Tagasihoidlik ettepanek tagasihoidlikkuse kohta

Igal aastal suve lähenedes kiirustab maailm seda soojust omaks võtma. Restoranide siseõued raputavad oma lumise tolmu välja, lapsed jooksevad tagasi parkidesse, päikesekaitsekreem ilmub kassalettidele, teismelised vetelpäästjad valmistavad basseine ette, puhkusereklaamid muutuvad pealetükkivaks ja rõivaosakonnad muutuvad üleöö.

Oversize kampsunid kaovad; ujumisriided on nüüd ostjate seas teretulnud. Vihmamantlite asemel seisavad peenikeste õlapaeltega kleidid ja ülilühikesed püksid vallutavad pikkade pükste kohad. Pikkade varrukatega pluuside sektsiooni asemele tekib sektsioon kuhu on riputatud hulk veidra nimega toppe. Ilmastikukindlad saapad ei ole enam vajalikud, rihmikud (kahtlase vastupidavusega) ääristavad riiulit.

Esimesed pilguheidud suvele ilmuvad poe mannekeenide ja veebimmodellide näol. Kristlike naiste jaoks põhjustab see pilguheit sageli mitte ainult ootusärevust, vaid ka ärevust, kuna kerkib esile näriv ja igavene küsimus: kuidas riietuda tagasihoidlikult?

Ettevaatlik küsimuste esitamine

Niisiis, kuidas me saaksime riietuda tagasihoidlikult? Tõeline tagasihoidlikkus tuleneb muidugi südame meelelaadist, mitte kapi sisust, ja ulatub tunduvalt kaugemale rõivastest, mida me omame. Nagu üks autor väidab: „Välised märgid sellest, mida me nimetame „tagasihoidlikuks käitumiseks” – mitte kiitlemine, oma keha liigne näitamine – on lõppkokkuvõttes tagasihoidlikkuse tunnused ja mitte märk tagasihoidlikkusest.” (Shalit, A Return to Modesty, xxv).

Samas, kui suvekuud mööda veerevad, jääb riietuse valik ikkagi meie ja päikese vahele. Nii et küsimusele vastamisel avastan, et küsin endalt hoopis: kas see oleks vale, kui ma seda kannaksin? Ma kujutan ette, et paljud naised suudavad end minuga samastada. Tagasihoidlikkust taotledes kipume oma riietust patu eest tsensuurima, mis võib olla ebaküps lähenemine. Kuigi Piibel käsib riietuda tagasihoidlikult (1. Timoteosele 2:9–10), ei sisalda see loetelu tagasihoidlikkusest, mida tohib ja mida ei tohi teha. Kui me hoiaksime rõivas oma käes ja paluksime Matteusel või Peetrusel meile öelda jah või ei, jumalakartlik või patune, siis saaksime vähe vastuseid. “Sa ei tohi kanda…” ei ole mitte kuskil Piiblis.

Pühakirja oletatava vaikimise tulemusena võime hakata defineerima “tagasihoidlikku” kui “mitte liiga tagasihoidlikku” – mitte liiga sarnast maailmaga. Siis hakkavad keerulised küsimused tõesti kõlama: kas need lühikesed püksid on liiga lühikesed? Kas see särk on liiga paljastav? Kas need püksid on liiga kitsad? Ja nii me sõelume läbi suviste rõivaste riidenagide, jahtides esemeid, mis ei oleks liiga sarnased sellega, kuidas maailm sooja ilmaga riietub.

Sellisena anname tagasihoidlikkuse tähenduse (ja väljenduse) masside meelevalda, kelle “liiga kaugele läinud” tunne tundub olevat liikunud veel tolli võrra kaugemale. See tendents ei ole meie ajastule ainulaadne. Juba teisel sajandil käsitles seda küsimust kirikuisa Tertullianus oma teoses, mille nimi on “On modesty“:

“Tagasihoidlikkus, nii nagu me sellesse nüüd suhtuma hakkame, on selleks ajaks juba nii iganenud, et tagasihoidlikkuseks peetakse mitte himudest lahtiütlemist (nende hülgamist), vaid nende mõõdukust [piiramist]; ja seda inimest peetakse piisavalt vooruslikuks, kes pole olnud liiga vooruslik. Aga las maailmalik tagasihoidlikkus vaadaku ise. “(2)

Niikaua kui ühiskond kehtestab meie riietumisstandardid, tähendab “tagasihoidlikkus” lihtsalt seda, et oleme teistest vähem mitte-tagasihoidlikud. Kuid „las maailma tagasihoidlikkus vaatab ise,” soovitab Tertullian. Kuidas meie saaksime ise vaadata, mida me teeme? Kas on võimalik majast lahkuda, teades mitte ainult seda, et andsime oma parima selleks, et vältida ilmalikkust, vaid ka seda, et püüdlesime aktiivselt jumalakartlikkuse poole? Kas me ei ihka enamat kui hea väljanägemine ilma end liiga halvasti tundmata?

