Üksi, aga mitte üksi

Nr. 2271
Jutlus
Mõeldud lugemiseks Issanda päeval, 28. AUGUSTIL 1892
Esitaja C. H. SPURGEGON
Newington Metropolitan Tabernacle´is
Issanda päeva õhtul, 2. MÄRTSIL 1890. a

Jeesus vastas neile: „Kas te nüüd usute? Ennäe, tund tuleb ja on juba tulnud, et teid hajutatakse igaüks ise kohta ning te jätate Mu üksi. Ja ometi Ma ei ole üksi, sest Isa on Minuga.” Johannese 16:31-32

MEIE ISSAND ootab usku oma õpetuse tulemusena ja ma arvan, et kuulen Teda ütlemas iga jumalateenistuse lõpus: „Kas te nüüd usute? Olete kuulanud, olete kõneleja jutust märkmeid teinud, eks te usu nüüd? Teis on tekitatud tundeid, olete pisara ära pühkinud, aga kas te nüüd usute? Sest kõik, mis jääb puudu usust, jääb puudu päästest.”

Tahaksin esitada oma teksti küsimuse täna õhtul igale kuulajale selles suurepärases majas. Te olete kuulnud aastaid jutluseid: “Kas te nüüd usute? Te juuksed lähevad juba halliks, evangeelium on teie kõrvade jaoks väga tuttav, olete kuulnud seda jutlust palju-palju aastaid, kuid kas te nüüd usute?” See on otsustav punkt. Vastates ausalt sellele küsimusele: “Kas te nüüd usute?” saate otsustada ka oma seisundi üle Issandas.

Kristus armastab usku kõikjal, kus Ta seda näeb, see on Tema jaoks väärtuslik. Teile, kes te usute on Ta kallis, Ta on teie au ja teie, kes usute, annate Talle kogu au, mis teil on võimalik anda. Teie usaldus kaunistab Teda juveelidega, teie veendumus Tema vastu paneb krooni Tema pähe. Aga meie Issand on väga diskrimineeriv, Ta teeb vahet usul ja eeldusel ning usul ja usu ideel.

Need jüngrid ütlesid nüüd, et nad olid kindlad: “Nüüd me teame, et Sina tead kõike ega vaja, et keegi Sinu käest küsiks.” „Jah! Jah!” Päästja näis ütlevat: „See on teie enda usu mõõt, aga Mina ei mõõda seda samamoodi nagu teie.” Kui siin on keegi, kes ütleb: „Mis puudutab usku, siis ma ei vaja hoiatust, ma ei vaja peaaegu manitsusi, oh, ma usun! Sõnadega on raske väljendada, kui kindel on mu usk.” Ei, mu kallis sõber, ja võib-olla sa ei saa aru, kui nõrk on su usk. Igal juhul ärge ajage segamini oma usku omaenda usku usuga Kristusesse, sest usk teie enda usku võib olla ainult enesepettus, samas kui usk Kristusesse annab au Jumalale ja toob usklikule pääste.

Jüngrite alandamiseks tuletab Päästja neile meelde, et mis iganes usk neil parjasti oli, ei olnud nad veel jõudnud tõelisesse usku. „Kas te nüüd usute? Kolm aastat olen Ma teid õpetanud, kolm aastat olen Ma teinud teie keskel imesid, kolm aastat olete Mind näinud ja võisite Minus näha Isa, aga kas te pärast kogu seda aega olete lõpuks jõudnud mingissegi usku?”

Oh! Sõbrad, meil pole kunagi põhjust oma usuga kiidelda, sest meil on veel pikk tee minna. Me usaldame praegu Kristust, ma loodan, et paljud meist saavad siiralt öelda, et toetume kogu oma raskusega Temale. Me usume Jumalasse, me usume ka Tema Pojasse Jeesusesse Kristusesse, kuid selleks läks mitmeid kuid, et meist enesekindlus välja ajada, kulus aastaid, et meid meeleheitest välja tuua, Issand on kulutanud kogu selle aja, omaenda Vaimu väe, et teha kindlaks, kui väike on meie usk.

Siis tuletas meie Issand neile meelde veel üht, veelgi alandavamat asja, et nende usk võis tulla ja minna väga kergesti. “Kas te nüüd usute?” Ta ütleb: “Ennäe, tund tuleb ja on juba tulnud, et teid hajutatakse igaüks ise kohta ning te jätate Mu üksi.” Oo Armastatu, kui tekivad väikesed probleemid, ilmnevad ettenägematud raskused, kus on siis teie usk? Väike tagakiusamine, uskmatu natuke aasib teid, agnostik on sarkastiline ja kus siis on teie usk?

Eks see ole paljudega nii, et heas seltskonnas olles saavad nad peaaegu oma usuga uhkustada, aga kui seltskond muutub, siis ei ole neil kindlasti usku, millega uhkustada? Mehed, kes olid keeleliselt nii osavad, on nüüd vaiksed ja kuigi varem kandsid nad oma kauneid kiivreid, siis nüüd peitsid nad need ära ja peidaksid ka oma pead, kui see oleks võimalik. Neil on praegu häbi Tema pärast, kelle üle nad olid varem kiidelnud. Oo sõbrad, see, kes kiitleb, kiidelgu ainult Issandast. Ärgu usklik kunagi kiidelgu oma usu üle, et talle ei tuletataks meelde, kui kaua tal läks aega, et selleni jõuda ja kui kiiresti see võib temast lahkuda.

Meie Issanda jüngrid ei võtnud seda hoiatust väga varmalt vastu, Peetrus kindlasti mitte ja ülejäänud olid väga tema moodi. Kui Peetrus ütles Jeesusele: “Kui ka kõik taganevad Sinust, ei tagane mina eluilmaski!” ja “kui ma ka peaksin koos Sinuga surema, mina ei salga Sind mitte!”,“ loeme: „Samamoodi ütlesid ka kõik teised jüngrid.”

Võime täna õhtul öelda: „Meie seas pole ühtegi meest, kes võiks kunagi Kristust reeta, siin ei ole ühtegi naist, kelle süda võiks muutuda külmaks.” See on meie enesemeelitus. Ükskõik, mida teised alatut või õelat on teinud, meie oleme samuti selleks võimelised. Kui me arvame, et me seda ei tee, siis on see meie uhkus ja ainuüksi meie uhkus paneb meid nii mõtlema.

