Kogu ajaloo kõige olulisem näide inimesest, kes ei avaldanud ühtegi raamatut ja suri noorelt, kuid avaldas oma lühikese elueaga proportsionaalselt maailmale mõju, oli Jeesus Kristus. Ta oli umbes 33-aastane, kui Ta risti löödi. Tänapäeval nimetab 1,3 miljardit inimest end Tema elu ja surma ning ülestõusmise tõttu kristlaseks.
Selle mõju võtmeteks on kaks asja, mitte ainult üks. Alati on kaks asja. Esimene ja kõige tähtsam on see, kes Ta oli – Jumal-inimeses puhas tõde, vägi ja ilu. Olles see, kes Ta oli, lõi Ta maailma liikumise, mis on pidurdamatu. See ei olnud Tema kirjutis. Tema ei kirjutanud. See oli Tema isik, Tema öeldud sõnad ja teod. Tema kohalolek maailmas oli vältimatu ja lõputult võimas. See on Tema ajaloole avaldatava mõju esimene võti.
Teine – ja peab olema ka teine – on see, et Matteus, Markus, Luukas, Johannes, Paulus, Peetrus, Jaakobus ja Juudas kirjutasid Temast ja Tema tegudest. Ja nende kirjutiste abil saab tänapäeval teada Jumala Poja tegelikkusest ja tõest, väest ning ja ilust. Kui poleks olnud inimest, poleks olnud ka raamatuid. Ja kui raamatuid poleks olnud, ei teaks me Tema Isiksust. Ja me oleksime kadunud.
Jumal määras, et Teda ennast tuntakse ajaloos lihaks saanud Sõna, Jeesuse Kristuse ja lihaks saanud Sõna Piibli kirjasõna kaudu. Me kummardame Jumalat, keda tunneme Jeesuses Kristuses. Kuid me tunneme Jumalat, keda kummardame ainult seetõttu, et need, kes Teda tundsid säilitasid selle, mida nad teadsid raamatusse.
Oh, kui väärtuslik on see raamat.
Ja tundub, et Jumal on määranud, et see täiuslik originaal on kirikuajaloo muster – võimas elu, mis on tõe ja iluga raamatusse jäädvustatud ning koguduse püsivaks hüvanguks säilitatud – see on olnud sajandeid Jumala ettehooldus. Kui raamatuid poleks olnud, poleks ka kirikuajalugu praktiliselt olnud. Ja kõik mõtte- ja eluaarded viimase 2000 aasta jooksul taanduksid väikeseks killuks, nimelt selliseks, mille võinuks edasi anda suuliselt.
Kuid Jumal määras, et see oleks teisiti. Ja ma olen Talle sügavalt tänulik selle eest. Ta on määranud, et mõned Tema järgijad avaldavad nii võimsat ja isiklikku mõju, et keegi on provotseeritud neist raamatut kirjutama. Ja see isiklik mõju koos selle raamatuga õpetab, inspireerib ja tugevdab kogudust sajandeid.
Minu jaoks on hämmastav, kuidas Jumal on suure mõjuga erakordseid noori inimesi üles kasvatanud ja nad siis nooruses ära võtnud ning seejärel säilitanud nende mõju raamatute kaudu veel aastakümneteks ja sajanditeks.
Elliot, Brainerd ja Martyn
Näiteks Jim Elliot, kes ei avaldanud oma elu jooksul kordagi ühtegi raamatut, oli 28-aastane, kui ta 1956. aastal tapeti. Kuid tema naine Elisabeth Elliot jäädvustas tema elu ja missiooni raamatutes “Through Gates of Splendor” ja “Shadow of the Almighty”, mis avaldati kaks aastat pärast tema surma ja on trükis tänaseni, kujundades kiriku missiooni ja ajalugu.
Siis on meil David Brainerd, 1740. aastate Ameerika indiaanlaste misjonär. Ta ei avaldanud kunagi midagi ja suri 29-aastasena 1747. aastal. Ta oleks kiiresti inimteadvusest kadunud, sest vaevalt keegi teda teadis, kui poleks juhtunud seda, et kaks aastat hiljem kirjutas Jonathan Edwards temast ja avaldas päevikud David Brainerdi elust, mis on üks kolmest kõige mõjukamast raamatust kaasaegsete missioonide ajaloos.
Siis on veel Henry Martyn, India ja Pärsia misjonär, kes suri 1812. aastal 31-aastasena. Tänapäeval ei teaks temast keegi mitte midagi, kui neli aastat hiljem ei oleks John Sargent kirjutanud tema elust ja avaldanud tema päevikud “Praost Henry Martyni memuaarid B.D.” Ja selle kaudu inspireeris ta põlvkondi üliõpilasi, eriti Suurbritannias, võtma vastu misjonitöö väljakutse.
McCheyne’i kallis sõber
Ja nüüd jõuame Robert Murray McCheyne’i juurde, kes pole seekord misjonär, vaid kohalik pastor Šotimaal Dundees, kes suri 1843. aastal 29-aastasena. Võib-olla oleks ta kõigist noortest pühadest, keda ma mainisin, kõige vähem tõenäolisemalt meelde jäänud. Teda ei löödud risti nagu Jeesust. Teda ei tapetud Ecuadori džunglis nagu Jim Elliot. Ta ei kannatanud varajase Ameerika metsikutes metsades nagu Brainerd. Ta ei surnud üksi Türgis ja ei olnud oma kihlatust eraldatud nagu Henry Martyn. Ta oli kohalik pastor, kes teenis oma kirikut kuus aastat, suri seejärel tüüfuse palavikku ja maeti oma kiriku õue.
Kuid tal oli väga kallis sõber Andrew Bonar, lähedal asuv pastor ja kaks aastat hiljem avaldas Andrew “Memuar and remains of Robert Murray McCheyne.” See on endiselt trükis ja veel 168 aastat pärast McCheyne’i surma leiame tema elust julgustust ja inspiratsiooni.
Kuidas see sai juhtuda? Kaks asja: suure väega elu ja sõber, kes selle jäädvustas oma raamatus sajanditeks. Tõenäoliselt peaksime küsima, kas see on hea. Raamatud patustest meestest võivad meie tähelepanu kõrvale juhtida põhiraamatult patuta Mehe kohta. Kas selliste raamatute kirjutamine ja lugemine on siis hea?
