Tutvustame teile rabi, kes lõpetas 1300 aastat kestnud rituaalse alanduse

Miks sunniti kohtu ette ilmunud Euroopa juute sellistele alandavatele tegudele, nagu seismine palja rinna ja peaga verisel seanahal?

Aastal 532 e.m.a kuulutas Bütsantsi keiser Justinianus, et juudid ei saa kristlikus kohtus tunnistusi anda. Valdav oletus oli, et juudi sõna ei saa usaldada.

See osutus üsna teostamatuks keeluks, nii et sajandite jooksul kujunes välja veider rituaal, mille eesmärk oli võõrutada juute nende oletatavast valetamise kalduvusest. Tuntud kui More Iudaico, ladina keeles “juutide komme”, pidid kohtu ette ilmunud juudid alluma paljudele alandavatele asjaoludele, alustades piibellike needuste enda peale kutsumisest, juhul kui nad peaksid kohtus valetama. Üks sellistest aladustest oli palja rindkere ja peaga verisel seanahal seismine, üks käsi avatud Piiblil, mis pidi takistama võimalikku silmakirjalikkust.

Hämmastav on see, et mõni More Iudaico versioon säilis 19. sajandini isegi sellistes “valgustatud” riikides nagu Inglismaa ja Prantsusmaa.

See tähendab kuni 1838. aastani, mil lavale ilmus noor Metzi linnas asuva ješiva lõpetaja Lazare Isidor.  Ida-Prantsusmaal asuv  Metzi linn oli kunagi suure Rabeinu Gershom Me’or ha-Golah (“Paguluse valgus”) koduks, kelle polügaamia keeld kujundas Ashkenazi juutide elud aastatuhandeks. Oma esimeses ametikohas Pfalzburgi linnas, olles vaevalt 24-aastane, nägi rabi Isidor esimest korda seda keskaegset häbistamist, kui ühel koguduse liikmel kästi kohtutunnistuse raames teha nõutud More Iudaico. Kohaliku kohtumenetluse kohaselt pidi ta andma vande sünagoogis.

Rabi Isidor ei lubanud kaasjuudi väärikuse solvamise läbi pühakoda teotada (isegi kui juut, nagu vaadeldaval juhul, oli valmis end ise alandama).

Nõudmine oli eriti masendav, arvestades, et Prantsusmaa juudid olid revolutsioonilisel Prantsusmaal  peaaegu pool sajandit ametlikult emantsipeerunud. Kuigi Prantsuse juudi kodanike pikaajaline ja ilmselge diskrimineerimine oli „võrdsuse, vabaduse ja vendluse” põhimõtete jõhker rikkumine, esitas rabi Isidori vastuseis talle süüdistuse kohtu solvamises.

Prantsuse juudid said sellest julgustust ja noor advokaat nimega Adolphe Crémieux asus juhtumiga tegelema.

Crémieux, kes saavutas peagi suure tuntuse juutide õiguste kartmatu propageerijana kurikuulsate juhtumite puhul, nagu 1840. aasta Damaskuse afäär, asus hiilgavale kaitsele, mis häbistas Prantsuse Vabariiki keskaegse antisemitismi jäägi säilitamise pärast. Raevuka ja lennuka kõnepruugiga sõimas Crémieux õukonda:

“Kas usute, et Prantsuse juudid ei vääri võrdsust Prantsuse kristlastega? Te ütlete, et juudid ei saa aru, kui tähtis on anda vannet üles tõstetud käega. Kui paljud kristlased ei mõista seda mõistet? Kui paljud tõstavad käed ja ütlevad: “Ma vannun”, mõistmata selle püha žesti ja püha sõna pühadust?

Millise õigusega teie, kohtunikud, kuulutate end teoloogideks? Millise õigusega püüate katoliiklastena reguleerida juudi südametunnistust? Kohtunikena reguleerida rabi südametunnistust?”

Rabi Isidor mõisteti nõuetekohaselt õigeks ja üsna lühikese aja jooksul kaotati kurikuulus More Iudaico.

Rabi Isidori julge More Iudaico hukkamõist andis Prantsuse juutidele uue suuna, mis kinnitas nende õigusi vabariigi täiskodanikena, kellel on seaduse alusel õigus võrdsele kohtlemisele. Nagu rabi Isidor ütles: “Oleme näidanud, et oleme väärt vabadust, kodaniku tiitlit ja et on võimalik olla korraga juut ja prantslane.”

Tuntud teadlase ja Toora uurimise populariseerijana nimetati ta 33-aastaselt Pariisi pearabiks, kuid see ei tähistanud tema karjääri tippu. Tema julgete ja järjekindlate jõupingutuste eest Prantsuse juutide nimel tunnustati teda lõpuks maa kõrgeima kirikliku tiitliga ja temast sai 1867. aastal Prantsusmaa pearabi ning sellel ametikohal oli ta kuni oma surmani 1888. aastal.

Autor: Dr. Henry Abramson.

Allikas:  Meet the Rabbi Who Ended 1300 Years of Ritual Humiliation – aish.com