisas:

“Põhjuseta depressioonist ei saa mõistusega aegu ega ka Taaveti harf saa seda magusate kõnedega ära võluda. Sama oleks võidelda udu kui selle vormitu, määratlematu, kuid kõikehõlmava lootusetusega…  Raudpolt, mis nii salapäraselt kinnitab lootuse ust ja hoiab meie tuju sünges vanglas, vajab taeva kätt, et see tagasi lükata.” (Loengud minu õpilastele, 163)

Ta nägi depressioonis oma “halvimat omadust”. “Masendus,” ütles ta, “ei ole voorus; Usun, et see on pahe. Mul on südamest häbi enda pärast, et ma sellesse langesin, kuid olen kindel, et selle vastu ei ole mingit ravimit nagu püha usk Jumalasse” (“The Anguish and Agony of Charles Spurgeon”, 24).

Vaatamata kõigile neile kannatustele ja tagakiusamistele pidas Spurgeon lõpuni vastu ja suutis võimsalt jutlustada kuni oma viimase jutluseni Tabernacle´is 7. juunil 1891. Küsimus, mille olen selle mehe elu ja loomingut lugedes esitanud, on, kuidas ta selle ära talus ja jutlustas läbi kogu selle ebaõnne?

Jutlus läbi häda

Charles Spurgeoni elus oli lugematu arv armustrateegiaid. Need, mida olen otsustanud mainida, on piiratud, kuid selle mehe strateegiate ulatus ja tema sõjatarkus olid tohutud.

1. Alistuge Suveräänsele Jumalale

Spurgeon pidas oma depressiooni Jumala plaaniks oma teenimise ja Kristuse au heaks.

See, mis Spurgeoni kirjutistes ikka ja jälle läbi kumab, on tema vankumatu usk Jumala suveräänsusse kõigis tema kannatustes. Tundub, et see hoidis teda rohkem kui miski muu oma elu katsumuste ees murdumast. Ta kirjutab:

Minu jaoks oleks väga lõikav ja katsumusterohke kogemus mõelda, et mul on häda, mida Jumal pole mulle kunagi saatnud, et Tema käsi ei täitnud kunagi kibedat karikast, et Tema ei mõõtnud minu katsumusi kunagi ega saatnud neid mulle mõõtes ära nende  kaalu ja kogused. (“Charles Spurgeoni ahastus ja piin”, 25)

Spurgeoni jaoks ei olnud selline vaade Jumalale argument mille üle vaielda; see oli ellujäämise vahend. Meie kannatused on lõputult targa arsti terviserežiim. Kuigi Spurgeon kartis kannatusi ja soovis neid vältida, ütles ta:

“Ma kardan, et kogu see arm, mis ma olen saanud oma mugavatest ja kergetest aegadest ja õnnelikest tundidest, on toonud ainult mõne mündi. Aga see hea, mida ma olen saanud oma muredest, valudest ja leinadest, on täiesti hindamatu. . . . Kannatus on minu maja parim mööbel. See on parim raamat vaimuliku raamatukogus.” (“Charles Spurgeoni ahastus ja piin”, 25)

Ütleksin koos Spurgeoniga, et kõige pimedamatel tundidel on see Jumala suveräänne headus andnud mulle jõudu edasi minna – graniidist lubadus, et Ta valitseb minu olude üle ja pöörab seda heaks, ükskõik mida keegi teine ​​ka ei mõtleks.

2. Hingake erinevat õhku

Spurgeon täiendas oma teoloogilist ellujäämisstrateegiat Jumala loomulike ellujäämisvahenditega – puhkuse ja looduse kasutamisega.

Kuigi Spurgeoni räägib palju enda kulutamisest  soovitab ta meil puhata ja võtta vaba päev ning avada end tervendavatele jõududele, mille Jumal on loodusesse pannud.

