Teie parimad päevad on ees. Nostalgia valedega silmitsi seismine

Valu tuleb ootamatult. Kollase ukse juhuslik nägemine keerab Teie mälus käepideme. Restoranis mängitakse lugu, mis viib Teide tagasi endistesse aegadesse. Tänaval jalutades kogetud koduõue einelõhn viib Teid mineviku söögilauda. Mõneks hetkeks muutute vaikseks ja mõtlikuks – meenutate, elate uuesti läbi, võib-olla jõuate millegi juurde, mida kunagi armastasite, kuid nüüd olete selle kaotanud

Me nimetame seda nostalgiaks. Igatsev ja tagasivaatav pilk. Meele fotoalbum. Nöör, mis liigutab möödunud aastatega Teie südant. Igatsus leida sild üle kanjoni ja aja lõhe.

Paljude jaoks tuleb nostalgia sama harva kui võõras ukse taga ja lahkub sama kiiresti. Kuid teised teavad valu lähemalt. Võib-olla seetõttu, et nad on kaotanud rohkemat kui enamik, võib-olla sellepärast, et neil on sentimentaalne kalduvus, võib-olla sellepärast, et nende praegune elu pakub vähe naudingut, elab minevik nende ees elavalt. Nostalgia ei ole võõras.

Tagurpidi pilkudel, isegi tagurpidi igatsustel, on Jumala laste elus oma hea eesmärk. Kui me seda lubame, võib nostalgiast endast saada Issanda prohvet. Aga nostalgia võib võtta ka süngema pöörde, võib rääkida kurvema loo. Kui mälestustuuled puhuvad eilsest tänaseni, võivad nad kanda vaevu kuuldud, kuid sügavalt tunnetatud sosinat: “Sinu parimad päevad on seljataga.”

Parimad päevad seljataga

Vanad kreeklased rääkisid kuldajast, kadunud rahu ja õitsengu, õnne ja terviklikkuse ajast. Paljud meist, teeseldes, et minevik oli täiuslik, märkavad ka kunagiste aegade kuldset sära. Meie südameseinad, kui mitte meie kodu, hoiavad pilte parematest aegadest, nooruslikust naerust ja noorest romantikast, tärganud ambitsioonidest ja vähem katkisest kehast. Kunagi elasime maal ilma varjuta või vähemalt ilma nende varjudeta.

Tundub, et me kõnnime täna pronksiajal või rauaajal. Oleviku leheküljed on konarlikud ja lihtsad; kuldsed päevad on möödas. Isegi neile, kel on õnnelik elu, võib tänane päev tunduda kurvem kui eile. Praeguste rõõmude keskel kuulevad paljud endiselt täiskasvanud laste, kaotatud armastuste ja unistuste pehmeid hääli, mis pole kunagi lendu tõusnud. Sügis tuleb igasse ellu. Meie kõige õnnelikumate päevade lehed langevad.

Ja tulevik? Me räägime usutunnistusest „ihu ülestõusmine ja igavene elu”, kuid paljude jaoks paistab selliste päevade valgus hämaralt. Mälu silm näeb sageli selgemalt kui ususilm. Taevast saab kahtlemata õnnelik koht ja pilk Jeesuse näole leevendab kogu kurbuse. Kuid täna kaalub see, mis oli, rohkem kui see, mis saab olema.

Nii räägib nostalgia kõletum hääl. Kuid keset selliseid mälestusi võime kuulda teist kõnelevat: „Ära ütle: „Miks olid endised ajad paremad kui nüüdsed?” Sest seda sa ei küsi targasti.” (Koguja 7:10). Nostalgiapiinad võivad viia meid rumalusesse, kui me neil laseme seda teha. Nad võivad sundida minevikku, olevikku ja tulevikku tuttavaks looks, mida sageli räägitakse, kuid mis on suures osas vale. “Teie parimad päevad on seljataga,” võime kuulda nostalgiat ütlemas. Kuid tarkus ütleb muud.

Olgu Teil selge minevik

Kui targad vaatavad tagasi, näevad nad tõepoolest häid päevi – isegi hiilgavaid päevi. Taavetile kuulus minevik, mis oli täis Jumala „imelisi tegusid”, palju „rohkem kui jõuab ära lugeda.” (Psalm 40:6). Möödunud aastad on peatükid Jumala enda raamatus (Psalm 139:16) ja Jumal teab, kuidas kirjutada häid lugusid. Ja hoolimata kõigist eilsetest imedest ei ole minevik alati see, mida me mäletame.

