Minu lugu, kui olin alla kooli. See võis olla umbes 1943-1944 aasta paiku.
Ema kitkus naabripõllul linu ja käskis meil vennaga talle lõunaks süüa tuua. Me siis läksime üle põllu, üle jõe ja jõudsime kuivanduskraavideni välja. Oli palav päev ja äkki mina vaatan – kus mu kleit on. Vaatan ringi…ja mis ma näen. Kraavis passib hunt ja kohe meie peale hüppamas.
Kui ma ehmatan, on mul suu lukus, ei ühtki sõna. Aga vend oli minust tublim, ehkki väiksem ja 1.5 aastat noorem.
Ütles poolsosinal: “Miki!” See oli meie pisikese karvase koera nimi, kes parajasti kirpe kraapis.
Koer pööras ringi ja sööstis kohe hundi poole. Hunt pani padavai metsa poole, umbes 1 km oli sinna maad.
Nägime, kuidas koer talle järele jooksis, aga meil oli hirm, et hunt sööb meie kalli Miki ära.
Õhtul ta enam koju ei tulnud.
Kui kurvad me olime….
Aga hommikul oli see verine ja rääbakas kuts koju jõudnud.
Küll me siis teda poputasime, söötsime ja tegime kõik, mis võisime, et ta ellu jääks. Jumala ime!
Ta jäi ellu ja oli veel palju aastaid meie rõõmuks ja seltsiks.
Olgu öeldud, et minu kleit, mida otsisin, rippus mu käe peal, aga Jumal tegi nii, et ma seda otsisin, aga ei näinud, ja seetõttu märkasin hunti.
Oli ju sõja järgne aeg. Hunte oli väga palju.
Ime küll, et sel korral oli meie oma koer elupäästja.