Tänavu said teoks paavst Franciscuse prohvetlikud sõnad: Me elame mitte ainult muutuste, vaid ka ajastute muutumise ajastul. Paavst Franciscus on pikka aega rääkinud meie ajast kui “fragmentaarsest kolmandast maailmasõjast”. Nüüd ütleb isegi Vladimir Putini pressisekretär, et kolmas maailmasõda on alanud.
Kujuneb uus geopoliitiline maailmakaart, uus maailmakord, uus moraalne kliima rahvusvahelistes poliitilistes, majanduslikes ja kultuurilistes suhetes. Algab uus peatükk ajaloos. Alates selle aastatuhande algusest on lääne demokraatlik kord läbinud rea üha raskemaid vastupidavuse ja usaldusväärsuse katseid: 11. septembri terrorirünnakud, finantskriis, Brexit, populistlik Donald Trumpi administratsioon, ülemaailmne koroonaviiruse pandeemia ja nüüd on Venemaa agressioon Ukraina vastu, mis kujutab endast Teise maailmasõja järgsetel aastakümnetel loodud rahvusvahelise õiguse süsteemi küünilist hävitamist.
Seni ainult majanduslikest huvidest lähtunud Euroopa poliitikute pimedus ja naiivsus aitas kaasa Venemaa muutumisele terroristlikuks riigiks. Venemaa on Krimmi okupeerimise ja Ukraina praeguse genotsiidiga end tsiviliseeritud maailmast välja tõrjunud ning nüüd šantažeerib ja ähvardab seda maailma. Me ei tea veel, kuidas rahvusvaheline isolatsioon, vaesus ja alandus Venemaa ühiskonda mõjutavad. Me ei tea, kas see stimuleerib nõrka demokraatlikku opositsiooni või vastupidi, äratab fanaatilise natsionalistlik-fašistliku liikumise, nagu juhtus Saksamaal pärast esimest maailmasõda. Kindel on vaid see, et isegi pärast Ukraina kuuma sõja lõppu ei taastu maailm selle aasta alguses olnud vormi.
Kui lääs ei taha või ei suuda anda Ukrainale piisavat abi Venemaa agressiooni peatamiseks ja oma riikliku iseseisvuse kaitsmiseks, kui lääs ohverdab Ukraina vale illusiooni alusel, et see päästab maailmarahu – nagu juhtus Tšehhoslovakkia puhul teise maailmasõja sõja lävel – siis saab sellest julgust mitte ainult Venemaa enda edasiseks ekspansiooniks, vaid ka kõik diktaatorid ja agressorid üle maailma.
Putin on Ukraina kapitulatsioonist nii huvitatud, sest ta teab hästi, et see demonstreerib kogu maailmale Lääne nõrkust ja sellest saab kogu liberaalse demokraatia süsteemi tegelik kapitulatsioon. Lõpuks seisab või langeb see süsteem usalduskapitalile, mille inimesed investeerivad demokraatlike institutsioonide tõhususse; see usaldus on juba kõigutatud ja igasugune edasine nõrgenemine võib saatuslikuks saada.
Vladimir Putinil on vastu tema tahtmist õnnestunud muuta Ukraina resoluutseks ja ühtehoidvaks poliitiliseks rahvaks, mis käsitleb Euroopasse kuulumise mõistet mitte ainult odava retoorilise lausena, vaid väärtusena, mille nimel tuhanded inimesed oma elu annavad. Ukraina kirjutab Euroopa Liiduga ühinemise avaldusele alla oma verega. Ukraina on täna “euroopalikum” kui paljud Euroopa niinimetatud südamepiirkonnad.
Ka härra Putin on suutnud – vastu tahtmist – teatud määral läänt ühendada. Siiski jääb lääne väljakutseks muuta oma ühtsus ühise vaenlase vastu sügavamaks ja positiivsemaks ühtsuseks. Selleks, et Euroopa integratsiooniprotsess jätkuks demokraatlikus vaimus – mis pole mitte ainult soovitav, vaid ka vajalik –, tuleb moodustada Euroopa demos, väärtuste kogum, mille nimel oleme valmis palju ohverdama. See on kultuuriline, moraalne ja vaimne ülesanne.