Seepärast ütles meie Päästja, et juhtida oma jüngrite erilist tähelepanu nende ohule, mitte ainult: “Tund tuleb”, aga “Ennäe, tund tuleb.” Ta paneb siia sisse “Ennäe!” “Ecce!” Nagu vanad kirjanikud panid oma käe veerisele või N.B., nota bene, et juhtida tähelepanu millelegi erilisele, nii et Päästja lisab siia “Ennäe!” “Vaata siia!” “Vaata seda.” Sina, kes oled just sõjarüü selga pannud ja mõtled, et sa saavutasid võidu. “Ennäe, tund tuleb ja on juba tulnud, et teid hajutatakse igaüks ise kohta ning te jätate Mu üksi.”

Seepärast ma palun teid, vennad, ja ma räägin nii iseendale kui ka teile, et õppigem oma nõrkuse õppetunnist ja kuigi me täna õhtul ausalt Kristust usaldame, siis hüüdku igaüks meist: “Toeta mind, et ma pääseksin.” Tulgu kõigi huultelt, kes on neil rõdudel ja  ja kõigilt, kes istuvad allkorrusel nendes pinkides, kes on kõige kogenumad ja väljakujunenud kui ka need, kes on alles hiljuti hakanud Issandat tundma õppima: „Issand, hoia mind, sest mina ise ei suuda ennast hoida!”

Paraku! Paraku! Oleme näinud, et isegi eeskujud kukuvad, ja kui see nii on, siis kui kurvalt lihtsõdurid seda leinavad! Need, kes seisid nagu kaljud, on hakanud kõikuma. Jumal hoia meid! Jumala Kristus, hoia meid oma igavese Vaimuga! Aamen.

Nüüd viin ma teid sellest sissejuhatavast kaalutlusest eemale, jäädes siiski samasse teemasse. Õppigem täna õhtul meie Issandalt esmalt Tema katsumusest: „Ennäe, tund tuleb ja on juba tulnud, et teid hajutatakse igaüks ise kohta ning te jätate Mu üksi,” teiseks Tema veendumusest, “Ja ometi ei ole Ma üksi, sest Isa on Minuga,” ja kolmandaks Tema eeskujust, sest kõige selle juures peame järgima Tema samme. Olgu meil kõigil, kes me kogeme meie Issanda katsumust, ka Tema veendumus, kuna me jäljendame Tema eeskuju!

I. Kõigepealt pange tähele MEIE ISSANDA KATSUMUST, sest see võib ka teiega juhtuda. Ta jäeti üksi. Kuidas nii, need üksteist apostlit, kes on Tema ümber ja kellega Ta räägib, nad kindlasti ei jätaks  oma Issandat! Nad on nii kindlad, et taluvad igasugust tuld, mis võidakse nende vastu suunata, kuid ükski neist ei püsi kindlalt. Nad kõik hülgavad Tema ja põgenevad. Aias, kolm, kes on Tema ihukaitsjad, jäävad magama ja ülejäänud jüngrid teevad sedasama, ja kui Ta seisab Pilaatuse ja Heroodese ees, siis ükski neist ei ole seal Teda kaitsmas, mitte ükski hääl ei kosta Tema eest.

Need, kes olid nii kindlad lahkusid Temast, kellesse nad nii kindlalt uskusid, ja nad olid ka ausad mehed, kui nad nii enesekindlalt rääkisid. Nende öeldu osas ei olnud silmakirjalikkust, nad mõtlesid seda kõike, nad tõesti uskusid, et nad võivad minna vanglasse ja surma ning et nad teeksid pigem seda kui salgaksid oma Issanda. Omaenda hinnangul nad ei kiidelnud, vaid ütlesid ainult seda, mida nad tegelikult teha kavatsesid.

Siin on teie katsumuse kibedus, kui teie hädatunnil on teie head, ausad sõbrad kadunud, teie tõelised sõbrad nõrkevad ja väsivad. Nad ei suuda teie tempos liikuda, nad ei suuda vastu astuda teie tormile, mida teie olete kutsutud kogema ja nad on läinud. Kahjuks see juhtus meie kalli Issandaga ja kui kurb see oli Tema jaoks! Need, kes olid nii enesekindlad ja need, kes olid tõesti nii veendunud, olid sellegipoolest hajutatud ja Ta jäi üksi.

Nad armastasid väga ka Kristust. Olen kindel, et Peetruse armastus ei olnud uus armastus, kui ta ütles: “Issand, sina tead kõik, sina tead, et sa oled mulle armas.” Ta armastas oma Isandat. Isegi siis, kui ta salgas oma Issanda, oli tema südames armastus Tema vastu. Nii oli ka teiste jüngritega, nad kõik armastasid oma Issandat, ometi jätsid nad kõik Tema maha ja vaesed nõrgad asjad, nagu nad olid, pöörasid nad sel päeval lahingus Talle selja.

Meie südamed on kurvastatud, kui head ja armastavad sõbrad meid hülgavad. Ma ei tea, aga kui te oleksite olnud kindlad, et nad olid silmakirjatsejad, siis võiksite olla peaaegu rõõmus, et nad lahkusid, kuid teie kindel veendumud, et nad olid oma südames siirad, nii ausad, kui nad oma nõrkuses üldse olid selleks suutelised, suurendab kibestumist, et nad su maha jätsid. Kui te kogete kunagi sedasama, siis ei peaks te arvama, et teiega juhtub midagi kummalist, sest Kristus jäeti samamoodi üksi.

Pange tähele, et kõik jätsid Ta maha. “Teid hajutatakse igaüks ise kohta,” “igaüks”. Kui katsumus tuleb, kas siis Johannes ei jää paigale? Kas ta ei mäleta seda kallist rinda, millele Ta toetas oma pea? Kas Johannes on lahkunud? Jah, “iga mees”. Kristus vaatas ja polnud kedagi, kes Tema kõrval seisaks. Ta peab oma süüdistajatega silmitsi seisma ilma ühegi tunnistajata Tema kasuks, kõik mehed olid kadunud. Ah, see oli tõeline katsumus! Kuid üks tõeline sõber, Damon või Pythias, peab olema teisele ustav kuni surmani, ja siis ei oleks katsumus nii hoomamatu. Aga ei, iga mees oli läinud ise kohta ja Kristus on jäetud üksi, meeste seast ei ole Temaga kedagi, isegi mitte ühtegi neist, kes olid olnud Tema kõige lähedasemad sõbrad.

