Ukrainast pärit pagulased Euroopas: kus oleks parem olla? Millist riiki valida? Kuidas mõista Jumala tahet?

Sõja tõttu lahkusid paljud inimesed Ukrainast erinevatesse riikidesse. Keegi läks teadlikult mõnesse kohta, teades, kuhu nad lähevad. Keegi sõitis sinna, kus juhtus. Rohkem kui neli kuud on möödas ja paljud ei saa ikka veel koju tagasi. Samal ajal otsustasid mõned, et niipea, kui sõda lõppeb või vähemalt saabub nende jaoks turvaline aeg, naasevad nad kohe koju. Kuid on ka inimesi, kes ei plaani üldse Ukrainasse naasta või kavatsevad võimalikult kauaks Euroopasse jääda. Nendest inimestest tahan ma täna rääkida.

Ma arvan, et kui inimene on otsustanud võimalikult kauaks Euroopasse jääda, siis on tema jaoks kriitilise tähtsusega aru saada, kus ta asub ja olla täpselt seal koguduses, kus Issand soovib. Ja mitte see, kuhu ta sattus lihtsalt juhuse tahtel sattus. Meie kogudusele helistavad Euroopasse sattunud inimesed, kes küsivad, kas nende läheduses on mõni kogudus ja kuhu nad saaksid teenima minna. Ja kui see on koht, kus pole kogudust ja kus me ei kavatse uut kogudust asutada ning me pakume inimesele võimalust kolida teise kohta, kus kogukond on juba olemas või on plaanis alustada, siis inimesed mõnikord keelduvad. Ja siin on mõned levinud “vabandused”, miks inimene ei taha liikuda:

1) Kõige harvemini kõlav, kuid kõige ausam ja kõigi teiste algpõhjuseks on: “Mulle on siin kasulik olla” või “Ma lähen sinna, sest seal nad annavad mulle rohkem soodustusi.” See on aus, kuid sellel pole midagi pistmist kutsumise või Issanda tahtes olemisega.

2) “Sa ei saa aru! Mul on lapsed. Mul on korter. Mul on seadmed. Nad andsid mulle seda ja seda, nad andsid mulle raha, nad võtsid mind vastu, nad tutvustasid mind… Ma näen selles täielikult Jumala kätt. See oli Issand, kes andis mulle kinnituse, et oleksin siin.” Võib-olla on see nii ja võib-olla mitte. Ja selleks, et mõista, kas see nii on, võtke ühendust oma mentori, pastoriga ja küsige tema arvamust.

3) “Ma juba teenin. Ma vaatan Sabati jumalateenistusi. Helistame Manyaga kaks-kolm korda nädalas ja palvetame.” Kui plaanite jääda Euroopasse pikemaks ajaks ning peate veebikohtumisi ja telefonipalvet teenistuseks, siis võib teiega juhtuda sama, mis kuulsas tähendamissõnas konnast. See konn pandi külma vette, mida kuumutati aeglaselt ja konnal oli mugav, kuni ta magama jäi ja ta ära keedeti.

4) Inimene ütleb, et tal on vaja mõelda ja paari päeva pärast vastab, et veel ei tea, kas jääb, tal pole veel kinnitust jne. Nii meie kui ka tema mõistame, et see on kaval nõks. Tahaksin sellistele inimestele öelda, et Jumala töö saab tehtud igal juhul ja ka ilma meieta. Küsimus on vaid selles, et meist ei saaks eelmainitud konnaks ja inimesed, kes pole oma kutsumust täitnud.

5) “Te ei kujuta ette, mis me siin oleme läbielanud, kui raske oli meil ajutiseks elamiseks dokumente väljastada.” Aga ma ütlen omast kogemusest, et selles pole midagi keerulist ja kõik on arusaadav, mitte nii nagu Ukrainas.