Tänane sõda Ukrainas annab kogu maailmale väärtusliku õppetunni: isegi tuumasuurriigi plaanid võivad läbi kukkuda, kui neile vastandub julgus ja moraalne jõud, mida mobiliseerivad isikliku autoriteediga juhid, valmisolek äärmuslikuks eneseohverduseks ja veenva suhtlemise anne. Kas läänes on praegu poliitiline liider, kes suudab mobiliseerida moraalset jõudu selliselt nagu seda teeb Volodõmõr Zelenski?
Ilmalik ühiskond alahindas usukeele, sümbolite ja rituaalide jõudu. Ilmalik keel ei suuda sageli kriisiolukordades tugevaid emotsioone edasi anda. Seetõttu ilmuvad poliitikute – isegi isiklikust usust ja religioossest eetikast väga kaugel olevate – keelde spontaanselt religioossed terminid, mis kutsuvad silme ette kujutisi ühiskonna kollektiivsest alateadvusest.
Kuid religioosset keelt, sümboleid ja rituaale saab kasutada nii konstruktiivselt kui ka hävitavalt. Islamiäärmuslastel on õnnestunud religioosse energia potentsiaali oma eesmärkidel ära kasutada. Milline vaimne potentsiaal on sekulaarsel lääne ühiskonnal? Millist rolli saab kristlus läänes mängida? Kas kristlikud kirikud on seksuaalse vägivalla kriisist, pandeemiast ja lääne ühiskondade viimasest sekulariseerumislainest (või õigemini kirikust lahkumise) piisavalt toibunud?
Teoloogide nagu Pierre Teilhard de Chardini, S.J. ja Paul Tillichi, kogemusest esimese maailmasõja rinnetel tekkis uus teoloogia, uus arusaam Jumalast ning Jumala ja maailma suhetest. Kas sellest sõjast tekib uus vaimne energia uute inspireerivate nägemustega maailma tulevikukujust?
Religiooni ja poliitika suhe
Näib, et peame taas esitama küsimuse poliitika ja religiooni suhetest. Mõned diktaatorid ja autoritaarsete režiimide juhid kasutavad religiooni teadlikult poliitilistel eesmärkidel. Kui Stalin mõistis, et Nõukogude impeeriumi rahvad (eriti Ukraina) ei olnud valmis kommunismi eest võitlema, kui Hitleri väed riiki tungisid, sõnastas ta konflikti ümber “Suureks Isamaasõjaks”, mille käigus marssisid õigeusu preestrid ikoonid käes Punaarmee vägede ees.
Ka Stalini suur austaja härra Putin on mõistnud, et “Suur-Venemaa”, kuhu ta pürgib, vajab vaimutoitu ja seetõttu püüab ta ära kasutada Vene õigeusu kirikut. Osa kiriku juhtidest on tema endised KGB kolleegid. Vene propaganda on suunatud konkreetselt konservatiivsetele kristlastele, kes võivad hr. Putinile kaasa tunda ja püüavad teda kujutada uue keiser Constantinusena, kes päästab kristluse protestantismi ja lääne liberalismi korrumpeeriva mõju eest.
Samal ajal kujutavad Ungari Viktor Orban ja mõned Poola liidrid end Euroopa Liidu kriitikas kristliku kultuuri päästjatena. Peaministrina kuulutab (ja rakendab) hr. Orban “illiberaalse demokraatia” mudelit, mis on lähedane hr. Putini “juhitud demokraatiale”; tegelikult on see autoritaarse riigi rinne. Poolas on populistlik-natsionalistlike poliitikute liit kiriku juhtkonna teatud ringkondadega – koos vaimulike poolt šokeeriva seksuaalse, psühholoogilise ja vaimse väärkohtlemise paljastamisega – kaasa toonud praeguse dramaatilise usalduse kaotuse kiriku vastu, eriti noorema põlvkonna seas. See liit konservatiivse kristluse ja natsionalismi vahel teeb kirikule palju rohkem haiget kui pool sajandit kestnud kommunistlik tagakiusamine; Poolas toimub praegu Euroopa kiireim sekulariseerumisprotsess.
