Truudus unustatud kohtades: miks on kuulekus pisiasjades Jumala jaoks oluline?

Töötades oma viljade meie ellu toomise kallal, teeb Püha Vaim sageli asju, mille eest me kunagi ei palvetaks (Gl 5: 22–23).

Niisiis, et toota meis armastuse vilja, võib Ta anda meile vaenlase; rahu vilja saamiseks võib lubada meie keskkonnas konflikte. Ja truuduse vilja saamiseks võib ta paigutada meid unustuse paika.

Unustuse kohad on sellised maailma nurgad, kus tundub, et keegi meid ei näe, kus meie pingutused jäävad märkamata ja me ei saa nende eest vastu tänulikkust.

Võib-olla on meie tööks määrdunud nõud ja mähkmed, haiglatuba või meilidele vastamine. Või veelgi valusam on meie töö misjonitegevus, mis ei kanna vilja, sõnakuulmatud lapsed või abikaasad, kelle armastus on jahtunud. Kõik meist viibivad mõnikord unustuse kohtades ja mõned on seal pidevalt.

Kristuse jüngrid hallil argipäeval

Ei maksa alahinnata sedalaadi üksluise raske töö põhjustatud vaimset stressi, mis jääb samuti ilma nähtava tasuta. Võib juhtuda, et igapäevased kohustused unustuse kohtades on tähtsusetud, kuid kui need kuude, aastate või aastakümnete jooksul kuhjuvad, siis hakkate kaastundega suhtuma Oswald Chambersisse, kes kirjutab:

“Mõnedele katsumusele suudame vastu panna ka ilma Jumala armuta – meie inimloomusel ja uhkusel jätkub selleks piisavalt jõudu ning nad aitavad meid raskest olukorrast auga välja aidata. Kuid selleks, et elada püha elu 24 tundi päevas, olla hallis argipäevas Kristuse jünger, elada lihtsalt, vaikselt, silmatorkamatult – on vaja Jumala üleloomulikku armu.

Chambers võibolla liialdab, kuid mitte nii palju. Tegelikult võivad unustuse kohad panna meid end tundma, nagu oleksime kõrbes. Tihti saabuvad päevad, mil otsime midagi oma jõu säilitamiseks, vett kivist, et meid sellel asustamata maal ülal pidada (Laul 104: 41).

Ja me leiame selle mitte unustuse kohtadest endist, vaid Jumalast, kes meid nendesse paikadesse saatis, jääb meiega ja lubab meid neis paigus tasustada.

Jumala ettenägelikkus


Vahel võib meie ees seisvaid kohustusi vaadates mõelda, kuidas me siia jõudsime.

Kuidas me sellesse hallide argipäevade ja märkamatu kuulekuse kõrbesse rändasime? Oleme harjunud hämmeldunult tagasi vaatama: kas oleme vales suunas pööranud.

Ja praegusel ajal toob märkimisväärse selguse meeldetuletus, et meie eluolukord ei sõltu lõppkokkuvõttes juhusest, mitte mõnest meie tehtud eksitusest ja isegi mitte sündmuste ahelast, mis viib praeguse asjade seisuni, vaid Jumala ettenägelikkusest.

Vähemalt täna on meie ees olevad ülesanded määratud meile Jumala poolt.

Tuleb selgitada, et Jumala ettenägelikkus ei tühista otsuseid (ja võib-olla vigu ja patte), mis viisid meid praegusesse positsiooni.

Samuti ei heiduta see meid, püüdlema paremate olude suunas. Lõppude lõpuks oleme me rohkem, kui killud, mis hõljuvad koos Jumala tahte vooluga.

Jumala ettenägelikkus õpetab meid märkama, nagu on öeldud Heidelbergi katekismuses:

„teraviljad ja maitsetaimed, vihmad ja põuad, viljakad ja viljatud aastad, söök ja jook, tervis ja haigused, rikkus ja vaesus – see kõik ei tule meile juhuslikult, vaid Tema isalikust käest. “

Ükskõik, kuidas me unustuse kohtadesse sattusime, on need lõpuks meie Isa käest.

Jumal iseloomustab meie plaane ja saavutusi ikka ja jälle olulistena, enda omi – otsustavatena, isegi kui tegemist on puhtalt isikliku elu aspektidega.

Ta määrab, kus ja millal me elame (Ap 17:26). Ta annab meile usumõõdu (Rm 12: 3). Ta jagab vaimseid kingitusi vastavalt oma tahtele (1. Kor. 12:11). Ta usaldab meile ühe või teise arvu andeid: viis, kaks või ainult ühe (Matt. 25:15). Ta annab meile teatud teenistuse (Kl 4:17). Ta julgustab meid isegi ühel või teisel viisil elama (1. Kor. 7:17).

Õigel ajal võib selle unustuse koha asendada millegi muuga ja olenevalt asjaoludest võib meie poolt olla mõistlik seda muutust otsida. Kuid nüüd saame vaadata meie ees seisvaid kohustusi ja öelda kergendatult: “Minu Isa käsi on mind siia toonud.”