Pöörake oma silmad kõndijatele
Olen sageli pöördunud Heebreakirja 11. peatüki poole kui Piibli volitusele armastada ja lugeda elulugusid. Kuid viimasel ajal on mind rohkem rabanud Filiplastele 3:17, kus Paulus ütleb: “Vennad, võtke mind eeskujuks ja jälgige neid, kes elavad nõnda, nagu meie teile eeskujuks oleme.” See on väga silmatorkav.
Paulus ise on ühe sammu kaugusel Jeesusest, suurest eeskujust. Ja ometi kutsub ta meid üles “teda jäljendama”. Siis ta ütleb: Hoia oma pilk või suuna pilk neile, kes elavad nõnda, nagu meie teile eeskujuks oleme. Need inimesed on Jeesusest kahe sammu kaugusel. Paulus järgib Jeesust, need inimesed kõnnivad Pauluse eeskujul ja siis kästakse meil neid jäljendada. Seega oleme Jeesusest kolme sammu kaugusel.
Kuid sõnastus on veelgi rabavam. Seal on kirjas, et kinnita oma silmad (kreeka keeles skopeite) neile. Jälgige neid tähelepanelikult. Ärge laske neid silmist. Mulle tundub, et see on üks võimsamaid tagatisi Piiblis, et suunata meie tähelepanu pühadele, kes on elanud nii eeskujulikku – vigast, kuid siiski eeskujulikku elu.
Mis McCheyne siia puutub?
Nii et McCheyne’i, nagu ka Ellioti, Brainerdi ja Martyni elu oli väga lühike, kuid võimas ja tal oli sõber, kes selle raamatusse jäädvustas. Mis oli McCheyne’i lühikeses ja paljuski tavalises elus see, mis andis talle jõu, mis lõi raamatu (ja nüüd ka raamatud), mis säilitas tema pärandi meie päevadeni?
Minu valitud pealkirja eesmärk on osutada selle küsimuse vastusele. Olen püüdnud üksikasju läbi sõeluda ja leida McCheyne’i elu ja iseloomu aspekte, mis seda väge selgitavad. Inimesed ei hakka lugema ja mõtlema elule, olgu elulugu kuitahes hea, kui selle taga pole ebatavalist väge. Mis oli siis McCheynes sellist, et ta võis surra 29-aastaselt ja teenida oma kirikus vaid kuus aastat ning olla väärt seda, et me oma tähelepanu talle pöörame, järgides salmi Filiplastele 3:17?
Ta suudles roosi
Pealkiri on: “Ta suudles roosi ja tundis okast: elamine ja suremine eluhommikul.” Pealkirja põhiosa “Ta suudles roosi ja tundis okast” on võetud McCheyne’i kirjeldusest tema teismeeast, mil ta oli hoolimatu, ilmalik ja pöördumatu. Ta ütles: “Ma suudlesin roosi ega mõelnud okkale.” Mina pööran selle väite mõtte pea peale, sest nii juhtus McCheyne’i elus.
Ta mõtles selle all: “Ma nautisin kõiki maailma lõbusaid ja ilusaid naudinguid ega mõelnud haigustele, kannatustele ja surmale.” Seda ta mõtles, kui ütles: “Ma suudlesin roosi ega mõelnud okkale.” Kuid pärast pöördumist rääkis ta sageli Jeesusest kui oma Saaroni Roosist (ingl.k. Piibli tõlkes) ning ta elas peaaegu pidevalt oma haiguse okka sees ja teadis, et tema aega võib väheks jääda. Ta ütles ühes oma jutluses:
“Ärge pöörake oma südant selle maailma lillede poole; sest neis kõigis on haigus sees. Väärtustage Saaroni Roosi. . . Rohkem kui teisi; sest Tema ei muutu. Elage Kristusele lähemal kui pühadele, et kui nad teilt ära võetakse, siis saaksite Temale vaikselt toetuda.”
Nii et pealkirja “Ta suudles roosi ja tundis okast” tähendus seisneb selles, et McCheyne’i väel oli kahepoolne võti: Kristuse väärtustamine ja valusalt lühike elu või igaviku lähedus.
Ainult Tema elu hommikul
Alapealkirja (“Elu hommikul elamine ja suremine”) mõte on selle pealkirja teine osa alla joonida. Ta elas ainult oma elu hommikut. Enamik meist elab hommikul, keskpäeval ja õhtul. Kuid McCheyne suri enne 30-aastaseks saamist. Minu argumendiks on see, et tema tõhusus ei olnud sellest faktist takistatud, vaid see andis talle jõudu. Tuberkuloosi tõttu elas ta kindla teadmisega, et sureb varakult. See oli tema võimsa kasulikkuse tohutu tegur.
Seega on tema elu topeltvõti Jeesuse, roosi, väärtus, mida võimendavad okkavalu, haigus ja lühike elu.
McCheyne sündis Šotimaal Edinburghis 21. mail 1813.a. Tema vanemaid oleks Šotimaa kirikus kutsutud mõõdukateks, mitte evangeelseteks. Mõõdukad oli rühm, kes ülistas mõistust ja voorust ning omamoodi moralistlikku jutlust, mis minimeeris keskseid evangeeliumitõdesid ristist, uussünnist ning Vaimu väest.
McCheyne kasvas üles selles kõrgete moraalinormidega õhkkonnas, kuid tema enda tunnistuse kohaselt oli ta “vaba Jumalast”. Kui ta 14-aastaselt Edinburghi ülikooli läks, siis õppis ta klassikat. Tema isa ütles, et “ta pööras oma tähelepanu … pigem võib-olla luulele ja ühiskonna naudingutele kui sellele, mis oli mõistlikkusega kooskõlas.” Ja moraalifilosoofia professor Thomas Chalmers, kellest sai hiljem McCheyne’i mõjukaim mentor ütles, et McCheyne oli ” hea eksemplar loomulikust inimesest”. Ta suudles klassikalise õppimise roosi ja eiras kannatuste ja surma okast.
Kuid kõik see muutus 1831. aastal, kui ta oli 18-aastane. Robert oli neljast lapsest noorim. Tema õde Isabella oli surnud enne tema sündi. Tal oli kaks venda David ja William. Tema õde Elizabeth elas hiljem koos temaga ja hoolitses tema maja eest kuue pastoraadis veedetud aasta jooksul.