6) “Elame väga kaugel, teenistusse peame sõitma peaaegu tund aega!” Ma isegi ei kommenteeri seda põhjust, sest paljudel meie kogukonnas Kiievis on täpselt sama olukord teenistusse tulles.

Need on vaid mõned levinumad olukorrad ja “põhjused”. Nimekirja võiks jätkata. Kuid selleks, et mõista, mida me peaksime tegema ja millist riiki valima, on oluline mõista üht olulist põhimõtet: seal, kus Issand tahab, et me oleksime, seal on hea olla meil, meie kogukonnal ja  perel.

Me kõik teame seda põhimõtet väga hästi. Aga kui me paneme oma hüved, korraldused jms ühele poole kaalule ja Jumala tahe meie jaoks teisele poole, siis mõnikord kaalub esimene kahjuks teise üles. Sellele mõeldes meenusid Moravia vennad. Kaks kõige kuulsamat fakti nende kohta on nende ööpäevaringne palve ja jumalateenistus 100 aasta jooksul ning see, et nad müüsid end orjusesse, et saada raha misjonitööks ja et orjana pääseda laevadele ja viia Hea Sõnum kaugetesse maadesse. Muidugi ma ei ole selline usukangelane, ma olen inimene, kellel on hirmud ja kahtlused ja ma ei kutsu kedagi üles seda tegema. Kuid ma mõtlesin sellest, kui kaugel me täna oleme nendest ideaalidest, Jumala tahte valimisest meie jaoks, oma hüvede ohverdamisest.

Teen ettepaneku vaadata oma elu uuesti igaviku, Jumala ja Tema tahte vaatenurgast meie elu suhtes. Sageli mõistame vabadust materiaalses mõttes, nagu võlgadest vabanemine ja vanematest eraldi elamine. Kuid tegelikult pole vabadus mitte ainult millestki, vaid ka millegi jaoks. Jumal tõi meie esivanemad orjusest välja mitte ainult selleks, et neil oleks mugav ja et egiptlased neid ei rõhuks, vaid Ta tõi nad välja Iseendaga kohtuma ja Teda teenima.

Meie vabadus seisneb vabaduses valida Jumala tahe. Seega, kui arvate, et olete hästi sisse elanud seal, kus te olete (võib-olla isegi Ukrainas), siis võib-olla peaksite ikkagi küsima Issandalt, mis on Tema tahe teie jaoks. Võib-olla teate isegi, mis see tahe on, võib-olla peate olema teises kohas ja teises teenistuses, sest teie pastor, mentor on teile sellest juba rääkinud, olete seda jutlustes kuulnud ja saate sellest ka ise aru.

Vahel inimesed arvavad, et kui nad oma õnnistused ära annavad, siis ei jää sellele esimesele kaalule midagi alles – ei tule korda, õitsengut ja rõõmu. Kuid sõbrad, 1. Korintlastele 2:9 ütleb: “Silm ei ole näinud, kõrv ei ole kuulnud ega ole inimese südamesse jõudnud, mida Jumal on valmistanud neile, kes Teda armastavad.” Muidugi puudutab see eelkõige tulevast ajastut, aga ka meie siinset elu. Olen olnud usklik umbes 25 aastat ja mul ei ole aega selleks, et loetleda kõike, mida Issand tegi minu ja minu pere elus, kui me Tema tahte valisime.

Sõbrad, kui me tõesti püüame jõuda Issandale lähemale, aktsepteerida Tema tahet meie jaoks, siis siseneme kindlasti sellesse, mida Issand on meile valmistanud – nii siin maa peal kui ka tulevasel ajastul. Kui me valime selle, mis on meile mugavam, tulusam, huvitavam, siis minu jaoks isiklikult on väga hirmutav mitte täita Jumala tahet.

Jaroslav Vilko, KEMO vanem / ShomerTV

Allikas: https://ieshua.org/bezhentsy-iz-ukrainy-v-evrope-gde-luchshe-byt-kakuyu-stranu-vybrat-kak-ponyat-volyu-bozhyu.htm