Millega nad kõik tegelesid? Noh, iga mees otsis oma turvalisust: „Teid hajutatakse igaüks ise kohta.” Kas pole see isekuse ja alatuse olemus, “igaüks ise kohta”? See on kõik, mida Kristus sai oma parimatelt järgijatelt, nad jätsid Ta maha ja läksid igaüks ise kohta, oma majja, oma turvalisuse eest hoolitsema, oma iseloomu sõeluma, oma elu säilitama. “Igaüks ise kohta.” Kas need on Sinu sõbrad, Jeesus? Inimeste Armastaja, kas need on Sinu armastajad?

Kas te vahel imestate, et teie sõbrad hoolitsevad teie eest ainult nii kaua, kuni neil tuleb enda eest hoolitseda? Nad hoiaksid teid, aga te lähete neile liiga palju maksma, olete liiga “kallis” sõber! Teie sõpruse kulusid tuleb vaadelda ja nende sissetulek ei võimalda seda. “Igaüks ise kohta.” Seda pidi tundma ka Päästja.

Ja pidage meeles, et see juhtus siis, kui saabus Kristuse eriline tund. “Tund tuleb.” Kristuse tund, pimeduse väe tund. See oli siis, kui nad Ta maha jätsid. Kui Ta ei vajanud nende sõprust, siis nad olid Tema väga head sõbrad. Kui nad ei saanud Tema heaks midagi teha isegi, kui nad oleksid proovinud, siis nad olid Tema ustavad järgijad.

Aga kitsikus oli tulnud, nüüd oleksid nad võinud valvata koos Temaga ühe tunni, nüüd oleksid nad võinud minna koos Temaga keset möllavat rahvamassi ja anda vähemalt vähemuse hääle masside vastu, kuid nad olid kadunud. Nagu pääsukesed, olid nad kadunud või enne, kui esimene pakane on oja katnud. Nagu rohelised suvised lehed, kus nad olid nüüd sel talvisel ajal? Paraku, paraku, sõprus veab alt siis, kui seda kõige rohkem on vaja! Ja sel hetkel vedas see alt Päästjat.

Temagi jäeti maha, rikkudes iga sidet. Need mehed, kes Ta maha jätsid, olid tõotanud Tema kõrval seista. Nad olid andnud Talle lubaduse surra koos Temaga. Need olid Tema valitud kaaslased, Ta oli neid kutsunud Galilea kalapüügilõhnadest ja teinud neist oma jüngrid. Need olid Tema apostlid ja peamehed Tema uues kuningriigis. Nemad pidid istuma troonidel ja mõistma kohut kaheteistkümne Iisraeli suguharu üle. Need oli Ta endale lunastatud ja neist pidid saama Tema hiilguse osalised Tema ilmumise päeval. Kunagi ei olnud mehed selliselt inimesega seotud, nagu nemad olid seotud Kristusega, ja ometi jätsid nad Ta üksi.

Kallis sõber, ärge oodake oma kaaslastelt tänulikkust, see on väga haruldane siin maailmas. Mida rohkem teete inimeste heaks, seda vähem saate neilt vastu. Ma ei räägi praegu nagu see, kes mõtleb halvasti mu kaaslastest, aga ma tean, et paraku on see nii! Paljudel juhtudel on see nii, aga kui te ei ole seda kogenud, siis võite tänada Jumalat et see pole nii, ja mõelda, miks te olete erand selles reeglis.

Kui te lõpuks jõuate siin maailmas sellisesse punkti, et  vajate nende abi, keda te möödunud päevil aitasite, siis reeglina on nad viimased, kes teid aitavad, ja esimesed, kes teid maha tallavad. Kindlasti oli see nii meie Issanda Jeesuse Kristusega. Need, kes olid kõige lähemal ja kes olid Talle kõige rohkem võlgu, põgenesid Tema juurest ja Ta ei saanud neilt mingit leevendust. Seda tähendas see „igaüks ise kohta” ja nad jätsid Ta üksi, et Ta kinni seotaks ja tundetud vastased Teda peksaks ning viiks vanglasse ja surma.

See oli meie teema esimene osa, meie Issanda katsumus. Ma ütlen veel kord, et samasugune katsumus võib juhtuda mõnedega siin. Julgete usukaitsjatega on sageli juhtunud, et nad on jäetud üksi, kuid see on terav ja karm katsumus mehele, kes on kutsutud seda taluma.

(2)

II. Teine punkt tuleb meil rõõmsam, sest me räägime MEIE ISSANDA VEENDUMUSEST. Ta ütleb: “Te jätate Mu üksi. Ja ometi Ma ei ole üksi, sest Isa on Minuga.

Pange tähele, et Kristuse usaldus oli kindlustunne, et Isa on temaga ja see usaldus hoidis Teda oma eesmärgi juures. Vaadake, kuidas jüngrid põgenevad, nad on kõik hajutatud igaüks ise kohta. Kas Kristus on lahkunud? Mitte Tema. Johannes, Peetrus, Jaakobus, Toomas ja kõik ülejäänud on läinud. Kas Kristus on lahkunud? Mitte Tema. Seal Ta seisab. Nad on Ta maha jätnud, kuid seal Ta on ja seisab endiselt oma eesmärgi nimel. Tal on tulnud päästma ja Tema päästab. Ta on tulnud lunastama ja Ta lunastab. Ta on tulnud, et maailma võitma ja Ta võidab selle. Nad on Ta üksi jätnud, nad ei ole Teda endaga kaasa võtnud. Ta ei ole argpüks. Ta ei lenda kunagi oma eesmärgist eemale, õnnistatud olgu Tema nimi! Ta seisis kindlalt sellel hirmsal tunnil, mil kõik Ta maha jätsid ja põgenesid. Seda seetõttu, et Tema usaldus oli Jumala vastu.