David oli vanim vend ja Robert armastas teda. Kuid David polnud ei vaimselt ega füüsiliselt terve. 1831. aasta suvel vajus ta sügavasse depressiooni ja suri 8. juulil. Järsku torkas roosi okas McCheyne’i südamest läbi. Kogu roosi ilu, mille nimel ta elas, närbus. Ja Jumala armust nägi ta Davidiga juhtunus teist roosi.
Oma surmale eelnenud päevadel leidis David sügava rahu Jeesuse vere kaudu. Bonar ütles, et “[Davidi surev] nägu oli täis rõõmu, mis väljendas täielikku leppimist Isaga.” McCheyne nägi seda ja kõik hakkas muutuma. Ta oli näinud teist roosi kui klassikaline õpe. Ja ta nägi seda ilusana, mitte okkale vaatamata vaid tänu sellele. Okas läbistas ta ärkvele.
McCheyne tähistas oma venna surma-aastapäeva kogu oma ülejäänud elu – veel kaksteist aastat. Aasta hiljem ütles ta: “Aasta eest täna hommikul sai mu ilmalikkus esimese ülekaaluka löögi; kui suur õnnistus on see mulle, oh Jumal, Sina ainult tead seda, kes oled selle nii teinud.” Üksteist aastat hiljem aastapäeval kirjutas ta: “Täna, üksteist aastat tagasi, kaotasin ma oma armastatud ja armastava venna ning hakkasin otsima Venda, kes ei saa surra.”
Sõna “algas” on oluline. Otsustav muutus tema südames näis saabuvat mõni kuu hiljem 1832. aasta märtsis, kui McCheyne luges raamatut “The sum of saving knowledge”. Ta nimetas seda “tööks, mis minu arvates tekitas minus ennekõike päästva muutuse.”
Luuletusse jäädvustatud pöördumine
Siin on mõned olulised pilgud McCheyne’i südamesse ja meeltesse. See, keda usku pöörati, oli poeetiline klassikaarmastaja. Teda pöörati emotsionaalselt südantlõhestava surma ja reformeeritud doktriini käsitleva raamatu kaudu. Pole üllatav – ja see paljastab palju McCheyne’i ja tema elu nägemise ja nautimise kohta –, et parima ülevaate tema pöördumisest saame tema tuntuimast luuletusest. Mitte esseest. Ei ole päeviku sissekannet või jutlust. Aga on luuletus.
McCheyne polnud suur luuletaja. Ma pole kindel, kas ma teda isegi heaks luuletajaks nimetaksin. Aga hea ja isegi suurepärane oli see, et ta nägi maailma poeedi silmadega. Tal oli poeedi süda. See tähendab, et see, mida ta nägi, liigutas teda ja ta püüdis leida sõnu, mis liigutaksid teisi.
Luuletusi on “Memoiri” alguses rohkem. Hiljem on neid vähem. Aga see on sellepärast, et aja möödudes rakendas ta oma poeetilist annet vähem luules ja rohkem jutlustamises. Tema jutlusi lugedes tabab sind ikka ja jälle tema provokatiivne ja äratav ning meeldiv ja jõuline viis, kuidas ta asju ütleb. Seetõttu on McCheyne nii lõputult tsiteeritav. Jutlustajaks saades ta oma poeetilist andi maha ei matnud.
Nii et kui see poeetiline klassikute armastaja venna surma ja reformeeritud doktriini raamatu kaudu usku pöördus, oli tulemuseks doktriinirikas luuletus, mis kirjeldab seda protsessi. Luuletus kannab nime “Jehoova Tsidkenu”. Need sõnad on transliteratsioon kahest viimasest heebreakeelsest sõnast Jeremija 23:6:
“Ja see on nimi, millega teda hüütakse: “Issand, meie õigus.””
McCheyne pidas seda fraasi õigeksmõistmise õpetuse kokkuvõtteks kalliks — Tema enda õigus. Nii et siin on tema pöördumise lugu, nagu ta seda luuletuses rääkis. Ja üks liigutavamaid asju selle juures on see, et viimane salm osutub hämmastavalt prohvetlikuks, kuna ta suri tüüfusepalavikku.
Jehoova Tsidkenu – “Issand, meie õigus”
Reformaatorite lemmiksõna –
Kunagi olin ma võõras armule ja Jumalale,
Ma ei teadnud oma ohtu ega tundnud oma koormat;
Ehkki sõbrad rääkisid Kristuse ristilt ülesvõtmisest,
Jehoova Tsidkenu polnud minu jaoks keegi.
Ma lugesin sageli mõnuga, et rahustada end,
Jesaja metsik mõõt ja Johannese lihtleht;
Aga isegi, kui nad kujutasid verega piserdatud puud
Jehoova Tsidkenu oli minu jaoks kui ei keegi.
Nagu pisarad Siioni tütardelt, mis veerevad,
Ma nutsin, kui veed läksid üle Tema hinge;
Ometi ma ei arvanud, et mu patud on puu külge löödud
Jehoova Tsidkenu – oli mulle ei keegi.
Kui vaba arm äratas mind kõrgelt tuleva valgusega,
Siis raputasid mind juriidilised hirmud, värisesin surma ees;
Ma ei näinud varjupaika ega enesekindlust –
Jehoova Tsidkenu peab olema minu Päästja.
Mu hirmud kadusid kõik armsa nime ees;
Minu süütud hirmud kadusid, tulin julgelt
Purskkaevu ääres jõin, elu andvat ja tasuta vett –
Jehoova Tsidkenu on minu jaoks kõik.
Jehoova Tsidkenu! Mu aare ja uhkus,
Jehoova Tsidkenu! Ma ei saa eksida;
Sinus võidan ma üleujutuse ja põllu –
Minu akrukett, minu ankur, mu rinnakilp ja kilp!
Isegi orus tallates, surma varjus,
See “lemmiksõna” annab mulle hingeõhu;
Sest kuni elupalavikust vabastab mu Jumal mind,
Jehoova Tsidkenu on mu surmalaul.
Selles luuletuses on nii mõndagi, mis muudab selle aknaks tema ellu. Asjaolu, et see on luuletus ja McCheyne oli luuletaja lõpuni; asjaolu, et selle refrään on heebrea keeles, mis on keel ja rahvas, keda ta nii väga armastas; asjaolu, et sellel on alapealkiri “reformaatorite lemmiksõna”, mis on tema pärand; tõsiasi, et see tähistab tasuta armu ja ta pakkus seda nii järeleandmatult teistele kõigis oma jutlustes; tõsiasi, et ta võtab surma enesekindlalt vastu ja tema jaoks tuli see nii ruttu – see kõik paljastab põhjapanevaid asju McCheyne’i elu ja väe kohta.
