Miski ei rahulda ja kinnita kartlikku südant nõnda, nagu kindel veendumus, et Jumal on nõuks võtnud meid päästa sellistena, nagu me oleme, millise uue pahe Ta meis ka avastaks, ei suuda miski kahandada Tema piiritut armastust meie vastu ega muuta selle armastuse iseloomu. “Tema, kes oli armastanud omi selles maailmas, armastas neid lõpuni.” (Jh 13:1). Keda Ta armastab, seda Ta armastab lõpuni muutmatu armastusega, ja see on meile ütlematu rõõmu allikaks. Jumal teadis, millised me oleme; kinkides meile oma Poja, tundis Ta meie sünnipärase loomuse halvimaid külgi. Ta teadis, mida me vajame, ja täitis selle vajaduse. Ta teadis, mis oli vajalik meie päästeks ja viis selle täide. Tema aukõrguse nõuded vajasid rahuldust ja Ta rahuldas need. Kõik on Tema kätetöö. Sellisele alusele on rajatud Tema sõnad Iisraelile: “Ma päästan teid”, “Ma viin teid”, “Ma võtan teid enesele rahvaks”, “Ma annan selle (maa) teie omandiks”, “Ma olen see, kes Ma Olen”. Seda kõike tahtis Ta teha Iseenese pärast. Kuni hing ei ole seda suurt tõe omandanud ja seda Püha Vaimu väes vastu võtnud, ei ole võimalik saavutada püsivat rahu. Ei saa omada rõõmsat südant ja rahulikku sisetunnet enne, kui pole tunnetust ja usku, et jumalik õigus on saanud jumaliku rahulduse.
Katkend C. H. Macintoshi raamatust “Moosese viisikraamatu seletused I”