Järgmisena pange tähele, et see usaldus Jumala vastu mitte ainult ei hoidnud Teda oma eesmärgi täitmisel, vaid aitas Teda ka selles
katsumuses. Pange tähele, kuidas see kõlab: “Te jätate Mu üksi. Ja ometi Ma ei ole üksi.” Kristus ei ütle: “Ma ei jää üksi.” See oli tõsi, kuid Ta ütles: “Ma ei ole üksi.”

Mulle meeldib lugeda Jumala lapse kogemust, kingitusi ja armu ning Jumala tõotused olevikuvormis: “Ma ei ole üksi”. „ISSAND on minu karjane”, nagu ka „mul ei ole millestki puudust. Mul pole millestki puudust. Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ´Ta mind; Tema kosutab mu hinge.” Ta teeb seda kõike nüüd minu heaks.

Õnnistatud Kristus ütleb, et väljavaade, et Jumal on Temaga kõigis hädades ja Jumala ligiolu Temaga praegu, on Tema lohutus selles. Sina, kes sa täna hommikul siin olid tead, kui kurb jutt meil oli tekstist “Mu Jumal, mu Jumal, miks Sa mu maha jätsid?”
[Jutlus nr 2133, “Lama Sabachthani?”]. Võtsin selle teksti oma õhtuseks kõneks, sest see on vaste sellest, mida me täna hommikul kaalusime, sest meie Issand võis tõesti öelda oma jüngritele: „Ja ometi Ma ei ole üksi, sest Isa on Minuga.”

Meie Issanda avaldus oli näiliselt vastuolus. Kas Ta ei oleks pidanud Jumalale ütlema: „Miks sa oled Mu maha jätnud?” Kuidas sai Ta siis öelda: „Isa on minuga”? See oli tõsi ja mu hommikujutluses püüdsin seda osaliselt näidata, samal ajal kui Jumal jättis Ta maha ametlikult Seaduseandjana ja Seaduse täitja, ometi ei hüljanud Ta ega saanud Teda hüljata isiklikus suhtes Temaga.

Isa oli temaga. Oh, kas pole õnnistatud Kristuse poolt selle peal seista? Ta teab, et Tema Isa on Temaga isegi siis, kui Ta tunneb, et teises mõttes on Isa Ta maha jätnud. Armsad, kui kõik teid maha jätavad ja isegi Jumal näib teid maha jätvat, siis hoidke oma usaldust
Jumala vastu. Ärge uskuge, et Jumal võib omasid hüljata, ärge isegi unistage sellest, see ei saa nii olla. Ta ei ole kunagi omasid hüljanud, Ta ei saa kunagi  seda tehaega tee seda kunagi. Isa on Jeesuse Kristusega, isegi kui Ta teab, et Ta peab ütlema: “Miks sa mu maha jätsid?”

Siiski oli kindlasti tõsi, et Isa oli Kristusega, kui Ta jäi üksi. Kuidas oli siis Isa koos temaga? Armsad, isegi siis, kui Isa ei vaadanud Kristusele ega naeratanud Talle või ei andnud ühtegi lohutussõna, Ta oli ikka veel Temaga. Kuidas nii? Noh, Ta oli Temaga oma igaveste eesmärkide ja lepingu osas. Nad olid koos sõlminud lepingu inimeste lunastamiseks, väljavalitute päästmiseks ja nad olid käed ristanud ning tõotanud teineteisele täita jumalikku eesmärki ja igavest lepingut.

Mäletan seda lõiku, kuidas Aabraham läks koos Iisakiga Morija mäele, kus Iisak pidi ohverdatama. On kirjutatud: “Mõlemad läksid üheskoos.” Nii tegi ka Igavene Isa ja Tema armastatud Poeg, kui Jumal kavatses oma Poja surmale loovutada. Neil polnud jagatud eesmärki läksid mõlemad koos. Kogu Kristuse töö oli Isa töö ja Isa toetas Teda selles täiel rinnal.

Lepituse kavandamisel ja meetodil olid Isa ja Poeg koos. “Jumal nii armastas maailma, et Ta andis oma ainusündinud Poja”, kuid Jeesus armastas maailma nii palju, et andis iseenda. Lepitus oli Isa kingitus, kuid see oli Poja töö. Kõige selle kohta, mida Ta kannatas, võis Ta öelda: „Isa on selles minuga. Ma teen seda, mis ülistab Teda ja rahuldab Teda.” Ta ei läinud üksi vanglasse ja surma. Kõiges tegi Ta seda, mis oli Isale meelepärane ja Isa oli koos Tema selles kõiges.

Kõik Jumala määrused seisid Kristuse taga. See on kirjutatud pitseeritud raamatusse, aga kes loeb see välja arvatud Kristus? Kõik, mis seal on kirjutatud, on kirjutatud Kristuse toetuseks. Saatuseraamatus ei ole määrust, mis ei töötaks Kristuse auks ja vastavalt Kristuse mõistusele. See ei ole ainult kaksteist Inglite leegionit, kes on risti taga, aga ka inglite Jumal on seal.

Looja eesmärgi saavutamiseks ei pea koos töötama ainult ettehooldusjõud, kuid ettehoolduse Jumal, lõpmatu JEHOOVA, on ühenduses Jeesusega ja Ta võib seda öelda, siis kui Ta läheb surma: “Ma ei ole üksi, sest Isa on minuga.” Kas pole see hiilgav tõde, et meie Issand Kristus ei olnud üksi? Mis puudutab maiseid kaaslasi, siis Kristus võiks lausuda Jesaja kirjutatud sõnu: “Mina sõtkusin surutõrt üksinda.” Kõik inimesed olid kadunud, välja arvatud Jumal, kes oli alati Temaga.

Sellest ajast alates on ilmnenud, et Jumal oli Kristusega. Ta tõestas seda, äratades Ta üles surnuist. Kas Isa ei tõestanud ka seda, et ta oli koos Pojaga, saates nelipühal Püha Vaimu erinevate tunnustähtede ja imedega? Jeesus ei ole üksi. Kogu Püha Vaimu töö sellest ajast peale, veendes inimesi nende pattudes ja juhtides neid Jeesuse juurde on tõend, et Ta ei ole üksi.