Kutse teenistusse ja Thomas Chalmersile
Jumal teadis, et McCheyne elab vaid 29 aastat. Võib-olla sellepärast määras Ta, et tema kutse usule ja teenistusse olid peaaegu samaaegsed. Neli kuud pärast oma venna surma astus McCheyne Edinburghi ülikooli Divinity Halli 1831. aasta novembris. Arvan, et nagu paljud meist – vähemalt minu puhul oli see tõsi –, kohtus ta mehega, kellel oli kõige suurem mõju tema elule ja teenistusele, Thomas Chalmersiga.
Chalmers pöördus 1811. aastal pastorina teenides ning kutsuti 1823. aastal St. Andrewsi ülikooli moraalifilosoofiat õpetama ja 1828. aastal Edinburghi. Ta oli peamine inimjõud Šoti kiriku ärkamisel ja moderatismi masendavast mõjust ülesaamisel.
Kasvav kirg pühaduse vastu
Ta kehastas südamlikku, pühendunud, evangeelset kalvinismi, mis kujundas McCheyne’i elu ja teenimise. Võib-olla olete kuulnud jutlusest “Uue kiindumuse väljatõukejõud”. See oli minu esimene tutvumine Thomas Chalmersiga ja see meeldis mulle. Võite seda nimetada “šoti stiilis kristlikuks hedonismiks.” See praktiline, südamest tulenev tung pühaduse järele iseloomustas McCheyne’i reformeeritud pastoraalset teenistust.
Chalmers surus kogu oma suurepärase õpetuse pühaduse ja evangelisatsiooni teenistusse. Ta hoiatas McCheyne’i ja teisi õpilasi “valge kuradi” ja “musta kuradi” eest – musta kuradi eest, mis viib maailma “lihalike pattudeni” ja valge kuradi ehk eneseõiguse “vaimsete pattudeni”. Ja ta muutis patuste jaoks ristilöödud Kristuse evangeeliumi selle pühaduse keskseks jõuks.
Kasvav kirg evangelisatsiooni vastu
Ja Chalmers oli sügavalt koormatud Edinburghi slummides valitseva vaesusega ja sellega kui vähe oli seal evangeeliumi tunnistajaid. Ta asutas “Visiting Society” ja värbas McCheyne’i ja tema sõbrad sellega liituma. See paiskas McCheyne’i maailma, mida ta kõrgema keskklassi üliõpilasena polnud kunagi näinud.
See äratas temas ärevuse nende pärast, kes on evangeeliumist ära lõigatud. 3. märtsil 1834, pärast kaks ja pool aastat jumalikku õpet kirjutas ta:
“Sellistest stseenidest pole ma varem unistanud. Miks ma olen oma kodulinna vaestele nii võõras? Olen nende ustest tuhandeid kordi mööda läinud; olen imetlenud tohutuid musti hoonehunnikuid, mille kõrged korstnad lõhuvad päikesekiiri. Miks ma pole kunagi sisse astunud? Kuidas jääb minusse Jumala armastus?
Kui südamlik on isegi kõige vaesemate ja kõige jäledamate inimeste vastuvõtlikkus kristlikule kaastunde häälele! Millised inimmassid on kokku surutud, aga sõbrad või vaimulikud neid ei külasta! Igaühe otsaesisele on kirjutatud “Ükski inimene ei hooli meie hingest.” Ärata mu hing! Miks peaksin andma oma elust tunde ja päevi tühjale maailmale, kui ukse ees on selline viletsuse maailm? Issand, pane minusse oma vägi; kinnita iga hea otsus; andesta mu möödunud pika elu kasutus ja rumalus.”
Seega võttis McCheyne jumalikkuse koolis oldud ajast kaasa kire pühaduse ja evangelisatsiooni vastu. Need ei jätnud teda kunagi ja neist said tema elu määravad impulsid – seda kõike ajendas roosi ilu ja seda kõike võimendas kannatuste okas.
________
Tunnen, et olen sunnitud tegema siinkohal kõrvalkommentaari teoloogilisele haridusele kulutatud aja ning aja nappuse ja kadunud inimesteni jõudmise kiireloomulisuse teemal. Paljud noored mehed tunnevad 19-20-aastaselt teenistusülesande kiireloomulisust ning mõte neljast ülikooliaastast ja kolme-nelja-aastasest teoloogilisest koolitusest tundub peaaegu kõrvalepõikamisena käesolevast ülesandest. Kohene täiskohaga teenistus või kaks-neli või kaheksa (või minu puhul kümme) kooliaastat.
Noh, mõelge McCheyne’ile. Keegi ei põlenud suurema innuga kadunute pärast kui McCheyne. Üks teenijatüdruk kirjeldas teda kord kui “suremas, et saada rahvast pöörduma.” Ta kirjutas kord, et me vajame teenistust, mis “läheks inimesi otsima. Meil on vaja Kristuse kaastundega mehi, kes lahkuksid kodust, jättes sõbrad ja tröösti kõik selja taha ja läheksid pilkamise kummituspaikadesse, Lehmavärava urgudesse ning veenaksid neid Jeesuse armastuse ja eluga pöörduma ja mitte surema. Nagu Van Valen ütleb: “Kustumatu armastuse tuli patuste vastu jäi McCheyne’i juurde, kuni seesama armastus teda täiesti endasse haaras.”
Tema väärt investeering teoloogiakoolitusse
Kuid ta ei katkestanud oma ülikooliõpinguid. Ta läbis kogu teoloogiaõpingute kursuse ning valdas kreeka ja heebrea keelt. Ja siis teenis ta vaid seitse aastat täisajalises teenistuses. Ja ma arvan, et ta tegi õige valiku. Ma ei usu, et ta oleks olnud hingevõitmises viljakam, kui oleks tormanud teenistusse. Ma ei usu, et tal oleks siis olnud Šotimaa kirikule suurem mõju. Ja ma ei usu, et ta inimesi 168 aastat hiljem inspireeriks.
