Tuvia Rubenstein: Ma ei näinud elul mõtet ja tahtsin sooritada enesetapu

90ndate lõpus oli mul väga edukas äri. Me teenisime miljoneid, müües valitsusele mõõteseadmeid. Mul oli kõik, mida tahtsin, ja võisin endale kõike lubada. Ma võisin raha kinkida kellele iganes – ma võiksin teha kõiki neid “häid” tegusid, kuid mõistsin, et õnn ei tule rahast ja edust, et mul on vaja midagi sügavamat.

Kasvasin üles edukas juudi perekonnas ja mu vanematel läks hästi. Minu vanavanemad olid väga edukad. Meile oli judaism tõesti oluline, eriti mu ema isa jaoks… meie identiteet ja see, kes me oleme.

Ühel päeval astusin kaubanduskeskusesse ja minu juurde tulid mitmed kristlased, kes rääkisid mulle usust Jeesusesse. Ja ma mäletan ainult seda, et olin nende peale vihane. „See Jeesus, keda te järgite, on valeprohvet. Miks sa seda mulle räägid? Ma olen juut!”…

Mul tundsin nende vastu tõesti põhjendamatut viha.

Kui olin noor, põdesin ma depressiooni ja see oli minu jaoks tõesti väga raske. Mul olid isegi enesetapumõtted… Ma mõtlesin sageli, kuidas enesetappu sooritada. See oli nii valdav tunne: “Mind ei armastata nii nagu ma tahaksin ja ma ei suuda armastada teisi nii nagu ma tahaksin neid armastada.” Ja mu depressioon tõi tühjuse tunde ja nii ma otsisin sõprust… Ma otsisin armastust inimestelt, kes selle vastu võtaksid. Ja ma leidsin selle ühiskonnas, kus tarvitati narkootikume ja alkoholi.

Ja see mõjutas suuresti minu hindeid ja haridust. Sedavõrd, et lõpuks kutsus direktor mu oma kabinetti ja ütles, et viskab mu koolist välja. “Sa ei tule enam sellesse kooli tagasi,” ütles ta. “Teen kõik endast oleneva, et sa kunagi sellesse kooli tagasi ei saaks.”

Kui ma õppisin kolledžis, siis sain sõbraks selle kutiga, kes istus minu kõrval. Ühel päeval küsis ta minult, kas ma tahan temaga koos midagi teha. Ma ei kuulnud, mida ta ütles, seega vastasin: “OK” ja me hakkasime trepist alla minema. Ja ta küsis minult, kas mul on Piibel. “Piibel? Miks mul on Piiblit vaja? Ma olen juut! Ma ei taha sellega mingit pistmist teha!”

Tal olid vastused kõigele ja kõik lõppes sellega, et hakkasin nendes tundides käima. Nad uurisid raamatut nimega Luuka evangeelium ja selle 15. peatükki. Seal oli lugu ühest noormehest, kes tahtis oma päranduse isalt ette saada ja ta võttis selle, läks ja raiskas ära. Ja ta elas lihtsalt nagu hull, elas liiderlikku elu, kaotas kõik ja siis meenus talle, et isegi sulased isamajas elavad paremini, kui praegu ja ta kavatses koju naasta ja isa teenijaks saada. Ta tuli koju ja isa nägi teda – isa igatses teda, ta armastas teda ja kallistas teda. Ja tegelikult ütles ta talle: “Sa ei ole mu sulane, sa oled mu poeg.”

Ma pole kunagi varem oma elus midagi sellist kogenud. Tundsin seda rahu enda ümber ja tundsin lihtsalt aktsepteerimist ja valdavat armastust. “Oh, on olemas Jumal, kes mind armastab. Ja see, mida ma aastaid tegin, lihtsalt lahutas mind Temast. Ja viis, kuidas Teda tundma õppida läbi Tema, Kes need sõnad ütles, läbi Jeshua.

Leidsin veel ühe Uue Testamendi ja hakkasin seda lugema. Ja iga kord, kui ma Uut Testamenti lugesin, juhtus sama – sama rõõm, sama armastus. Ja see hävitas mu depressiooni – ma ei olnud enam suitsiidne. Ja ma mõtlesin: „Kuidas on üks raamat selleks võimeline? Kuidas saab lihtne lugemine minuga seda teha?”

Ma murdusin – ma lihtsalt jõudsin arusaamisele, et see on tõsi. Et selle inimese Jeshua kaudu saan ma Jumalaga ära leppida ja kõik, mis ma olin teinud, eraldas mind Temast, kogu see elu, mida ma elasin, see eraldas mind Temast täielikult – aga kõigest sellest hoolimata Ta armastab mind. Ja selle Isiku kaudu tahab Ta, et ma saaksin Temast isiklikult teada.

Ma võlgnen oma elu Jeesusele, sest tean kindlalt, et oleksin teinud enesetapu, kui poleks olnud seda, mida Tema minus tegi. Ja kui võimas on see, et Ta andis oma elu, et mul oleks elu! Nüüd ma saan aru, mis on armastus.

 

Allikas: https://ieshua.org/tuvya-rubenshtejn-ya-ne-videl-smysla-v-zhizni-i-hotel-pokonchit-s-soboj.htm