Armsad, kogu ettehoolduse ajalugu alates päevast, mil Kristus taevasse võeti, tõestab seda, et Ta pole üksi. Üksi? Kristus üksi? Põlluloomad on liidus Temaga, tähed oma teekonnal võitlevad Tema eest. Iga ajaloosündmus, andke sellele ainult aeg ja ruum, toob Tema kuningriigi. Iga pööre seal tohutute ettehooldusrataste juures toob Tema võiduvankri üha lähemale üle Tema vaenlaste kaela. Isegi praegu usu kaudu „me näeme teda, Jeesust, kes oli tehtud pisut alamaks inglitest, nii et ta Jumala armu läbi kõigi eest maitseks surma, nüüd pärjatuna kirkuse ja auga surma kannatamise pärast.”

“Vaadake, pühad, vaade on hiilgav,
Vaadake kohe “orgude meest”;
Võitlusest naasis Ta võidukalt,
Iga põlv kummardub Tema ees:
Kroonige Teda, kroonige Teda;
Kroonid sobivad võitja kulmule.”

Jeesus on kogu jõu ja tarkuse keskpunkt. Jumal on Temaga ja tuleb päev, mil Ta ilmub oma hiilguses. Tema tuhandeaastasel valitsusajal Jumala poegade seas on näha, et Ta pole üksi, ja kui Ta tuleb Isa auhiilguses ja kõik Tema pühad inglid koos temaga, siis saab Ta öelda veelgi suurema rõhuga: “Ma ei ole üksi, sest Isa on minuga.”

Ja kui Ta istub suurel valgel troonil ja jagab inimkonna, siis Tema sõbrad paremale, Tema vaenlase omad vasakule ja kuulutab mässajate peale igavest viha ja avab taeva usklikele, siis kõik maailmad teavad, et Naatsareti mees pole üksi. Üksi? Mulle tundub, et see mõte peaks mind naerma ajama, kõik taevas ja maa, oleviku ja tulevased asjad, aeg ja igavik, elu ja surm on kõik koos Temaga. Inimesed võivad Ta maha jätta, kuid Ta ei ole üksi.

(3)

III. Nüüd tahan ma kolmandana anda õppetunni meie ISSANDA EESKUJUST. Kuna minu aeg on peaaegu möödas, pean ma nendest õppetundidest väga lühidalt rääkima.

Esiteks, õppige truudust siis, kui teised ebaõnnestuvad. Kas Te olete kristlane? Kas Te usaldate Kristust? Kas Te armastate Teda? Siis ärge kunagi hüljake Teda. “Oh! Aga,” ütleb üks, “praegu on vesi vastuvoolu.” Vend, las see voolab vastuvoolu, küll see lõpeb, kui on ära voolanud. Ma usun Temasse, kes on surnuist üles tõusnud, kelle õigus mind õigustab, kelle veri peseb mind valgemaks kui lumi. Kuid filosoofid ütlevad meile, et see on nii mitte teaduslik. Las ma olla siis ebateaduslik ja mul on hea meel olla ebateaduslik. “Oh, aga sügavad mõtlejad ütlevad seda on progressiga vastuolus!” Olgu see siis progressiga vastuolus. “Oh, aga kogu maailm eitab seda!” Seda hullem maailmale.

Las see eitab tõde, kui ta seda teeb. See oli Athanasiuse suursugune vaim, kui ta ütles: „Athanasius contra mundum”, see tähendab „Athanasius kogu maailma vastu”. Ja iga kristlane võib omada ja peaks omama sellist vaimu. Kas see raamat on tõde? Mis loeb siis see, kui iga Tom Fool ütleb seda see on vale! Las Tom Foolid ütlevad nii kui nad seda soovivad, aga see on tõsi, ja hoidke teie sellest kinni.

Kui Jumala Püha Vaim on õpetanud Teid usaldama Kristust, siis usaldage Kristust, ükskõik mida teised inimesed teevad.
Mida? Kas te elate teiste inimeste ninasõõrmete hingusest? Kas te loete päid ja siis hüppate kui saate suurema arvu päid? Kas see on Teie tee? Selline mees ei ole kindlasti päästet väärt. Kas ta on mees või kas ta on hoopis kass, kes peab enne hüppamist ette vaatama? Ei, kui Te olete mees ja usute Kristusesse, siis seiske Kristuse eest.

„Tõuske püsti! Seiske Jeesuse eest!
Teie, ristisõdurid!
Tõstke kõrgele Tema kuninglik lipp;
See ei tohi kannatada kahju:
Võidust võiduni
Ta juhib oma armeed,
Kuni iga vaenlane on võidetud,
Ja Kristus on tõesti Issand.

Tõuske püsti! Seiske Jeesuse eest!
Pasunahüüd kuuletub;
Edasi võimsasse konflikti,
sel Tema kuulsusrikkal päeval;
Teie, kes olete mehed, teenige nüüd Teda,
lugematute vaenlaste vastu;
Teie julgus kasvagu koos ohuga,
Ja tugevus vastandugu tugevusele.”

Ja kui paljud pöörduvad kõrvale, siis seiske seda julgemalt ja enesekindlamalt oma veendumuse eest ja sellisel ajal on seda enam julgust. Teie Issand ei jätnud oma suurt ülesannet maha, kui kõik inimesed jätsid Tema maha. Ärge loobuge oma elutööst ja usust, kuigi kõik teised peaksid loobuma enda omadest.

Järgmiseks uskuge koos oma Õpetajaga, et Jumalast piisab kõigest. Lugege seda: „Te jätate Mu üksi. Ja ometi Ma ei ole üksi, sest Isa on Minuga.” – miks? “Kuna pooled teist on ustavad”? Ei. “Kuna kolm teise seast klammerduvad Minu külge?” Ei. „Sest Isa on Minuga.” Oh, me ei loe nii, nagu peaksime. Teie vastu on miljon. Kas Jumal on Teie poolt? Noh, siis olete enamuses. Mis on lõppude lõpuks miljon, kui ainult number üks ja palju nulle? Usaldage end Jumala kätte ja las miljonid lähevad oma teed. Jumalast piisab.