Ma ei taha öelda, et selleks, et saada viljakaks peab teil olema ametlik teoloogiline ettevalmistus. Pean silmas järgmist: kui võtate selle koolituse saamiseks aega, siis ei tähenda see seda, et olete vähem viljakad, vaid nagu McCheyne, võite olla rohkem viljakamad. Selle elu viljakust ei saa aastatega mõõta. Tal oli jäänud vaid seitse aastat elada, kui ta kooli lõpetas. Kuid kõigega, mida ta oli õppinud Chalmersilt, sukeldudes kreekakeelsesse Uute Testamenti ja heebreakeelsesse Vanasse Testamenti ning olles radikaalselt pühendunud pühadusele ja evangelisatsioonile ning koos sõpruskonnaga, olid need seitse aastat väärt seitset aastakümmet.
________
Ta võttis ülikooliajast kaasa midagi muud, mis muutis teda tohutult – sügavad sõprussuhted, eriti Andrew Bonari ja Alexander Somerville’iga. Nad õppisid ja palvetasid, laulsid ja kuulutasid koos evangeeliumi. Põhjus, miks seda tuleb mainida, on see, et ilma Bonariga sõbrustamata poleks “Memoiri” kunagi kirjutatud ja me poleks ilmselt kunagi kuulnud Robert Murray McCheyne’ist.
Kuid tundub, et need sõprussuhted olid midagi enamat kui tavalised. Näis, et nad võimendasid kõike, mis neil päevil toimus. Tundub, nagu oleks kogemuse vaimne mõju neile kolmele rohkem kui üks pluss üks pluss üks summa. Näib, et asjade koos kogemise mõju oli eksponentsiaalne – otsekui oleks Issandalt vertikaalselt elektripulk ülelaaditud, kui see ühendati horisontaalselt McCheyne’i, Bonari ja Sommerville’i vahel.
Laetud sõprussuhted Bonari ja Sommerville’iga
Bonar kirjeldas seda järgmiselt:
“Mõnikord mõtlen, et me kolm olime sel ajal nagu kolm jüngrit, kellest te lugesite – Peetrus, Jaakobus ja Johannes enne nelipühi. . . . Kristus viis need kolm Jairuse tütre kambrisse ja õpetas neile, kuidas surnud hingi üles äratada. Ta õpetas meid algusest peale, et me ei paneks rõhku inimlikele sidemetele, vaid järgiksime evangeeliumi sõna. Ta viis meid Muutmisemäele ja näitas meile aeg-ajalt oma isikut. Ta õpetas meid tundma rõõmu Tema isikust ja nägema peeglist Issanda au ja muutuma samasuguseks. Ta viis meid armulaua ajal Ketsemanisse ja näitas karikat, mille Isa Talle juua andis ja mille Ta tühjendas põhjani.”
Alates 1838. aastast – McCheyne’i viimasest viiest eluaastast – teenis Bonar Collace’i linnas, mis oli vaid mõne miili kaugusel McCheyne’i teenimiskohast. Kui McCheyne 1843. aastal suri, pöördus Dundee kirik lohutuse saamiseks Bonari poole ja ta jutlustas kahel pühapäevasel jumalateenistusel, mis järgnes McCheyne’i surmale. Ta ütles: “Pole olnud teist sõpra, keda ma nii armastasin.”
________
Üks minu palvetest nendel teoloogilise reformatsiooni ja kiriku taaselustamise päevadel on see, et tuhanded noored pastorid leiaksid teenistuses sellise sõpruskonna. Olen kade, et kogete seda osaliselt, sest kui ma alles 30 aastat tagasi alustasin, siis oli see nii haruldane. Sel ajal ei olnud osaduse struktuurid peamiselt teoloogilised, vaid organisatsioonilised. Ja see tundus nii nõrk ja pinnapealne.
Raske oli leida pastorite kogunemisi, kus nad sooviksid rääkida piibellikust reformeeritud nägemusest Kristusest ja tema tööst ning Jumala suveräänsusest maailma valitsemisel ja patuste päästmisel. Kuid tänapäeval on kõikjal sügavate, selgete, reformeeritud teoloogiliste tõdede ümber ehitatud suhete struktuurid. Ja nüüd, 65-aastaselt, on mul lähedased sõbrad, sügavad sõbrad, lähedased ja kauged, kellega on suhted üles ehitatud millelegi nii palju suuremale, sügavamale ja imelisemale kui kirikukõne pragmaatika. Ma jään McCheyne’i elu selle aspekti juurde, sest ma tahan, et te seda kogeksite.
Selliste sõprussuhete kaudu suureneb teie mõju maailmas plahvatuslikult. Van Valen jäädvustas McCheyne’i vendade eksponentsiaalse efekti järgmiselt:
“McCheyne’i “kool” oli pigem vaimne kui teoloogiline. Nende mõju ei ilmnenud mitte niivõrd kolledžisaalides või teoloogiaüliõpilaste õpperuumides; nad ei paistnud silma vaidlustes, kui see puudutas võitlust vigadega, kuid nende panus oli tõhusam klassikalise armuõpetuse levitamisel laiemale avalikkusele. Nende ülesanne oli eriti keskendunud evangeliseerimisele ja ärkamisele ning ei eksisteerinud selleks, et anda sisu teoloogilistele struktuuridele. Seetõttu seisnes nende tugevus nende jutlustamises, mis eristus teiste jutlustamisest “Vaimu ja väe demonstreerimisega”.
Vennaskonnad – kaaslased suurel eesmärgil – on midagi enamat kui nende osade summa. Jumal ühendagu teie käed teoloogiliselt, vaimselt ja isiklikult selle eksponentsiaalse mõju nimel.”
________
McCheyne’i teoloogiliste loengute viimane päev oli 29. märts 1835. Ta oli vaid 22-aastane. Ja sel sügisel kutsuti ta 1835. aasta novembris Larberti ja Dunipace’i kaksikkoguduse abivaimulikuks. Ta teenis seal assistendina, kuni kutsuti Dundee Püha Peetruse kirikusse 1836.a. augustis. Seal töötas McCheyne pastorina kuni oma surmani kuus ja pool aastat hiljem.
See on tema tööelu lihtne summa: üliõpilane kuni 22-aastaseks saamiseni, aasta abipastorina ja kuus aastat vanempastorina. Ja mis puutub ebaharilikesse sündmustesse selles kuus aastat kestnud pastoraadis, siis paistaks silma vaid kaks. Ta tegi 1838. aastal kaheksakuulise reisi Iisraeli ja tema kirik koges tema äraoleku ajal erakordset ärkamist, mis kestis teatud määral kuni McCheyne suri neli ja pool aastat hiljem. David Robertson, kes on täna McCheyne’i koguduse pastor, kirjutab: “Tema ülejäänud elu [pärast Iisraelist naasmist novembris 1838] möödus ärkamises ja uuenemises.”
