Te ei saa üksi olla püha

Kui olin tudeng ja õppisin ülikoolis, siis otsustasin oma lapsepõlve eeskujul eraldada pühapäeva pühitsemiseks, kummardamiseks ja puhkamiseks (2. Moosese 20: 8–11). Issanda päeval ma ei töötanud – ma ei kirjutanud esseesid, ma ei õppinud eksamiteks, ma ei täitnud lugemisülesandeid, ma ei kirjutanud labori aruandeid. See polnud lihtne otsus. Mu kursusekaaslased kasutasid oma pühapäevi õppetööde ja kodutööde tegemiseks. Sel ajal kui mina kirikus käisin, läksid nemad raamatukokku. Kui mina Piiblit lugesin, siis valmistusid nad koos esmaspäevasteks katseteks.
Ma võisin olla üksik, aga ma polnud üksi.

Rühm minu koguduse õpilasi jagas samu tõekspidamisi ja veetsime päeva koos. Minu mälestused neist pühapäevadest ülikoolis on hämmastavad. Meie autole anti, kiriku poole suunduvate autode karavanis, koht. Pärast jumalateenistust toimusid selle või teise koguduse perekonnaga ühised õhtusöögid. Istusime õlg õla kõrval ühiselamu põrandal ja kuulasime jutlust või arutasime mingi raamatu üle. Kõndisime, pärast lähedal asuvas rajoonis toimunud õhtust Piiblitundi, koos ülikooli tagasi.
Jah, hoidusime igapäevatööst ja pühendasime päeva jumalateenistustele, kuid tegime seda koos. Meie rühmas ei olnud pühadus isiklik ambitsioon. See oli rõõmus ühisprojekt.

Pole olemas üksikuid pühasid

Piibel räägib meile pidevalt pühadusest. Olgu selleks jumalateenistus või töö, palve või seksuaalne puhtus, Pühakiri ütleb, et meie pühadus ei piirdu kunagi puhtalt isiklikuga. See on meie koguduse ühise samastumise alus.

Kui Piibel räägib pühadest (või õigetest), siis ei tooda selles esile eraldi kiriku liikmeid. Tegelikult Piibellikult öeldes pole olemas eraldiseisvaid pühasid.

Nagu teoloog Philip Ricken selgitab mainitakse sõna “pühad” Uues Testamendis 60 korda ja seda alati mitmuses ja see viitab alati kõigile kiriku kristlastele. Jumala rahva kogudus on näiteks „Jeruusalemma pühad“ (Roomlastele 15:26), „pühadele Efesoses“ (Efeslastele 1: 1), „kõigile Filippis olevatele pühadele “ (Filiplastele 1: 1) ja „ pühadele kogu Ahhaias ”(2. Korintlastele 1: 1).

Me ei ole aupaistega kaunistatud pühad marmorkujud, mis seisavad eraldi erinevatel küngastel. Oleme kollektiivsed pühakud, osa pühast ühiskonnast. Ja me oleme tõeliselt pühad ainult sel tingimusel, et oleme üksteisest lahutamatud.

Kiriku pingid (või toolid) igas kirikus igal ajal ja kõikjal maailmas on täis inimesi, kes on vaimse küpsuse eri etappides. Me kummardame koos inimestega, kes on Piiblid kapsaks lugenud ja inimestega, kes vajavad endiselt abi prohvetite raamatute leidmisel. Me ühineme palvetes inimestega, kes on kogu elu palavalt palvetanud, ja inimestega, kes alles õpivad palvetama. Ülistame koos inimestega, kes teavad iga kiituslaulu peast, ja inimestega, kes neid esimest korda laulavad. Jutluse ajal istume koos nendega, kelle usk ei ole veel rajatud, ja koguduse asutajatega ning vaimulike beebidega, kes on näljased vaimse toidu järele.

Ometi on meie põhiline identiteet see, et oleme pühad. Pühad on kirik. Pühad oleme meie.

Kristus teeb meid pühaks

Muidugi ei näe me alati välja kui pühad. Kui Paulus nimetab Korintose koguduse liikmeid pühadeks, siis ei mõista keegi meid hukka, kui see tekitab meis segadust (1. Korintlastele 1: 2), sest järgnevates peatükkides loeme kirikust, kus valitsevad lõhed, seksuaalne patt, ebajumalakummardamine, valeõpetused, klatš ja korratus. Uue Testamendi kõige ebaküpsem kirik on võib-olla Korintose kogudus, mis põhjustas Paulusele „südamekitsikust ja ahastust“ (2. Korintlastele 2: 4).

Ja ometi nimetab ta neid “pühadeks”.

Nagu Korintose kirikul, võib ka meie kohalikel kirikutel olla vigu ja nõrkusi, kuid need ei ole määravad. Tegelikult on kiriku ülim, täiuslik ja universaalne pühadus Kristuse ülim eesmärk. Ta soovib, et kõik pühad saaksid ühtseks, kasvaksid teadmistes, saaksid küpseks ja jõuaksid Kristuse täiuseni (Efeslastele 4:13). Ihu peab ideaalselt Kristuse kui Peaga kokku sobima.
Õnneks saab Kristus sellega hakkama. Ta on võidukas vahendaja, See, kelles elab kogu Jumala täius (Koloslastele 1:19). Oma surma ja ülestõusmise kaudu ühendati Ta oma Ihuga ja Ta lahku sellest kunagi. Ja kogu Temas elava täiusega täidab Ta oma koguduse (Efeslastele 1: 22–23). Kristus teeb oma Ihu pühaks, täpselt nagu Ta ise on püha.

Pühadus on koostööprojekt

See tõde võib meid suunata kahel viisil. Kui ühest küljest kipume liiga kõrgilt mõtlema endast ja oma vaimsest arengust, siis tuletavad need salmid meile meelde, et meie pühadus ei ole täielik enne, kui Kristuse ihu iga küüne, kõrvanibu ja ripsme pühadus on täielik.

Pühadus ei ole rahvarohke trepp, mida mööda kõik ükshaaval üles ronivad. Ja see pole üksinduse teekond. Ja see pole isiklik mäng, kus igaüks seab endale eesmärgid ja ootab teistelt sama. Vastupidi, minu pühadus on tihedalt seotud mu kaaskondsete pühadusega.

Teisest küljest, kui me oleme oma ebakorrektse pühaduse tõttu altid langema meeleheitesse, siis tuletavad need salmid meile meelde, et meie täielik pühadus on sama kindel kui nende silmapaistvate pühade pühadus. Kristus tegi meid pühaks ja teeb pühaks – meid kõiki koos. Ta täidab meid oma täiusega – kõik koos. Ta lubab, et me saavutame Kristuse täiusliku sarnasuse – kõik koos (Efeslastele 4:13).

Kallid pühad, me elame püha tõotuse järgi. Jeesus teeb kõik oma ihuliikmed pühaks ja kedagi ei jäeta ilma. Selle lootusega saame jätkata kiriku missiooni kõige ilmaliku, lihaliku ja deemonliku vastu. Omades sellist lootust, võime Kristuse eesmärgil riskida kõigega. Ja selle lootusega peame me kalliks enda ja teiste pühadust – kuni igaüks meist saab täiuslikuks.


Autor Megan Hill / thegospelcoalition.org

Allikas: https://ieshua.org/vy-ne-mozhete-byt-svyatymi-v-odinochku.htm