Kui see, kes akadeemias esines, leidis, et kõik peale Platoni jätsid ta tema kõne ajal maha, siis tema jätkas ikka ja üks ütles: “Kõneleja, teil pole rohkem publikut peale Platoni.” “Mul ei ole rohkem publikut kui Platon?” vastas ta, “Platonist piisab viiekümnele oraatorile.”

Niisiis, kui Teil ei ole peale Jumala muud abistajat, siis seiske seal, kus Te olete, sest Jumalast ei piisa mitte ainult Teile, vaid kõigile ustavatele, nii nõrkadele kui meie.

Järgmiseks õppige ära veel üks õppetund. Puhake Jumalas, vaatamata välisele. Kas Te olete väga vaene? Kas Te olete nõrk?
Kas Teid laimatakse? Kas Teid on piitsutatud Jumala raskeima piitsaga? Kuid ärge lööge Tema vastu takka üles rohkem kui Teie isand tegi. Ta ütles: “Isa on minuga,” kuigi Ta pidi hüüdma: “Miks Sa oled mu maha jätnud?” Uskuge Teda, kui te ei näe Teda, uskuge Teda, kui Ta ei naerata, uskuge Teda, kui Ta kortsutab kulmu, uskuge Teda, kui Ta lööb, uskuge Teda, kui Ta lööb, uskuge Teda, kui Ta tapab, sest on selle kõige haripunkt, öelda nagu Iiob: “Kuigi Ta tapab mu, usaldan ma Teda.”

Tema asi on teha seda, mis Talle meeldib, minu oma on Teda usaldada, las Ta teeb nii, nagu Tema tahab. Ma heidan oma käed oma Jumala ümber ja ütlen: “Mu Jumal, mu Jumal,” isegi siis, kui ma ei tunne ühtegi mõistlikku rõõmu ja olen kohustatud käima usus.

Lõpuks, raskustes olev Jumalalaps, kes seisab kindlalt tõe ja õiguse eest, oota, et su hädad ei kesta kaua. Kas panite tähele, kuidas Kristus ütleb: “Vaata, tund tuleb”? Ainult tund. “Vaata, tund tuleb.” See pole aasta, vend, see pole aasta; see ei ole kuu, see ei ole päev, see on vaid tund. “Tund tuleb.” Kristuse jaoks oli see kindlasti pikk tund, kui Ta rippus ristil, kuid Ta nimetas kogu ajavahemikku verisest higist kuni ristisurmani, “tunniks”.

Usu osaks on päevade lühendamine tundideks. See on Teie asi täna õhtul, kui peate kannatama ja üksi Kristuse eest seisma, et meenutaksite endale, et see on vaid tund. Kui hea meelega oleme oodanud siis, kui see on kestnud vaid tund aega! Kui rõõmsalt oleme pimedas edasi läinud, kui oleme teadnud, et see kestab ainult tund aega! Meie katsumus kestab vaid tund aega. Sõna otseses mõttes võivad mõned meist koos Issanda Jumalaga olla enne, kui järgmine tund saabub, aga olgu see meiega nii või mitte, me võime siiski laulda –

“Las siis kahtlused ja ohud seista vastu minu edusammudele,
Nad muudavad taeva ainult magusamaks:
Tulgu rõõm või tulgu kurbus, mis iganes juhtub,
Tund minu Jumalaga korvab need kõik.”

Kuid kui mitte sõna otseses mõttes ainult tund, siis pikim tagakiusamise valitsusaeg on kindlasti lühike. See on varsti läbi, kui kord koju jõuame.

Ma arvan, et see aitab rõõmsalt puhata maal, mis voolab piima ja mett, istuda ühel nendest päevadest lainetava oja ääres ja öelda: “Mäletan, kui see ja too mu maha jätsid ja ma seisin kindlalt tões, nii nagu ma seda teadsin ja sellesse uskusin. Nad kõik jätsid mu maha ja seda aega  tundus raske olevat taluda, kuid mu üksindus ei kestnud kaua, see varsti möödus ja Issand ütles: “Hästi tehtud, sa hea ja ustav sulane,”  siis tundus, et oli möödunud tund, vaid ainus silmapilk või nagu kui öösel küünal kustutatakse ja süüdatakse uuesti selle enda suitsuga, nii lühike oli see pimeduse aeg.”

Seega näib taevas, nagu poleks me kunagi Kristuse pärast midagi kannatanud. Märter läheb sisse tulikuumal vankril otse tuleriidalt ja kui ta taevasse jõuab, siis on ta unustanud, et ta suri põletussurma oma Isandale vaatamise ülimas rõõmus. See on vaid tund ja me kohtume kuldse trooni ees ja seisame klaasmerel ja laulame igavesti: “Sellele, kes meid armastas ja meid pesi meie pattudest oma veres ja on meid teinud kuningateks ja preestriteks Jumalale ja oma Isale; talle olla au ja võim igavesti ja igavesti. Aamen.”

C. H. SPURGEONI MÄRKMED
JOHANNESE 16:16-33

Salm 16. “Veel pisut aega, ja te ei näe Mind enam, ja taas pisut aega, ja te näete Mind jälle.” Pidage meeles, et jüngreid oli tabamas suur häda. Nende juht ja sõber võetakse peatselt nende juurest ära julma surma läbi. Nad läksid läbi sellistest katsumustest, nagu nad ei olnud kunagi varem läbi läinud.

Seetõttu valmistas Päästja nende meeled ette katsumusteks. Olen sageli märganud, et enne suurt häda Püha Vaim tuleb ja trööstib  salaja väga tähelepanuväärsel viisil neid, keda katsumused tabavad. Võib-olla oleme täna õhtul, ise ilma seda teadmata, mõne suure kannatuse või kurbuse lähedal. Kui see on nii, siis kogugu Issand meisse lohutust ja jõudu tulevaseks hädatunniks!