________
Nii et kui ma olen püüdnud mõelda, mis teeb sellise sündmustevaese elu isegi 168 aastat pärast tema surma nii kasulikuks, pole selleks mingi erakordne sündmus tema elus. Pigem oli see tema erakordne kirg Kristuse – roosi – ning pühaduse ja kadunud inimeste vastu, mida kõike süvendasid tema sõprussuhted ja igapäevane elu lühiduse tunne – okas. Ja kogu see kirg on säilinud võimsas maalilises keeles. Ta mõjutab meid endiselt sõnadega, mis tema suust tulid, mitte oma elu sündmuste kaudu.
Tema meeldejäävad, inspireerivad sõnad
Sõnad oleksid muidugi tühjad, kui poleks kirge Kristuse vastu, pühaduse poole püüdlemist ja pöördumise hüüdeid. Kuid kogu see kirg oleks tänapäeval ilma tema sõnadeta vormitu ja ebaefektiivne. McCheyne’i sõnad annavad talle tänapäeval püsiva mõju. Ma arvan, et mitte üks inimene kümnest, kes oskab McCheyne’i tsiteerida, ei suuda teile rääkida mis tahes sündmusest tema elus, mis on neid inspireerinud. Need on tema sõnad.
________
Nii et kuulakem teda seoses pühaduse poole püüdlemisega ja tema osadusega Jumala Sõnas ja palves. Me ei keskendu tema jutlustamisele, kuid peaksime teadma, et kaks asja, millele me keskendume, pühadus ja osadus Jumalaga, olid tema jutluste väe võtmed.
Isabella Dickson, kellest sai Andrew Bonari naine, kuulis McCheyne’i jutlustamas, kui ta oli veel uskmatu ja kirjutas:
“Mr. McCheyne’i pühaduses oli midagi erakordselt köitvat. . . . See ei olnud tema välimus ega tema käitumine, mis mind rabas; see oli lihtsalt Kristuse elav kiri – nii armas pilt, et ma tundsin, et oleksin andnud kogu maailma, et saada selliseks nagu tema, kuid teadsin kogu aeg, et olen pattudesse surnud.”
Tema väe võti jutlustamisel
Mees ise oli tema jaoks jutlus. See, mida Jumal temas eraviisiliselt tegi, sai tema väeks avalikult. Inimesed tajusid, et nagu Mooses, tuli ta just mäest alla, sest tema nägu säras ikka veel Kristuse auhiilgusest. Üks, kes kuulis teda jutlustamas, kirjutas: „Milline rõõm on sattuda elava olendi, tõelise jumalamehe elavdava ja värskendava mõju alla, kelle nägu nagu Moosese nägu särab otsekui värskelt pühalt mäelt!”
Põhjus, miks ta võis Kristust ja evangeeliumi nii suure jõuga kiita, on see, et need asjad muutusid talle üha kallimaks. Ta kirjutas oma emale: “Pattude andeksandmine ja Jumalaga nõustumine muutuvad mulle iga päevaga ütlemata väärtuslikumaks.” Kristus oli tema elu ja nii täitis Kristus tema jutlustamise: “See on kummaline,” ütles ta, “kui armas ja hinnaline on jutlustada otse Kristusest, võrreldes kõigi teiste kuulutusobjektidega.” Ta rääkis omaenda osadusest Kristusega, kui ta ütles oma rahvale: “Kristuses on teie jaoks mõõtmatud armuookeanid. Sukelduge ja sukelduge uuesti, te ei jõua kunagi nende sügavuste põhja.”
Seega oli tema jutluse väe võti tema isiklik pühadus ja osadus Kristusega sõnas ja palves. Sellele me keskendumegi.
________
Jumal oli andnud McCheyne’ile evangeeliumi võtme isikliku pühaduse poole püüdlemiseks. Ta sai selle Thomas Chalmersi õpetuse kaudu. Chalmers tundis suurt muret liigse enesevaatluse pärast pühaduse poole püüdlemisel. Ta teadis, et usklik ei saa pühaduses edusamme teha, ilma et see tugineks päästekindlusele. Ja ometi annab püüdlik oma patusesse südamesse süüvimine armutõendite otsimiseks tavaliselt tagasilöögi.
Chalmers ütles, et ainuüksi pilguheit südame pimedasse ruumi ei anna head väljavaadet. Selle asemel ütles ta, et me peaksime võtma aknad appi.
“Avage luugid ja lubage päikest sisse. Nii et kui soovite sisemiselt hästi välja näha, vaadake hästi välja. . . . See on õige viis seda kiirendada. Avage laialt usu aknad ja sellega pääseb igasugune valgus kogemuste kambritesse. Tõeline viis eneseanalüüsi hõlbustamiseks on vaadata usuga väljapoole.”
Kümme pilku Jeesusele iga enesevaatlemise kohta
McCheyne oli selle klassis kirja pannud ja viimase lause osa alla kriipsutanud. Seega pole üllatav kuulda teda andmas nõu sarnaste sõnadega: “Õppige palju Issandast Jeesusest. Iga pilgu eest, mille endale heidad, heida kümme pilku Kristusele. Ta on täiesti armas… Elage palju Jumala naeratustes. Peesitage end Tema kiirtes. Tundke, kuidas Ta kõikenägev pilk armunult Teid vaatab. Ja puhake Tema kõikvõimsatel kätel.”
See oli pühaduse poole püüdlemise põhistrateegia. Ja ta teadis, et lahingut tuleb pidada lõpuni. Ta ütles oma rahvale: “Kui hing tuleb … Kristuse juurde, ei muudeta teda korraga täiesti pühaks. Õige rada on otsekui valgusepaistus, mis muutub üha selgemaks, kuni päev on saabunud.[Õpetussõnad 4:18].” Ta oli sageli ahastuses oma pühaduse puudumise pärast. Kuid ta teadis, et lahing võidetakse ainult evangeeliumi teel, kui vaadatakse kümme korda Jeesuse poole ja „muututakse samasuguseks kujuks ühest hiilguseastmest teise” (2. Korintlastele 3:18).
Nii et kui McCheyne ütles ilmselt oma kuulsamad sõnad: “Minu rahva suurim vajadus on minu enda pühadus”, ei mõelnud ta mitte ainult seda, et nad vajavad moraalselt ausat pastorit, vaid ka seda, et nad vajavad pastorit, kes kõnnib pidevas osaduses Kristusega ja muutub selle pideva osaduse kaudu Kristuse sarnaseks.