Inimmälu ei räägi objektiivset ajalugu, kuigi me eeldame sageli teisiti. Nagu isegi parim ajaloolane, ta valib ja rõhutab – ja nagu isegi halvim, moonutab ja kaunistab. Mõelgem näiteks sellele, mida mäletasid kõrbes rändavad iisraellased oma Egiptuses viibimisest:

 „Kes annaks meile liha süüa? Meil on meeles kala, mida me sõime Egiptuses muidu, kurgid, melonid, laugud, sibulad ja küüslaugud.
Aga nüüd kuivetub meie hing, ei ole enam midagi kõigest sellest. Meie silme ees on ainult see manna!” (4. Mo 11:4–6)

Oo kallis ja ohtlik mälestus: ustav reporter ja mässuline kirjatundja, armastatud tunnistaja ja julge vande andja! Egiptus, mis oli orjakoda; Egiptus, mis oli vaarao ahi; Egiptus, mis oli sunnitöö maa sai nüüd Egiptuseks, Issanda oaasiks? Ahastuses mõistus suudab meeles pidada meloneid ja unustada viletsuse.

Meie enda moonutused võivad olla vähem äärmuslikud. Kuid Koguja hoiatus mitte ülistada minevikku (Koguja 7:10) viitab sellele, et ka meie saame endiste aegade lehekülgi kullata. Eriti kui olevik tundub ebameeldiv, ei pruugi me mineviku valusamaid osi meenutada. Toona, nagu praegu, tegelesime apaatia ja rahulolematusega. Eile, nagu täna, saime haavu. Minevikus on tõepoolest kuldajastu, kuid see aed läks kaduma juba ammu enne meie elu.

Pea meeles, kallis püha, et isegi kõige õnnelikumas minevikus ei kasvanud mitte ainult lilled, vaid ka okkad. Kui saaksime tagasi reisida, leiaksime tõepoolest palju häid kingitusi – võib-olla isegi rohkem kui praegu –, kuid me ei leiaks kõike, mida otsime. Nostalgia igatsus viib meid mujale.

Tehke selgeks oma olevik

Kui minevik pole alati see, mida mäletame, võime siis küsida, kas olevik on midagi enamat, kui me tajume. Kas tagasi vaatav pilk, mida liiga sageli lubatakse, võib muuta meid õnnistuste saamise suhtes pimedaks?

Ükskõik kui hämarad meie päevad minevikuga võrreldes ka ei tunduks, elame ikka veel „valguste Isa all, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju.” (Jk 1:17). Iga möödunud hiilgus oli kingitus Tema enda käest ja kuigi võib-olla on aastaid möödas, jääb see käsi avatuks ja muutumatuks. Tema kingitused võivad tollal ja praegu erineda, kuid Ta pole lakanud andmast.

Vaadake ringi. Peatuge ja mõelge. Seiske nagu Eliisa sulane ja küsige silmi, et näha (2Kuningate 6:16–17). Ükskõik kui mõru Teie tass ka ei ole, kas see ei sisalda ka magusust? Kas Jumal ei ole ümbritsenud Teie kurbusi trööstiga või täitnud tavalisi päevi seaduslike naudingutega või andnud Teile Kristuse jaoks kasuliku sfääri, olgu see nii väike kui tahes? Kas Ta pole Teile andnud oma sõnu ja kirikut — laulu öös ja häälte koori?

Ent rohkem, kui kõik Jumala annid kokku ja mitmekordistunult, kas Ta pole Teile ennast andnud? Kui Te leiate end kõrbes, kas siis tulesammas ja pilv ei ole Teiega kaasa läinud? “Vaata, ma olen alati teiega,” ütleb meie Issand (Matteuse 28:20). Kas Tema juurde ei kuulu alati nii tänane päev kui ka eilne päev?

Pastor John Newton kirjutas kord hiljuti leseks jäänud naisele: „Kuigi iga oja peab katkema, on purskkaev endiselt täis ja voolab. Kogu lohutus, mille Te kunagi oma kallis sõbras olete saanud, tuli Issandalt, kes suudab Teidikka veel lohutada” (“Letters of John Newton,” 225). Kristuses ei tule meie lohutus mitte peamiselt kohast või millal, vaid Temalt. Ja kuigi aeg on muutnud elu, on muutnud meid, ei ole see muutnud Teda. Igavene Jumal on endiselt meie elupaik ja selle alla jäävad igavesed käed (5. Moosese 33:27).