17-18. Siis mõned ta jüngrid ütlesid üksteisele: „Mis see on, mida ta meile ütleb: „Veel pisut aega, ja te ei näe mind enam, ja taas pisut aega, ja te näete mind jälle!” ning „Ma lähen Isa juurde!” Nad ütlesid siis: „Mis see on, mida ta ütleb: „Veel pisut  aega”? Me ei tea, mida ta räägib.” See oli lihtsalt liiga lihtne. Me ei mõista sageli oma Isandat, sest kujutame ette, et on olemas Tema sõnade sügav tähendus, kui nende tähendus peitub pinnal. Kui Te saaksite aru evangeeliumist nii nagu Te saate aru tavalistest elulistest juttudest, siis oleks see tark. Kui me vaid saaksime inimesi  tuua inimesed sellisesse usku Jumalasse nagu laps usub oma ema, praktiliselt ja päriselt, siis oleks nende päästmine väga lihtne ja kiire asi.

19-20. Jeesus märkas, et nad tahtsid Temalt midagi küsida, ja ütles neile: „Te arutate omavahel seda, et Ma ütlesin: „Veel pisut aega, ja te ei näe Mind, ja taas pisut aega, ja te näete Mind jälle.” Tõesti, tõesti, Ma ütlen teile, teie nutate ja kaeblete, aga  maailm on rõõmus.  Mõnikord tundub, et maailm on saanud parima osa. Tema suu on täis naeru samal ajal kui Jumala laps ei saa kurbuse tõttu sõna suust. Ah! Noh, muutuseks on piisavalt aega. Võime väga hästi lubada täna naerda neil, kes peavad igavesti hambaid krigistama. Ärge otsustage Jumala üle oma praeguste olude järgi. Võitke kare siledaga. Olge valmis minema taevasse mäe kõledal küljel.

20. Teid kurvastatakse, kuid teie kurbus muutub rõõmuks. Seega, mida rohkem seda, seda parem. Kui Teie kurbus tuleb muuta rõõmuks, siis mida rohkem kurbust, seda rohkem rõõmu. Õnnelik on see, kes peab vastu katsumustes, sest tema katsumus muudetakse õnneks.

21-22. Kui naine toob last ilmale, siis ta on murelik, sest tema tund on kätte jõudnud. Aga kui ta lapse on sünnitanud, ei tuleta ta enam oma vaeva meelde rõõmu pärast, et inimene on sündinud maailma. Ja seepärast on teil nüüd kurbus: Kuid teie kurbus on elu piin.

22. Aga kui ma näen teid jälle, on teie süda rõõmus ja keegi ei võta teie rõõmu teilt ära. Rõõm, mis tuleneb kurbusest seoses Kristusega, on rõõm, millest meid kunagi ei saa meilt ära võtta. Tänagem Jumalat, et on olemas rõõm, mida keegi ei saa ära võtta. Õnnelikud on need, kellel see on.

23.  Ja sel päeval ei küsi te minult enam midagi. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes palute Isalt, seda ta annab teile minu nimel. See on suur lubadus. Kui me julgeme paluda Kristuse nimel, ja see pole kõik, mida saame paluda Tema nimel – kui meie palve on selline, et me ausalt otsustame, et võiksime lisada sellele Kristuse nime, kui see on asi, mida Kristus oleks küsinud, kui see on asi, mida Kristus oleks võinud küsida, siis palume selle sisse Kristuse nime ja Isa annab selle.

24. Tänini ei ole te midagi palunud minu nimel.  Olete küsinud mõned pisiasjad, kuid te pole kunagi täielikult kasutanud Kristuse nime. Kui palju kristlasi pole kunagi õppinud Kristuse nimel palvetama! Nad ütlesid oma palve lõpus: “Kristuse pärast”. Ma võin paluda mehel anda mulle seda ja teist teise inimese pärast, see on hea anumine. Aga kui ma julgen kasutada minu sõbra antud volitusi, et panna Tema nimi oma taotluse lõppu, siis see on teine ​​ja kõrgem asi. Kristuse nimel paluda, Tema võimu all paluda – see tähendab tõelist palvetamist.

24. Paluge ja te saate, et teie rõõm oleks täielik. “Et teie rõõm oleks täielik,” küps rõõm, rõõm, mis täidab teie olemuse, mis särab teie silmist, tantsib teie jalgades, hüppab teie südames, ütlematu, kirjeldamatu rõõm: “Et teie rõõm oleks täielik.”

25-26. Seda ma olen rääkinud teile võrdumites. Tuleb tund, mil ma ei räägi teile enam võrdumites, vaid kuulutan teile Isast avalikult. Sel päeval te palute minu nimel. Ja ma ei ütle teile, et mina palun Isa teie eest. Kuigi see on tõsi.

27. Sest Isa ise armastab teid. Kui meeldiv väike lause! “Isa ise armastab sind.”

27. Kuna teie olete armastanud mind ja uskunud, et mina olen tulnud Jumala juurest. Jumala esimene armastus meie vastu tuleneb ainult Temast endast. On veel üks armastus, mis kasvab Tema südames tänu meie armastusele Tema Poja vastu. Te armastate oma last. Põhjus peitub Teie enda südames. Mõne aja pärast, kallis, armastav, südamlik laps on võitnud teie kiindumuses endale suurema koha ja Te armastate teda tema valiku ja erilise armastuse pärast Teie vastu. Pidage meeles psalmi: “Kui ta on kitsikuses, ma vabastan tema ning teen ta auliseks.” Meie armastus Jumala vastu võidab Temalt teise erinevat sorti armastuse, kuigi see pärineb samast allikast, mis esimene: “Kuna teie olete armastanud mind ja uskunud, et mina olen tulnud Jumala juurest.”

28-30. “Ma olen pärit Isa juurest ja tulnud maailma, taas ma jätan maailma ja lähen Isa juurde.” Ta jüngrid ütlesid: „Vaata, nüüd sa räägid täie selgusega ega räägi võrdumitega. Nüüd me teame, et sina tead kõike ega vaja, et keegi sinu käest küsiks. Seetõttu me usume, et sina oled pärit Jumala juurest.” Inimene ei näe põhjust, miks oleks pidanud teda just siis usus nii tugevaks tegema. Aga me ei olnud seal, et kuulda Kristuse sõnu. On palju sõnumeid, mis sõltuvad toonist ja kõnelejale omasest mõjust inimestele, kes seda kuulevad. Kui Te seda lugu hiljem loete, ilma kõneleja tõsimeelse ja elava toonita ei saa Te aru, miks see nii kummaliselt mõjus tema kuulajatele. Nii et rahulikult seda narratiivi lugedes ei näe me siin seda, miks jüngrid hüppasid ootamatult sellisesse usaldusse.