________
Mis viib meid nüüd lõpuks viisini, kuidas ta seda pidevat osadust Kristusega arendas.
Tal on palju öelda Jumala Sõna üle mõtisklemise ja palvetamise distsipliinide kohta. Kuid me peame algusest peale mõistma, et kõik need distsipliinid olid loodud selleks, et kasvatada mitte juhuslikku, vaid pidevat osadust Kristusega. Ta ei mõelnud oma hommikustele pühendustele kui “armuvarude kogumisele ülejäänud päevaks, sest manna rikneb, kui see seisma jääb, vaid pigem eesmärgile anda silmale harjumus kogu päeva ülespoole vaadata ja panna leppinud nägu särama.”
Teisisõnu, kõik McCheyne’i kavandatud distsipliinid olid suunatud selleks, et kinnistada tema südames harjumust elada pidevas ühenduses Kristusega. Tal oli harjumus tõusta varakult, et Pühakirja lugeda ja palvetada ning ta püüdis seda säilitada oma elu lõpuni. Talle meeldis Jeesusega varakult kohtuda. Ta kirjutas päevikusse: “Tõusen varakult Jumalat otsima ja leian Tema, keda mu hing armastab. Kes ei tõuseks varakult, et kohtuda sellise Isikuga?” Ta kirjutas ühele õpilasele: “Ära iial vaata inimese palgesse enne, kui oled näinud Tema nägu, kes on meie elu ja meie kõik. Või teises kohas ütles ta: “Ma ei saa oma tööd alustada, sest ma pole näinud Jumala palet.”
Tema pideva osaduse võti Jeesusega
Ja kui ta rääkis Jumala näo nägemisest, pidas ta silmas Jumala nägemist Jumala Sõnas, Piiblis. Ta kirjutas Andrew vennale Horatius Bonarile: “Ma armastan Jumala Sõna ja leian, et see on mu hingele magusaim toit.” Paljud meist teavad, et McCheyne töötas välja Piibli lugemise kava, mida paljud kasutavad ka tänapäeval ja mis viib teid läbi Vana Testamendi aastaga ning läbi Uue Testamendi ja Psalmide kaks korda aastas. Kuid vähesed teavad, et ta töötas välja plaani terve Piibli kuu ajaga lugemiseks, sest ta uskus nii väga, et pidev osadus Kristusega sõltus nii tugevalt nendest keskendunud ja eraldatud distsiplineeritud osaduse aegadest.
Ja ta oli ka elava Kristusega paljude kogemuste kaudu õppinud, et te võite lugeda Piiblit ja mitte Temaga suhelda. See ei ole automaatne.
“Te võite lugeda oma Piiblit ja palvetada selle pärast kuni surmani; võite igal hingamispäeval oodata kuulutatud Sõna. . . [Aga] kui teid ei kutsuta Tema külge klammerduma, Tema poole vaatama, Temasse uskuma, sisemise jumaldamisega hüüdma: “Mu isand ja mu Jumal” — “Kui suur on Tema headus ja ilu!” – siis on väline määruste järgimine teie jaoks asjatu.”
Nii et tema pühaduse ja jutlustamise võti ei olnud pelgalt välja öeldud ajad Jumala Sõna üle mõtisklemiseks. See tungis Sõna kaudu Kristusesse. Kirjasõnast sai aken, mille kaudu ta vaatas Kristuse hiilgust – roosi ilu. See oli tema pideva osaduse võti Jeesusega, mis oli omakorda tema pühaduse ja jutlustamise võti.
________
Kuid osadus käib mõlemat pidi ja palve oli McCheyne’i väe jaoks hädavajalik. Nii loetud Jumala Sõna kui ka kuulutatud Jumala Sõna vägi sõltub palvest.
Seisame sageli selle eest, et jutlustataks selleks, et teisi äratada; kuid me peaksime selle eest rohkem palvetama. Palve on võimsam kui jutlustamine. Just palve annab jutlustamisele kogu selle väe. . . Moosese käed oleksid alla vajunud, kui tema ustav rahvas poleks neid üleval hoidnud. Tulge siis, teie, Jumalaga maadlejad – teie, kes ronite mööda Jaakobi redelit üles –, kes maadlete Jaakobi maadlust –, püüelge Jumala poole, et Ta täidaks oma sõna.
Tõenäoliselt pidas ta ennast silmas kui ütles:
“Kuna jutluse intellektuaalne osa ei ole see, mis kõige tõenäolisemalt südametunnistust noolena läbistaks, peaksid intellektuaalsetest meestest pastorid oma töö pärast kümme korda rohkem palvetama, kui nad soovivad kas endale või oma rahva hingele mõju avaldada. Kui tahame kunagi kuulutada kaastundlikult kadunutele, peavad meid ennast liigutama samad vaated patu ja õiguse kohta, mis liigutasid Jeesuse inimhinge.”
Palve oli tema jutluste väe jaoks nii otsustava tähtsusega, et ta märkas kiiresti mis tahes palvetamist takistavaid tegureid. Üks meetmetest, mille abil McCheyne avastas, kas ta on maailma liiga armunud, oli see, et ta märkas selle mõju tema palvele ja Piibli lugemisele: „Vennad, kui te olete kunagi mõnest naudingust nii palju haaratud, et kaob ära teie armastus palve või Piibli vastu. . . . siis te kuritarvitate seda maailma. Oh! Loobuge selle maailma rõõmust: “Aega on vähe.””
Muidugi ei täitnud ta alati oma eesmärke. Oma elu lõpul kirjutas ta märkmeid teemal “Reformatsioon salajases palves”.