Paljastage tulevik

Seega ühendab kuldne niit meie minevikku ja olevikku. Ja kui me jätkame selle lõime järgimist, avastame end seismas mitte tagurpidi, vaid ettepoole vaatamas – otsimas nüüd mitte kadunud Eedenit, vaid uut Jeruusalemma.

Siin peitub püha nostalgia saladus. Kui võtame kuulda sosinat, et meie parimad päevad on seljataga, kui lubame kullatud minevikul olevikku hämardada ja tuleviku tühistada, osutub nostalgia tagakiusajaks, vangistades meie rõõmu. Kui aga järgime igatsust maa poole, mis ei asu taga, vaid sealpool, muutub nostalgia prohvetiks ja apostliks, tulevase hiilguse kuulutajaks.

David Gibson kirjutab: „Targad inimesed, kes mõistavad, kuidas Jumal on pannud meid igatsema Tema ja taeva järele, ei vaata tagasi, kui neil tekib nostalgia. Nad võimaldavad sel tundel end edasi suunata. Nad vaatavad üles taeva ja kodu poole” (“Living Life Backward,” 103). Jälgides nostalgia pleekinud tähti ja arvasime, et nad loevad siin, kuid kogu selle aja rääkisid nad meile taevast.

Varasemad kingitused, olgu need imelised, olid vaid maitse, sosin, aken, jälg – “lille lõhn, mida me pole leidnud, heliloo kaja, mida me pole kuulnud, uudised riigist, kus me pole veel käinud ”, nagu ütleb C.S. Lewis (The Weight of Glory, 31). Need olid viljad, mis lubasid saaki, oliivioksad kuulutasid uut maad, Kaanani viinamarjad käskisid meil vaadata surma Jordani taha meie pärandmaale.

Nagu Jumal ütles kord oma tagurlikule rahvale: „Ärge tuletage meelde endisi asju ja ärge pange tähele, mis muiste on sündinud.” (Jesaja 43:18). Vaata, imede Jumal teeb uut, koidab uut päeva. Hauast on ta „toonud valge ette elu ja kadumatuse,” (2 Timoteosele 1:10) ja ootab nüüd meid seda vastu võtma. Varsti ja väga varsti elame maailmas, kus kurbus ei saa elada (Ilmutuse 21:4). Varsti ja väga varsti näeme kõigi oma minevikurõõmude taga Isikut (Ilmutuse 22:4).

Meie minevik võib sisaldada kõige õnnelikumat elu, mida see maailm kunagi näinud on. Kuid võrreldes tulevikuga, mida Jumal oma rahva jaoks hoiab, muutub seegi minevik varjuks ja uduks, katkiseks viisiks ja põlenud pildiks. Niisiis, kui nostalgia külla tuleb, siis igal juhul igatsege, ihaldage ja janunege – aga mitte mineviku järele. Pigem tundke nälga taeva ja kodu järele.

Kristuses on meie parimad päevad alati ja igavesti ees ootamas.

Autor: Scott Hubbard/ Your Best Days Are Ahead: Confronting the Lies of Nostalgia | Desiring God

Helge tulevik ristiga

Kuidas saame vaadata positiivselt tulevikku, kui loeme nii palju negatiivseid uudiseid? Paljud on huvitatud sellest. mida tulevik neile .....

Vaatame tulevikku!

Uus päev on saabunud, uued kogemused ja meeldivad sündmused! Naeratage tänasele päevale ja naeratage kindlasti iseendale ning ärge .....

Mineviku parandamine

“…kui ma olen kelleltki midagi välja pressinud, siis annan ma selle neljakordselt tagasi.” Luuka 19. Sakkeus mõistis, et .....

Kas mu elu oli siis parem? Miks me jookseme tagasi minevikku?

Meie pere teenib Himaalaja mägedes soovides, et kirik leviks nii kaugele kui võimalik ja õitseks nendel lumistel tippudel .....

Usaldage Jumalat, kui Teie valu tundub mõttetu

Olen viimase kahe aastakümne jooksul käinud kümnete arstide juures. Nende arstide vastuvõttude väärtuslikumaks muutmiseks on üks kõige kasulikumaid .....