31. Jeesus vastas neile: “Kas te nüüd usute?” Ta ei tundnud end nende usus nii kindlana kui nemad. Me arvame sageli, et meil on suured hunnikud usu kulda ja see sädeleb väga eredalt, aga see ei ole siiski väärismetall. Jeesus ütles: „Kas te nüüd usute?”

32. Ennäe, tund tuleb ja on juba tulnud, et teid hajutatakse igaüks ise kohta ning te jätate mu üksi.  Need vaesed olendid, kes olid nii julged ja ülikindlad, oleksid kõik põgenenud. Kui tagakiusamine tõuseks meie päevil siis kui paljud meie seast oleksid tõelised mehed? Ah! Te arvate, et olete tõeliselt ustavad, aga Te jooksete esimese veepuudutuse peale, tulest rääkimata. Kas ei ole paljud meist vaesed usklikud? Kui meie usku proovitaks teravalt, siis kas see peaks proovile vastu?

33. “Seda ma olen teile rääkinud, et teil oleks rahu minus. Maailmas  ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.” Kristus tahab, et Tema jüngritel oleks rahu. Kas te närvitsete täna õhtul? Kas Te kardate esmaspäeva? Kas Te kardate tulevase nädala katsumusi? Kristus tahab, et Teil oleks rahu. Olge vaikselt. Olge vaikselt. Las kõik Teie südames vaikida ja oodake oma Isa tahet. “Maailmas ahistatakse teid,” Jumala rehepeksu hoob jätkab peksmist. Kui Te olete Jumala laps, siis peate kannatama.

Meie pääste kapten sai täiuslikuks läbi kannatuste, ja Jeesuse Kristuse headelt sõduritelt peab eeldama, et nad läbivad sama kogemuse. Kuni te siin olete katsutakse teid läbi: „Maailmas  ahistatakse teid, aga olge julged: mina olen maailma ära võitnud.” Mõelge sellele, Kristus, kes hakkab higistama suuri verepiisku ja läheb surma Kolgata ristil, ütleb: „Ma olen võitnud.” See ei ole Julius Caesari: “Veni, vidi, vici”, vaid see on Kristuse: “Veni, vidi, vici”, “Ma tulin, nägin, võitsin, “Ma olen võitnud.” Ja nagu Tema on võitnud, nii võidate ka teie, kui olete Tema tõeline järgija.

HÜMNID „MEIE OMA HÜMNIRAAMATUst” — 685, 73

C.H. Spurgeon / ALONE, YET NOT ALONE (spurgeongems.org)


Võetud The Metropolitan Tabernacle Pulpit C. H. Spurgeoni kollektsioonist. Tehtud on ainult vajalikud muudatused, näiteks nagu õigekirjavigade parandamine, kirjavahemärkide kasutamine, jumaluse asesõnade suurtähtede kasutamine ja väheste arhailiste asesõnade minimaalne värskendamine. Sisu on lühendamata. Täiendavad piiblipõhised materjalid on saadaval aadressil www.spurgeongems.org.

Charles Haddon Spurgeon (1834-1892) oli kutsutud Londoni New Park Streeti kabeli pastoriks, kui ta oli vaid üheksateist aastane. Sellest kirikust sai 6000-kohaline Metropolitan Tabernacle, mille pastor ta oli kuni oma surmani 58-aastaselt. Oma suhteliselt lühikese, kuid fenomenaalselt produktiivse teenistuse kaudu töötas Spurgeon pastorina, juhtis pastorikolledžit, juhtis piibli- ja traktaatide ühingut, organiseeris Stockwelli orbudekodu, andis välja igakuist ajakirja “Sword and Trowel,” toimetas iganädalast jutlust (nende hulgas, mida ta igal nädalal jutlustas) ja kirjutas mitmeid raamatuid, sealhulgas oma tuntud “Treasury of David.”

 

Ta jutlustas murtud südamega suurest Jumalast. Charles Spurgeon (1834–1892)

Kõik seisavad silmitsi raskustega ja peavad leidma viise, kuidas elu rõhuvatel hetkedel vastu pidada. Igaüks peab tõusma ja .....

Kui Jumal kiidab heaks, siis las inimesed mõista hukka: Charles Spurgeoni poleemika õppetunnid

„Õndsad olete teie, kui inimesed teid halvustavad ja taga kiusavad ning igas mõttes ülekohtuselt teid Minu pärast laimavad. .....

Te teate Charles Spurgeoni. Nüüd tutvustame Teile tema naist.

Paar nädalat tagasi veetsin veidi aega Londonis. Imetlesin Westminsteri kloostrit, triivisin mööda Thamesi jõge ja tegin ringkäigu Buckinghami .....

Teine Spurgeon. Kuidas Susannah armastas Charles Spurgeoni läbi kannatuste

31. jaanuaril 1892.a. suri Prantsusmaal Mentonis Charles Haddon Spurgeon (1834–1892) tema voodi kõrval seisis abikaasa Susie. Tema surm .....

Charles Spurgeon: “Kirg: selle kustutamine ja säilitamine”

Küsimusele, mis on kõige olulisem omadus, mis jutlustajal peab olema, et olla edukas inimeste juhtimisel Kristuse juurde, vastan, .....

Metropolitan Tabernacle’i liikmelisus. Charles Spurgeoni kiriku kord

KOKKUVÕTE: Charles Spurgeoni aastakümnetepikkuse teenistuse jooksul püüdis rohkem kui 14 000 inimest liituda kirikuga, mille pastoriks ta oli. .....

Armastatud, aga ometi vaevatud

JUTLUSE MÄRKUSED C.H. Spurgeon jutlustas selle jutluse puuetega naistele Mentonesis "Issand, vaata, see, keda Sa armastad, on haige." .....

Miks on Mu karjasel keppi vaja?

Nähes naist valges kitlis, stetoskoop kaelas, saate aru, kes ta on. Kui remondimees koputab Teie uksele haamer, saag, .....