„Meie šabat on meie tööpäev,” ütles ta, „ja kui me mõnel muul päeval ei puhka, siis kukume” (“Loengud minu õpilastele,” 160). Eric Hayden tuletab meile meelde, et Spurgeon „pidas võimalusel kolmapäeva oma puhkepäevana” (Highlights in the Life of C.H. Spurgeon, 161). Veelgi enam, Spurgeon ütles oma õpilastele:

“Tark on aeg-ajalt puhkust võtta. Pikemas perspektiivis teeme rohkem, siis kui teeme mõnikord vähem. Edasi, edasi, igavesti, ilma puhkuseta võib sobida vaimudele, kes vabanevad sellest „raskest savist”, kuid kui me oleme selles telgis, siis peame aeg-ajalt nutma ning teenima Issandat püha tegevusetuse ja pühitsetud vaba aja veetmise kaudu. Ärgu ükski õrn südametunnistus kahelgu mõneks ajaks rakmetest loobumise seaduslikkuses.” (“Loengud minu õpilastele,” 161)

Oma pastoraalse teenistuse kogemuses saan ma proovda, et vaba aeg on teistsuguse vaimse õhu hingamiseks ülioluline. Kui võtame aja maha, soovitab Spurgeon hingata maaõhku ja lasta looduse ilul oma töö teha. Ta tunnistab, et „istumise harjumus kipub tekitama masendust. . . eriti udustel kuudel.” Seejärel annab ta nõu: „Suutäis mereõhku või kange jalutuskäik tuule käes ei annaks hingele armu, küll aga annab see kehale hapnikku, mis on paremuselt järgmine” (Loengud minu õpilastele, 160).

3. SuhelgeKristusega

Spurgeon toitis järjekindlalt oma hinge osaduse kaudu Kristusega palve ja mõtiskluse kaudu. Mulle oli suureks halastuseks mu teenistuse keerulises kohas, kui avastasin John Oweni raamatu „Ühendus Jumalaga”. See toitis mind ikka ja jälle, kui mu hing küsis: “Kas Jumal saab kõrbes laua katta?”

Spurgeon hoiatas oma õpilasi:

“Ärge kunagi jätke tähelepanuta oma vaimseid eineid, vastasel juhul jääb teil puudu vastupidavusest ja teie tuju langeb. Elage sisuliste armudoktriinide järgi ning elate üle ja töötate üle need, kes tunnevad rõõmu kondiitritoodetest ja “kaasaegse mõtte” ainekavadest.” (Loengud minu õpilastele, 310)

Ma arvan, et üks põhjusi, miks Spurgeon oli oma meeleheitest, füüsilisest rõhumisest ja võitlustest hoolimata keele poolest nii rikas ja õpetuslikust sisust tulvil ning vaimult tugev, oli see, et ta oli alati sukeldunud suurepärasesse raamatusse. Enamik meist ei suuda end võrrelda Spurgeoni kuue raamatuga nädalas, kuid me saame alati kõndida koos mõne suure Jumala “nägijaga”. Aastate jooksul olen õppinud, et hea teoloogia lugemise võti on püüelda lugemisel täiesti tõelise osaduse poole Kristusega. Spurgeon ütles:

“Eelkõige toitke leeki intiimse osadusega Kristusega. Ühelgi inimesel, kes elas koos Jeesusega nii, nagu vanasti Johannes ja Maarja, ei olnud kunagi külm. . . . Ma pole kunagi kohanud innutut jutlustajat, kes oleks olnud palju osaduses Issanda Jeesusega.” (Loengud minu õpilastele, 315)

Paljuski oli Spurgeon Jumalaga ühenduses olles kui laps. Ta ei rääkinud keeruliselt millestki liiga kummalisest või müstilisest. Kui kavatseme jutlustada läbi raskuste, siis peame elama osaduses Jumalaga sama intiimsetel tingimustel – rääkides talle oma vajadustest ja valust ning toitudes Tema lubaduste armust ja Tema hiilguse ilmutustest.