Nendes ütleb ta:
“Ma peaksin palvetama, enne kui kedagi [hommikul] näen. Sageli kui magan kaua või kohtun teistega varakult ja siis perega hommikusöögil palvetan ja sageli saabub kell üksteist või kaksteist, enne kui ma salapalvet alustan. See on armetu süsteem. . . . Palve koos perega kaotab suure osa oma väest ja magususest ja ma ei saa midagi head teha neile, kes tulevad mind otsima. Südametunnistus süüdistab, hing on söömata, lamp on õlita. Siis, kui tuleb salapalve aeg, on hing sageli hääleta…
Palju parem on alustada Jumalast – näha kõigepealt Tema palet –, et tuua oma hing Tema lähedale, enne kui see on teise lähedal. “Kui ma ärkan, olen ikka veel Sinuga.” Kui ma olen liiga kaua maganud või lähen varajasele teekonnale või mul on kuidagi vähe aega, siis on parem riietuda kiirustades ja olla paar minutit Jumalaga kahekesi, kui sellest loobuda. Kuid üldiselt on kõige parem olla vähemalt üks tund Jumalaga kahekesi, enne kui hakkate midagi muud tegema…
Ma peaksin veetma päeva parimad tunnid osaduses Jumalaga. See on minu kõige üllam ja viljakam töö ning seda ei tohi nurka lükata. Hommikused tunnid kuuest kaheksani on katkematud ja neid tuleks ära kasutada, kui suudan unisust ära hoida. Pärast hommikusööki võib veidi aega anda eestpalvetele. Pärast teejoomist on minu parim tund ja see tuleks võimalusel pühalikult Jumalale pühendada. . . . [Ja] kui ma öösel ärkan, peaksin tõusma ja palvetama nagu David ja John Welsh.”
________
Selle sõna ja palve abil muutus Saaroni Roos McCheyne’i jaoks üha ilusamaks ja hinnalisemaks. Ja kogu selle aja võimendasid neid pühendumusi tema kannatuste ja lühikese elu okas. Ülikooliõpingute lõpetamise nädalal kirjutas ta: “Elu ise kaob kiiresti. Kiirusta igavikku.”
Ei läinud kaua aega, kui tuberkuloosi tunnused olid eksimatud. Ta kirjutas oma emale 1838. aastal, viis aastat enne oma surma: “Minu köha on muutunud nagu kivide alla kukkumiseks karjääri servalt.” 1839. aasta alguses kirjutas ta: “Minu haiglane ihuraam paneb mind iga päev tundma, et mu aeg võib olla väga lühike.” Ja oma kogudusele ütles ta 1843. aasta alguses: “Ma ei looda, et elan kaua. Ma ootan äkilist kutset millalgi, võib-olla varsti ja seetõttu räägin ma väga selgelt.”
Kõik need kannatused ja surmaootused tekitasid keskendunud lihtsuse ja intensiivsuse, mis andis suurema väe kõigele muule, mida McCheyne tegi. Ta nägi seda halastusena, et Jumal kergitas loori igaviku eest. Ta ütles 1839. aastal: “Ma tunnen alati õnnistust, kui Päästja viib mind rahvahulgast kõrvale, kui Ta pimedad linnast välja viib; eemaldab loori ja puhastab varjava udu ning juhib oma Sõna ja Vaimu abil sügavamasse rahusse ja pühamasse jalutuskäiku.”
Ta uskus, et tema kannatused ja lühike elu olid kõik tema pühaduse nimel. “Olen olnud liiga innukas selleks, et teha suuri tegusid. Himu kiituse järele on olnud mu rahutust tekitav patt; ja mis oleks mulle sobivam kool, kui kannatada üksi, eemal inimeste silmadest ja kõrvadest?”
Kui me ei palveta väega, mille Jumal meile annab, õpetab McCheyne’i elu – väga lühike eluiga – meile, et Jumalal on viise, kuidas panna meid palvetama ja tema palet otsima. McCheyne õppis seda läbi kannatuste. “Paulus ei palvetanud kunagi tõsisemalt,” ütles McCheyne, “kui siis, kui tal oli okas lihas. Okas lihas paneb meid Jumala järele igatsema.”
Roos, mida hinnatakse rohkem okka tõttu
Seega järeldan, et eluhommikul elades ja surres suudles McCheyne Roosi ja tundis okast. Tema ülim rõõm oli Kristuse tundmine. Ta elas osaduses Jeesusega läbi sõna ja palve. Ja tema kannatuste okas tugevdas ja puhastas seda osadust nii, et oleme sellest inspireeritud ka 168 aastat hiljem.
John Piper (@JohnPiper) on desiringGod.org asutaja ja õpetaja ning Bethlehemi kolledži ja seminari kantsler. 33 aastat töötas ta Minnesota osariigis Minneapolise Bethlehem Baptisti kiriku pastorina. Ta on kirjutanud rohkem kui 50 raamatut, sealhulgas “Desiring God Meditations of a Christian Hedonist” ja viimati “What Is Saving Faith?”
Olen palju saavutanud, reisinud ja loenguid pidanud üle kogu maailma. Teate, mulle õpetati loodusteaduste metoodikat, mind õpetati analüüsima, .....
90ndate lõpus olin ma väga edukas ärimees. Me teenisime miljoneid, müües valitsusele mõõteseadmeid. Mul oli kõik, mida tahtsin, .....
Lewisele ei meeldinud, kui teda jutuvestjaks kutsuti. Ta pidas end ennekõike teoloogiks. Tema esimene raamat, milles Lewis rääkis .....
13.juunil 1525.a. abiellus endine munk, reformatsiooni algataja, igaveseks maailma muutnud Martin Luther endise nunna Katharina von Boraga. Ja .....
11. oktoobril 1531.a. suri Ulrich Zwingli, suur reformaator, kes muutis Šveitsi igaveseks. Ta kuulus reformaatorite esimesse põlvkonda. Temas .....
Harvardi ülikool on esimene kõrgharidusasutus Ameerika Ühendriikides. See kasvas välja “uuest kolledžist”, mille rajamise poolt hääletas Massachusettsi lahe .....
58-aastane näitlejanna Emma Thompson rääkis hiljuti filmiprodutsendist ja väidetavast naisi jahtivast kiskjast Harvey Weinsteinist, öeldes, et ta on .....
Jeanne Marie Bouvier de la Motte Guyon sündis 13. aprillil 1648. Oleme Madame Guyoni sünniaastapäeva puhul kogunud tema .....
Järgmine artikkel on väljavõte Asia Harvesti teenistuse uuest raamatust “HENAN: ajaloo suurima kristliku ärkamise sees”. Raamatu või e-raamatu tellimise kohta .....
Maria Woodworth-Etter alustas 1880. aastal oma dünaamilist teenistust, hoolimata asjaolust, et tal oli vähe formaalset haridust ja ta .....
35-aastaselt hakkas Maria Woodworth-Etter (1844-1924) Ohios koosolekuid pidama ja inimesed kogunesid neile koosolekutele. Issand kutsus teda ka haigetele .....