Kas tänapäeva maailmas on kristluse vorm, mis võiks olla vabaduse ja demokraatia kultuuri moraalse inspiratsiooni allikas? Peame otsima vormi, mis ei oleks mineviku nostalgiline jäljendamine, vaid austaks tõsiasja, et meie maailm ei ole ega saa kunagi olema religioosselt või kultuuriliselt ühevärviline, vaid vastupidi, radikaalselt pluralistlik.
Religiooni mõiste (religio) pärineb etümoloogiliselt ladina verbist religare, “taasühendama”. Religiooni mõisteti kui ühiskonda integreerivat jõudu. Seda rolli täitis suures osas uusaegne kristlus keskaegses Christianitas. Kuid see peatükk kristluse ajaloos on ammu läbi. Sellele järgnes modernsuse ajastu, mil kristlusest sai vaid üks paljudest “maailmavaadetest”. Siis nähti kristlust kui religiooni, mis jagunes eri konfessioonideks, mida esindasid erinevad kirikud. Tänapäeval on see kristluse vorm tõsises kriisis.
Religiooni ja poliitika suhet on seni peetud peamiselt kiriku ja riigi suhteks. Ent globaliseerumise käigus on kirikud kaotanud oma monopoli religiooni suhtes, rahvusriigid aga poliitika monopoli. Organiseeritud religiooni põhikonkurent ei ole tänapäeval mitte ateism ega ilmalik humanism, vaid ühelt poolt mittekiriklik vaimsus ja teiselt poolt religioon, kui poliitiline ideoloogia. Sekulariseerumise käigus religioon ei kadunud, vaid tegi läbi põhjaliku transformatsiooni. Selle roll ühiskonnas ja inimeste elus on muutumas.
Religiooni kui ühiskonda integreeriva jõu rolli on hilismodernses globaliseerumisprotsessis neelanud ka teised sotsiaalsed nähtused, eriti globaalne kauba- ja teabeturu (sh. meedia). Tänapäeval on globaliseerumisprotsessis koos olemasoleva poliitilise ja majandusliku korraga toimumas põhjalikud murrangud ja muutused. Globaalset ühendavat jõudu ei ole. Kui praegune Lääne ühtsus põhineks ainult kaitsel Venemaa vastu, siis ei kestaks see kaua. Samamoodi, kui maailma ühendamise protsess peaks jätkuma, ei saa me tugineda ainult globaliseerumise majanduslikele aspektidele. Maailma tervendamiseks on vaja inspireerivat vaimset jõudu.
Tervendada maailma haavu
Paavst Franciscus esitas visiooni kirikust kui “välihaiglast”. Selline kirik ei jää kaasaegsest maailmast “suurepärasesse isolatsiooni” ega pea selles a priori kaotatud “kultuurisõdu”. Kui kirik peab olema välihaigla, siis eeldab selle terapeutiline amet ka oskust meie maailma olukorda pädevalt diagnoosida.
Ma kahtlustan, et religioon sarnaneb tulevikus pigem verbi re-legere tähendusega “uuesti lugema”. See pakub “ümbermõtestamist”, uut hermeneutikat: “vaimse lugemise” oskust ja nii oma allikate (kristluse puhul on see Piibel ja traditsioon) kui ka “aja märkide” sügavamat tõlgendamist. Meedia, poliitikute ja majandusteadlaste seisukohad vajavad täiendust, mis pakuks meie maailmale mõtisklevat lähenemist. Ma näen paavst Franciscuse sotsiaalsetes õpetustes väärtuslikku inspiratsiooni tänaseks ja homseks. Olen veendunud, et paavst Franciscuse entsüklika Fratelli Tutti (sealhulgas uue poliitikakultuuri peatükid) võib olla 21. sajandi jaoks sama oluline kui inimõiguste ülddeklaratsioon 20. sajandi jaoks.