Võib-olla saab apostel Paulus meid siin aidata. Kuigi Piibel on garderoobi üksikasjade osas vaikne, siis on see tarkuse põhimõtete osas valjuhäälne. Üks neist, eriti 1. kirjast Korintlastele võib aidata meil tõe ja armuga, mitte ettevaatamatuse või stressiga suvesse kahlata.

“Kas sellest on kasu?”

Kogu 1. kirjas Korintlastele käsitleb Paulus esimese sajandi kristlaste jaoks sama tundlikku teemat: toitu. Mida nad tohivad süüa ja mida mitte? Korintose usklikud tahavad teada. (Kõlab tuttavalt!)

Kuigi Paulus vastab sellele pingele mitu korda, keskendume sellele, mida ta ütleb 6. ja 10. peatükis. Mõlemas kohas alustab ta korintlaste endi maksiimi tsiteerimisega: “Kõik on lubatud” (1. Korintlastele 6:12, 10:23). Teisisõnu: ükski toit ei ole roojane. Sest uues lepingus „ei rüveta inimest mitte see, mis suhu läheb, vaid see, mis suust välja tuleb; see rüvetab inimest” (Matteuse 15:11). Niisiis, mida nad tohivad süüa? Teoreetiliselt kõike.

Sellegipoolest pole see tema vastuse lõpp. Kuulutades kõik toidud puhtaks lisab ta: “… Siiski kõigest ei ole kasu.” Selle või teise toidu söömine ei ole oma olemuselt patune, kuid see ei muuda seda kasulikuks. “Pole vale” ei tähenda “automaatselt hea”. Kas sama võib öelda ka meie riietuse kohta?

Jumala Sõna ei keela ühtegi riietust, kuid see ei tähenda, et iga riietus „aitaks” – oleks kasulik, tulus, teeniks, julgustaks – meid ja teisi. Niisiis, kui me heitleme tavaliste küsimustega “Kas see on vale?” ja “Kas see on liiga paljastav?” siis võib-olla saame hakata oma kleiti teises suunas ankurdama: kas sellest on kasu? Järgides Pauluse eeskuju, mõelgem oma rõivavalikute kasule kahes valdkonnas.

1. Kas sellest on kasu minu hingele?

Paulus mainib esimest korda seaduslikke, kuid mitte kasulikke asju 1. Korintlastele 6. peatükis. Seal võrdsustab ta abivalmiduse isiklikult kasulikuga: „Mulle on kõik lubatud!” – Siiski kõigest ei ole kasu. „Mulle on kõik lubatud!” – Siiski miski ärgu saagu meelevalda minu üle!” (salm 12). Teisisõnu, me “aitame” oma usku edasi ainult seni, kuni me põgeneme kõige eest, mis püüab meie üle valitseda – meid kontrollida, meile dikteerida – olles lahus Jumalast. See, mis meie riidepuudel ripub, ei ole erand.

Kas me pabistame selle üle, kuidas näha välja kallis, sobiv või isegi täiesti lohakas? Kui palju on sellist, mida meie süda heakskiidab või südamlikul pilgul jälgib? Mil moel valitseb meie üle soov kanda seda, mida tahame siis, kui tahame? Kui keegi, keda me austame ja imetleme, seab kahtluse alla meie ujumistrikoo valiku, siis kas me pomiseksime endamisi “legalismi” teemal või lahkume vestlusest, olles sellele mõttele avatud ? “Sisemine läbikatsumine,” kirjutab Kristyn Getty, “ei tohiks meid hirmutada. See on vajalik, kui me püüame suunata oma silmad Kristusele. Me ei järgi kogemata vankumatut usku. See on kulukas tee, mis nõuab hoolsust, meeleparandust ja Püha Vaimu pühitsevat tööd.” (ESV Women’s Devotional Bible, 1551)

Kui väärtustame Kristust üle kõige, siis kaalume hea meelega, kas mõni asi (kasvõi meie lemmikkleit) võistleb meie kiindumuse pärast. Ja kui me seda teeme, siis me kasvame jumalakartlikkuses ja meie rõõm suureneb. Õnnelik on naine, kellel pole põhjust enda üle kohut mõista ostetavate riiete pärast, sest ta teab, et tema ostud lähtuvad usust, mitte moest (Rm 14:22–23).

2. Kas see toob kasu minu ligimesele?

Kuid “kasulikult” riietumine ulatub kaugemale sellest, mis tugevdab meie endi usku. 1. Korintlastele 10. peatükis laiendab Paulus selle tähendust hõlmates seda, mis on armastav teiste vastu: „Kõik on lubatud, kuid mitte kõik ei ole kasulik. Öeldakse: „Kõik on lubatud!” – Siiski kõigest ei ole kasu. „Kõik on lubatud!” – Siiski kõik ei ehita kogudust.Ärgu ükski otsigu oma, vaid teise kasu!” (salmid 23–24).