Jumala poolehoid

Kuid Jumal ei saada meid lihtsalt unustuse kohta. Tema ise kohtub seal meiega. Ta on lähedal, kui me töötame pimeduses (Laul 139: 5). Kui meie tegevus jääb inimestel märkamata, siis ei varja miski Tema pilgu eest (Luuka 12: 7).

Ta kuuleb kõiki sosinal lausutud palveid, iga Temale suunatud oigamist. Igal hetkel on Ta valmis tähistama väikseimat tööd, mida me usus teeme.

Tark inimene seletab seda nii: „Issand jälestab valetavaid huuli, kuid need, kes on Tema sõnale truud, on Talle meelepärased” (Õp 12:22, IWP).

Töö suurus pole Jumalale nii meeldiv kui selle töö tegija lojaalsus. Kuidas muidu seletada Uue Testamendi väidet, et isegi ühiskonna kõige madalamate ja silmapaistmatumate kihtide liikmed “teenivad Issandat Kristust”, kui nad on oma kutsumuses truud (Kol 3:24). Seega, täites ustavalt vähimatki kohustust, teeme seda Kristuse nimel.

Misjonär Hudson Taylor ütles tavaliselt: “Pisiasi on pisiasi, kuid lojaalsus väikestes asjades on palju väärt.”

Toidu valmistamine, laua katmine, toidukaupade ostmine, lapse nina pühkimine – need on kõik pisiasjad. Ent kui me teeme neid ustavalt ja Kristuse pärast, võtavad nad suurema kaalu kui kõik uskmatute maailma võidud ja trofeed. See valmistab rõõmu meie Issandale, kes neid vaatab.

Jumala lubadus

Oleme näinud Jumala ettenägelikkust minevikus ja tundnud Tema armu olevikus. Jumal soovib, et pööraksime tähelepanu tulevikule, kui saame kuulekuse eest tasu.

Nagu paljud meist kristlastest kujutlevad kohtupäeva oma ettekujutuses ette selliselt, et siis paljastatakse maailma suured asjad nii patused kui ka õiged. Ja see juhtub kahtlemata, kuid mitte ainult see ei juhtu. On üllatav, et kui Jeesus ja apostlid sellest päevast räägivad, keskenduvad nad sageli elu tavalistele hetkedele.

Jeesus ütleb, et „ inimesed peavad kohtupäeval aru andma igast 
tühjast sõnast, mis nad on rääkinud,” (Matteuse 12:36). Teisalt premeerib Jumal omi väikseimate heade tegude eest, mida nad Tema abiga teevad: abivajaja aitamise eest (Mt 6: 4), salaja palvetamise eest (Mt 6: 6), selle eest, et paastusid salaja (Mt 6:18) ja isegi tassi külma vee eest, mis anti ühele Kristuse jüngritest (Mt 10:42).

Apostel Paulus kirjutab ka, et „me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba.“ (2. Kor. 5:10).

Ja siis täpsustab ta efeslastes, mida mõeldakse “hea” all. Need ei ole mingid erakordsed, muljetavaldavad, erakordselt head teod, vaid “iga hea tegu” (Ef 6: 8, NWP).

Kui saabub kohtupäev, saab iga väike ja tähelepanuta jäetud tegu oma nõuetekohase tasu.

Niisiis, elu ja surm unustusse jäävates kohtades pole sugugi näitaja sellest, kuidas Jumal meie tööd hindab.

Tegelikult ei tea paljud pühakud kunagi Kristuse heaks tehtu tegelikku väärtust enne, kui Tema ise neile sellest räägib (Mt 25: 37–40).

Ebatavaline argises

Märkides, et hallidel päevadel vajavad Kristuse jüngrid ellujäämiseks armu, kirjutab Chambers edasi:

„Kust me kõik selle peale oleme tulnud, et peame tegema midagi ebatavalist Jumala jaoks? Keegi ei nõua seda meilt. Me peame olema tavalises olukorras ebaharilikud, pühad räpastel tänavanurkadel, räpaste inimeste seas seda te ei õpi ära viie minutiga. “

Jällegi, Chambers võib-olla kergelt liialdab.

Mõnikord kutsub Jumal meid tegema midagi erandlikku Tema jaoks: lapsendama lapsi, rajama teenistusi, rajama uusi kogudusi, kolima välismaale. Kuid asja sisu sellest ei muutu. Lõppude lõpuks ei saavuta keegi meist midagi erakordset, kui me kõigepealt ei õpi pärast kümne tuhandendat ustavat sammu, kuidas olla ebatavaline argipäevas.

Me ei ela siin omaette. Pidage meeles, et ustavus on vaimu vili. Ja et seda vilja meis esile tuua, õpetab Ta meid väärtustama Jumala ettenägelikkust, poolehoidu ja lubadusi, mis ümbritsevad nii tagant kui ka eestpoolt ning saadavad meid igas unustuse kohas.


Veebisait: desiringGod.org

Allikas: https://ieshua.org/vernost-v-mestah-zabveniya-pochemu-poslushanie-v-malom-vazhno-dlya-boga.htm