Kuigi see aasta jääb paljudele meelde viiruse tõttu, mäletavad paljud ka eraldatuse ja sotsiaalse distantsi emotsionaalset pandeemiat. Selle tagajärg inimese südames on üksildusetunne. Värskes uuringus väitis 44 protsenti vastanutest, et on praegu rohkem üksi kui ei kunagi varem. Mis pole sugugi üllatav, arvestades kõiki sulgemisi, tühistamisi ja käske koju jääda.
Üheksa aastat tagasi olin ma pisut üle neljakümnene ja endiselt vallaline. Suure kiriku vanempastorina veetsin oma elu inimeste virvarris. Ja samal ajal naasin igal õhtul oma maja vaikusesse. Ma ei olnud ainult üksi paljude inimeste seas – olin paljude inimeste üksik pastor. Kirjutasin sel ajal artiklit sellest, mida aastaid kestnud soovimatu üksindus mulle Jumala kohta õpetas. Sain lugejatelt palju vastuseid, milles minu kogemused leidsid äratundmisrõõmu. Üks neist lugejatest oli vallaline naine Kansase linnast. Meil olid ühised sõbrad, kes saatsid talle minu artikli. Aasta hiljem abiellusime.
Minevik võimaldas mul vaadata üksindust pigem oma pika, perekonnavaba elu seisukohalt, kuid nüüd näen seda ka läbi nende aastate prisma, mille veetsin abielus mehe ja isana. Kas ma olen endiselt üksildane? Jah, ja mul on hea meel, et see nii on.
Rõõm olla üksi
Kas teil on hea meel, et tunnete end endiselt üksikuna? Jah. Suureks kergenduseks on avastada, et mulle on määratud midagi enamat kui minu naine ja lapsed. Selline lähenemine võib tunduda tagurpidi mõtlemisena, kuid Jeesus tegi seda sageli oma õpetuses, pöörates meie tavalise inimese pilgu seest väljapoole. Usu kasvamine on suures osas elu, väärtuste ja kogemuste uuendamise ja reformimise kunst, nii et neist saaksid sellised elud, väärtused ja kogemused, milleks Jumal neid mõelnud oli.
See viib meid inimeste üksinduse pandeemiasse. Ilmselt on üksindus patu tagajärg. Aadam ja Eeva loodi täiuslikku harmooniasse nii Jumala kui ka teineteisega. Patt tõi võõrandumise ja lõhe mõlemas suunas. Kui Jumal küsis Aadamalt: “Kus sa oled?” (1. Moosese 3: 9) tundis Aadam enda sees valulikku kuristikku ja tema vastus oli: “Jumal, kus Sina oled?” Nagu Aadam, ei saa me sageli aru, mis meil on, kuni selle kaotame. Aadam tundis vertikaalsuhtes emotsionaalse tühjuse valusat hoopi – harmoonia Jumalaga oli kadunud. Aadama ja Eeva katsed veeretada abielusüü teineteise peale näitas kiiresti, et ka harmoonia horisontaalsel tasandil oli kadunud (1. Moosese 3: 12–13).
Patt tekitas üksinduse, kuid peame teadma, et üksindus ise pole patt. Tegelikult võib üksindus olla Jumalik arm. Õige suhtumise korral võib üksindusest saada korraga nii sõber kui ka teejuht.
Üksinduse org
Tarkus nõuab, et me vaataksime üksindust vastupidises järjekorras ja reageeriksime sellele õigesti. Need paarkümmend aastat, mil elasin üksi, ei tundunud üksindus mulle sõbra, vaid vaenlasena. See tuletas mulle pidevalt meelde minu varasemaid läbikukkumisi suhetes – suhetest, mis minu arvates oleks pidanud mind sellest valusast tundest vabastama. Selles peitubki üksinduse oht: kui see pole teie sõber, siis on see tõenäoliselt teie elus hävitav vaenlane. Me kõik teame inimesi, kelle jaoks eneseisolatsioon on kaitsemehhanism. Nad kasutavad seda, et tulla toime suhete puudumise või valuga, mille suhted neile põhjustasid (Õpetussõnad 18: 1 vene piibliseltsi tõlkes – „See, kes elab omaette, teeb seda, mida tahab, ja mõistlikke nõuandeid kuulates hakkab vanduma”). Selliste inimeste jaoks saab üksindusest mitte org, millest nad peavad läbi minema, vaid kuristik, kus nad elavad.
Ehkki ühiskonnast eraldatud inimestes on üksindust lihtne näha, tunnevad enamik meist suhete pärast üldist muret ja elavad lootuses, et keegi aitab meid meie üksindusest üle saada. Parafraseerides Henry David Thoreau ütlust, möödub enamiku inimeste elu vaikses meeleheites. Selle pandeemia ajal muutub vaikne meeleheide enamikes kodudes veelgi üksildasemaks meeleheiteks.
Kuidas üksindusse suhtuda?
Üksindus on osa meie kujutlusvõime sisearhitektuurist. See töötab nagu andur meie autos, öeldes meile, et midagi on puudu – mootoriõli või rehvirõhk. Meid loodi Jumala jaoks ja osaduseks üksteisega.
