„Täna oli raske päev,“ ütles Puhh.
Selle peale järgnes hetk vaikust.
„Kas sa tahad sellest rääkida?“ küsis Notsu.
„Ei,“ vastas Puhh mõne hetke pärast. „Ma arvan, et ei taha.“
„Pole hullu,“ ütles Notsu ning tuli ja istus oma sõbra kõrvale.
„Mida sa teed?“ küsis Puhh.
„Mitte midagi tegelikult,“ vastas Notsu. „Ainult et ma tean, mismoodi Rasked Päevad välja näevad. Ma sageli ka ei räägi oma Rasketest Päevadest. Aga hea on see, et Raskeid Päevi on palju kergem üle elada, kui keegi on sinu kõrval. Ja ma olen alati sinuga, Puhh.“
Ja kui Puhh seal istudes oma Raske Päeva üle mõtles, samal ajal kui alati ustav Notsu vaikselt ta kõrval istudes oma väikeseid jalgu kõigutas, sai Puhh aru, et ta parimal sõbral pole veel kunagi nii õigus olnud.