Täna näen ma paavst Franciscuse üleskutset muuta kirik jäigast vaimulikust institutsioonist elavaks kogukondlikuks teeks paralleelselt teiste kiriku ja ilmaliku maailma muutuste perioodidega. Nii nagu reformatsiooniaegne kiriku demokratiseerumine aitas kunagi kaasa ühiskonna demokratiseerimisele, nii võib ka sinodaalsuse põhimõte (syn-hodos, “ühine tee”) inspireerida katoliku kirikut mitte ainult praktiseerima avatust oikumeenilisele, religioonidevahelisele ja kultuuridevahelisele koostööle , vaid ka poliitilisele kooseksisteerimise kultuurile pluralistlikus maailmas.
Praegu on maailmas sõda, kuid me peame mõtlema sõjajärgsele maailmale. Me ei tohi korrata vanu vigu ja alahinnata maailmareligioonide vaimset energiat.
Euroopa on läbi ajaloo olnud revolutsioonide ja reformide ema, maailmasõdade ja globaliseerumisprotsesside fookus. Euroopa on olnud paljude kultuuriliste, teaduslike, majanduslike ja tehnoloogiliste saavutuste algallikas, mis on levinud üle kogu maailma ning jätnud maailma ajalukku olulisi helgeid ja süngeid jälgi. Tänapäeval ähvardavad unistust ühtsest Euroopast, mis “hingab mõlemas kopsuga”, idas ja läänes, ohtlikud natsionalismi, populismi ja fundamentalismi kasvajad mõlemas kopsus. On vaja arendada religiooni terapeutilist, mitte hävitavat potentsiaali. Kriisiaeg on alati ka uute väljakutsete ja võimaluste aeg.
Tomasz Khalik
Praha Karli Ülikooli sotsioloogiaprofessor, Tšehhi Kristliku Akadeemia president ja ülikooli kaplan. Kommunistliku režiimi ajal oli ta aktiivne põrandaaluse kiriku liige. Ta on Templetoni auhinna laureaat ja omab Oxfordi ülikooli audoktori kraadi. Selle essee versioonid on avaldatud ka poola (Gazeta Wyborcza) ja ukraina (Zbrucz) keeles.
30. oktoobrist 3. novembrini 2023 toimus Kiievis iga-aastane rahvusvaheline pastoraalne retriit. Rääkisime kirikute ühenduse “Leivamaja” piiskopi Valeri Grigorashiga .....
Ukraina julgeolekuteenistus koos peaprokuratuuriga teatas süüdistuse esitamisest Vene õigeusu kiriku juhile Kirillile (Vladimir Gundjajevile), teatab Christian Megaportal inVictory .....
Repressioonid kõigi usuvähemuste vastu on nagu nõukogude ajalgi jõudnud tagasi Venemaa poolt okupeeritud Ukraina aladele. Eriti kannatavad okupatsioonivõimude .....
Okupatsioonivõimud konfiskeerisid Ida-Ukrainas selle kuu alguses jõuga veel ühe baptistikogudusele kuulunud kirikuhoone ning võimud väitsid, et sinna oli .....
1.septembril, uue kirikuaasta algusega, tuletas Ukraina õigeusu kirik meelde üleminekut uuele Juliuse kalendrile vastavalt kõrgeima lepitusinstitutsiooni – kohaliku .....
28. augusti 2023 seisuga on avaldatud värske infograafika Venemaa rünnakus Ukrainale kannatada saanud usuhoonete kohta, vahendab Christian Megaportal .....