Langenud maailmas ei suuda aga ükski inimsuhe seda soovi täielikult rahuldada. Meil pole võimalik maapeal Jumalas täielikult rahulduda: meis elava patu tõttu on meie pääsemine puudulik, kuni saavutame oma kirgastatud kehas rõõmu täiuse Jumala ligiolekus (Laulud 16:11, Laul 23:2).
Kuni selle ajani olenemata perekonnaseisust, sõprade ringist, lähedusest laste ja lastelastega oleme alati pisut üksildased. Inimesena, kes on pikka aega elanud nii poissmehena kui ka abielus, nii lasteta kui ka lastega, terves kirikukogukonnas ja toredate sõprade osaduses, kutsun teid tungivalt üles nägema üksindust selles elus kui omamoodi kingitust Jumalalt.
Nii nagu nälg sunnib meid sööma ja janu paneb meid jooma, avaldab üksindus meile survet, viies meid sügavamatesse ja ehedamatesse suhetesse Jumala ja teiste inimestega. See tõmbab meid välja egoistliku elu külgetõmbejõust ja sunnib meid suhetes ennast andma. Kui selle asemel, et üksinduse peale solvuda, hakkame seda pidama pigem Jumala poolt meisse pandud tõukeks inimarengule, õnnistab see meid (Apostlite teod 20:35).
Kui saaksin pöörduda iseenda poole minevikus, siis kui tähistasin järjekordseid pühi oma maja üksinduses, siis ütleksin: “Sa paned liiga suured lootused sellele, mida su naine ja perekond võivad sulle anda.” Olen abielus õnnelik. Mulle meeldib olla isa. Kuid kui usume, et meie soovid täituvad, kui meil on see inimene või selline suhe, siis reageerime üksindusele pettumuse ja hävitava eraldatusega.
Laske valul end motiveerida
Üksindus teeb haiget. Jumal on meile andnud okkalisi meeldetuletusi selle kohta, kui ilus on harmoonia Jumala ja teiste inimestega. Valu on kaotuse mõõdik. Mitte iga valu pole halb. Trenni tehes ütleb valu mulle, et teeme midagi meile kasulikku. See on hea valu. Üksindus võib olla õige valu, kui tõlgendame seda õigesti. Kuidas seda teha?
Üksindus loob sisemise energia. Ma saan seda energiat kasutada selleks, et solvuda oma üksinduse peale või kiiluda sellesse kinni. Või ma võin selle energia võtta ja selle abil jõuda teiste inimesteni. See nõuab distsipliini ja enesekontrolli, kuna minu liha õhutab üles enesehävituslikke impulsse. Kristlastel on õnnis ühtsus Kristusega ja neis elav Püha Vaimu vägi ning seetõttu saavad nad vastu seista liha soovile end üksindusega relvastada (Rm 6: 4; Gal. 5: 16-17).
Me saame tõesti teha üksindusest positiivsete muutuste tööriista oma elus.
Muutke üksindus ootamiseks
Pikki aastaid oma vallalise elust oletasin salaja, et tunnen seda sisemist valu, kuna olen üksi. Aja jooksul mõistsin, et üksilduse ja üksi olemise vahel on erinevus.
Üks on ühelise matemaatiline reaalsus, millele pole midagi lisatud. Kui olete üksi ja olete vallaline, on lihtne uskuda, et teie abikaasa, pere või kirikupere päästavad teid üksindusest. Minu kogemus on siiski kooskõlas Pühakirjas õpetatuga: üks pluss üks ei tähenda üksinduse puudumist. Abielu tuntud atraktiivsed küljed – perekond, seks ja lapsed – on igapäevases võitluses väga suureks abiks. Kuid ka abielu, isaduse (või emaduse) ja sõpruse parimatel hetkedel on alati midagi puudu: harmoonia möödub liiga kiiresti. Soe hoolitsustunne libiseb ära. Inimsuhted taanduvad ja voolavad ära. Isegi nende parimais ilminguis tunneme, et millestki jääb puudu.
Sel põhjusel peaksime rõõmustama. Meil peaks olema hea meel tõdeda, et isegi parim siin elus jätab meid rahulolematuks, jättes meid soovima midagi enamat, paremat ja kaua kestvamat. Kõigi nende maiste kingituste suurepärasust arvestades, teeb see fakt, et nad meid ei rahulda Jumala tõotuse meid igavesti täielikult küllastada veelgi hämmastavamaks. See tähendab, et meie rõõm Temas ja üksteises muutub paremaks, sügavamaks ja veelgi rõõmsamaks (Fil. 1:23). Igasugune üksindus maa peal on sisemine kinnitus sellest, et kõige suurem rõõm suhetes on alles ees. Selle puudumine peaks suunama meie südame ettepoole vaatama.
See ei tuimesta üksinduse valu, vaid veenab meid, et see valu on osa põgusast ja ajutisest maailmast, mis möödub (1.Pt. 1: 24–25). Meie tulevik on täiesti üksinduse vaba ja küllastunud suhete täiusest veel rohkem kui me suudame ette kujutada. Järgmisel korral, kui tekib üksindus, tänage Jumalat, et teie üksindus tuletab teile veenvalt meelde hiilgust, mis ootab teid ees tulevikus koos Temaga.
Allikas: https://ieshua.org/odinochestvo-bylo-moim-vernym-drugom.htm