Rõivaste osas on meil sama vabadus kui Pauluse esimese sajandi lugejatel. Ei toitumisseadused ega riietumisreeglid seo uue lepingu kristlasi, olenemata ajastust. Kuid nagu algkogudusel, on ka meil sama kohustus seda vabadust kasulikult kasutada. „Ärge ainult tehke vabadusest õigustust lihalikule loomusele, vaid teenige üksteist armastuses!” (Galaatlastele 5:13). Õige vastus meie vabadusele Kristuses nagu selgitab John Piper, ei ole lihtsalt meie vabaduste kehtestamine.

“Ei, kristlane ei räägi nii. Meie küsime: „Kas sellest on abi? Kas see on kasulik? Kas teised inimesed saavad sellest minu naudingust kasu?” . . . See on armastuse põhimõte.”

Suure vabadusega kaasneb suur armastus Jumala ja ligimese vastu.

Aga kuidas riietub see armastus esmaspäeva hommikul ja laupäeva õhtul, kirikus ja basseinis? Peame sellele ise vastama. See, mis on minu jaoks kasulik (coloradolasest naise ja väikelaste emana, kes võitleb juba kaua uhkuse ja kadeduse vastu), võib Teie omast erineda. Vastakem ainult küsimusele “Kuidas saaksime tagasihoidlikult riietuda?” viisil, mis otsib armastavalt, siiralt teistele head (1. Timoteosele 1:5).

Nii kirikupingid kui ka toidupoed on täis inimesi, keda Jumal armastab, inimesi, kelle eest Kristus suri (Johannese 3:16; 1. Korintlastele 8:11). Arvestades seda kui kaugele Jumal läks, et neid päästa, siis kas me võiksime olla valmis oma lühikeste pükste pikkust kohandama?

Võib-olla on meil sõber, kes on oma kehasuuruse suhtes tundlik. Tõenäoliselt on meil õdesid Kristuses, olgu nad teismelised tüdrukud või eakaaslased, kes näevad meid tagasihoidlike rõivaste eeskujudena. Pidage meeles ka meie vendi, kes võivad võidelda himudega. Kuigi me ei vastuta kunagi teiste patu eest, peaksime püüdma neid mitte tarbetult provotseerida(1. Korintlastele 8:13). Võib-olla saab uus tuttav, uskmatu, teada, et oleme kristlase, ja kuna me riietume nii erinevalt, siis imestab see inimene valjusti Jumala üle, keda me ütleme, et teenime – mitte ainult oma huultega, vaid ka sellega, kuidas me välja näeme.

Südamest pähe ja pealaest jalatallani

Kui me lubame, siis kasulikkuse põhimõte võimaldab meil oma riietusse tõsiselt suhtuda, olemata riiete suhtes legalistlik. Seisame alandlikult peegli ees ja palume, et Jumal avaldaks meile igaühele kui erinevate kiusatuste ja kontekstidega naistele, kuidas kasulikult riietuda.

Mida rohkem me hindame Jumala pilku maailma omast kõrgemaks, seda enam võtame vangi kõik rõivad, et Talle kuuletuda (2. Korintlastele 10:5). Soov Teda oma südametega austada hõlmab meid tervenisti  pealaest jalatallani.

Olgem nii vaimustunud Jumalale meeldimisest ja Temast kuulutamisest, et me hooliksime rohkem “headest tegudest” kui praeguse moega kaasas käimisest(1. Timoteosele 2:9–10). Mõnikord, võib-olla isegi sageli, võivad need kaks koos eksisteerida. Aga kui nad ei saa seda teha, siis olgu meil heameel keelduda mõnest rõivast tagasihoidlikkuse nimel – see tähendab: Jumala auks, meie rõõmuks ja teiste hüvanguks. Selliselt vaadatuna kõlab küsimus: “Kuidas saaksime riietuda tagasihoidlikult?” palju vähem tüütavana ja palju rohkem üleskutsena.

Tanner Swanson töötab kodus naise, ema ja toimetajana. Tema ja ta abikaasa TJ elavad koos poegadega Colorado osariigis Denveris.

Autor: A Modest Proposal About Modesty | Desiring God

Sexy mama? Kuidas peaks jumalanaine riietuma?

Paljud usuõed püüavad kõigest väest “seksikad” välja näha. Mõni püüdleb selle poole ebateadlikult, teine ​​aga täiesti teadlikult. Neile .....

Olla naine on väga kallis

Ma arvutasin: naine vajab elamiseks palju rohkem raha kui mees. Tal on palju lisakulutusi. Võtame näiteks soengu. Millegipärast .....

Hoiatus naistele: see lihalik vaim möllab sotsiaalmeedias

Olen rohkem kui ühel korral pöördunud meeste poole, rääkides himust, pornograafiast ja homoseksuaalsusest. Ma arvan, et on aeg .....

Palun lugege seda!

Kathryn Kuhlman pööras oma imede teenistuste igale detailile hoolikalt tähelepanu; kõik pidi olema esmaklassiline. Ta ütles alati, et .....

Meik ja Jumala au

Armastan igasugust kosmeetikat. Niipea kui Instagrami pilgu heidan ja pole ettevaatlik, siis torman kohe poodi "elu muutva" fikseeriva .....