Kindel triumf

Oma elu lõpul ütles Spurgeon oma pastorite konverentsi viimases kõnes: „Kes on see, kes võib meile kahju teha, kui järgime Jeesust? Kuidas saab tema eesmärk läbi kukkuda? Tema tahtel kogunevad pöördunud Tema tõe juurde nii nagu mereliiv… Seepärast olge julged ja minge lauldes [ja kuulutades!]:

“Põrgu tuuled on puhunud,
Maailm on oma viha näidanud
Ometi pole see võitnud.
Halleluuja risti eest!
See ei kanna kunagi kahju!
Vägede Issand on meiega,
Jaakobi Jumal on meie varjupaik.” (“An all around ministry” 395–96)

Autor: John Piper / He Preached a Big God with a Broken Heart | Desiring God

 

Kui Jumal kiidab heaks, siis las inimesed mõista hukka: Charles Spurgeoni poleemika õppetunnid

„Õndsad olete teie, kui inimesed teid halvustavad ja taga kiusavad ning igas mõttes ülekohtuselt teid Minu pärast laimavad. .....

Metropolitan Tabernacle’i liikmelisus. Charles Spurgeoni kiriku kord

KOKKUVÕTE: Charles Spurgeoni aastakümnetepikkuse teenistuse jooksul püüdis rohkem kui 14 000 inimest liituda kirikuga, mille pastoriks ta oli. .....

Charles Spurgeon: “Kirg: selle kustutamine ja säilitamine”

Küsimusele, mis on kõige olulisem omadus, mis jutlustajal peab olema, et olla edukas inimeste juhtimisel Kristuse juurde, vastan, .....

Te teate Charles Spurgeoni. Nüüd tutvustame Teile tema naist.

Paar nädalat tagasi veetsin veidi aega Londonis. Imetlesin Westminsteri kloostrit, triivisin mööda Thamesi jõge ja tegin ringkäigu Buckinghami .....

Teine Spurgeon. Kuidas Susannah armastas Charles Spurgeoni läbi kannatuste

31. jaanuaril 1892.a. suri Prantsusmaal Mentonis Charles Haddon Spurgeon (1834–1892) tema voodi kõrval seisis abikaasa Susie. Tema surm .....

Armastatud, aga ometi vaevatud

JUTLUSE MÄRKUSED C.H. Spurgeon jutlustas selle jutluse puuetega naistele Mentonesis "Issand, vaata, see, keda Sa armastad, on haige." .....

Miks on Mu karjasel keppi vaja?

Nähes naist valges kitlis, stetoskoop kaelas, saate aru, kes ta on. Kui remondimees koputab Teie uksele haamer, saag, .....

Ohtlikud, kuid lahked: mehed, keda me täna hädasti vajame

Mäletan siiani, kuidas mind tabas mõte: Jeesus ei näe nii meeldiv ja kena välja. Vaieldamatult, kuigi Jeesus oli .....

Kristuse surm ja meie surm. Nr 3024

JUTLUS AVALDATUD NELJAPÄEVAL, 24. JAANUARIL 1907. a ESITAJA C. H. SPURGEON NEWINGTONI METROPOLITAN TABERNACLE`IS ISSANDAPÄEVA ÕHTUL, 14. VEEBRUARIL .....

Külv ja lõikus

Jutlus nr. 3109 AVALDATUD NELJAPÄEVAL, 10. SEPTEMBRIL 1908. a ESITAJA C. H. SPURGEON NEWINGTONI METROPOLITAN TABERNACLE´IS ISSANDAPÄEVA ÕHTUL, .....

Abielusuhe

Jutlus nr 762 Metropolitan Tabernacle kantsel 13. köide 1 ABIELUSUHE Nr. 762 Jutlus ESITAS C. H. SPURGEON NEWINGTON .....

Armastuse kummalised viisid

Mõeldud lugemiseks Issanda päeval, 3. aprillil 1898.a. Esitaja: C. H. SPURGEON Koht: METROPOLITAN TABERNACLE, NEWINGTON Neljapäeva õhtul, 8. .....