Muutustest teenistuses. …Ja jättes “lõpetamata töö” Kristuse kätte.

Valmistan oma kirikule hüvastijätujutlust.

See on minu esimene suurem üleminek teenistuses  ja seetõttu on käes sobiv aeg selleks, et mõtiskleda Issanda ustavuse üle.

Mäletan hetke, mil ma esimest korda pastoraalsesse teenistusse pürgisin. Piiblikolledži tunnis luges mu professor Pauluse hüvastijätukõnet Efesose vanematele Apostlite tegude 20ndas peatükis. Ma lihtsalt kuulasin, kuni ta jõudis salmini 28, mis pani mu südame põksuma ja mu ihule tekkis kananahk.

“Seepärast pange tähele iseennast ja kogu karja, kelle ülevaatajaks Püha Vaim on teid pannud, et te karjastena hoiaksite Jumala  kogudust, mille Ta on saanud iseenese vere läbi.” Justkui jumalik sõrm surus mu roiete vahele, sisendades minusse kogu selle kutse raskuse. Sel hetkel ilmus mulle pastoraalse teenistuse tõsidus kogu oma hiilguses – sain lõpuks aru, kes on pastor. Ta on võimu all, majapidaja ja juht, kes hoolib Jumala kõige väärtuslikumast varast – Tema karjast.

Pastor töötab kõrgetasemelisel ja ohtlikul alal. Tema ülesanne on toita, juhendada ja kaitsta Kristuse väikseid tallekesi. Ja Kristus hoolitseb oma väikeste tallekeste eest.

Kui ma jätan oma arvuti kellegi teise hoolde, siis on tema halb käsitlemine oluline, kuid mitte nii oluline, kui minu auto või kodu väärkohtlemine. Kui aga jätan oma lapsed kellegi teise hoolde ja mu lapsed selle tõttu kannatavad, siis minu tunnet arvuti, auto või kodu kaotamise pärast ei saa võrrelda minu nördimusega oma pere väärkohtlemise üle.

Pastori elukutse on ohtlik. Mida kallim on kinnisvara, seda suuremad on selle haldamisega kaasnevad riskid. Ja kui see kehtib nende lastega seotud langenud inimeste kohta seoses nende lastega, siis kui palju enam kehtib see taeva ja maa Jumala kohta! Seda kõike tundsin külma, kaine hirmuga, kui kuulsin sõnu: “Mille Ta on saanud iseenese vere läbi.”

Panused ei saaks suuremad olla.

Salm, milleks ma valmis polnud

Möödunud on kuus aastat: pärast katsetamist ja proovilepanekut kinnitasid mu pastorid ja kogudusepere mu püüdlust. Minust sai kogudusevanem ja see raskus, mida tunnis tundsin, ei olnud midagi võrreldes sellega, mida tundsin esmaspäeval pärast ametisse pühitsemist. Järsku ei olnud pastoraalse teenistuse koormav vastutus enam hüpoteetiline. Nüüd pidin seda karja karjatama – neid vendi ja õdesid, kelle nimed, näod, perekonnad, raskused, patud ja võidud on sama ainulaadsed kui nemad ise. Ja hirmutav kutse neid karjatada viimase viie aasta jooksul on olnud minu elu üks suurimaid (ja raskemaid) kingitusi.

Kuid ma kirjutan seda artiklit uue koorma lävel – milleks, tunnistan, olin halvasti ette valmistatud. Sest nüüd pean nad täielikult teiste karjaste hoolde usaldama.

Otsust praegusest ametikohast lahkuda ei võtnud ma vastu kergelt; see oli pikk protsess, millega kaasnes palju palveid ja nõustamist. Raskus, millega ma praegu silmitsi seisan, ei seisne mitte otsustusvõimetuses, vaid selles, et usaldan oma “lõpetamata asja” Kristusele ja alamatele karjastele, keda Ta on kutsunud hoolitsema karja eest, keda ma nii väga armastan.

Ma kujutasin end sageli ette ühe vanemana, kellele Paulus kõneles Apostlite tegude 20. peatükis. Seega olin sel üleminekuperioodil valmis kuulma teda ütlemas: „Seepärast pange tähele iseennast ja kogu karja, kelle ülevaatajaks Püha Vaim on teid pannud, et te karjastena hoiaksite Jumala kogudust, mille Ta on saanud iseenese vere läbi.” (s 28). Siiski ei olnud ma valmis välja ütlema Pauluse sõnu: “Ja nüüd annan ma teid Jumala ja Tema armusõna hooleks; Temal on vägi teid üles ehitada ja anda teile pärand  kõigi pühitsetute seas.” (s 32).

Usaldus Issanda vastu lõpetamata asjades

Olen ammu teadnud, et Kristus on Kiriku Pea; Ta on Hea Karjane; Ta on kasvatanud üles nooremad karjased, kes hoolitsevad Tema karja eest; Ta tõi omavoliliselt siia nendele karjamaadele lambad, keda Ta kavatseb karjatada.

Nende tõdede abstraktne kinnitamine on üks asi. Hoopis teine ​​asi on konkreetsete suhete puhul; kui koguduse liikmed, keda olete aastaid õpetanud, pole veel pornosõltuvusest paranenud; kui koguduseliikmed, kellele olete elumuutvate tragöödiate puhul nõu andnud, on ikka veel nende keskel; kui lahkute siis kui on käsil kirikudistsipliini puudutavate juhtumite lahendamine; kui purunenud abielud pole veel taastatud; kui koguduseliikmed, kellest hoolite, sisenevad uutesse kannatuste perioodidesse, millest Te ei suuda neid lõpuni juhtida. Sellise ebakindlusega silmitsi seistes on tugev õpetus Kristuse ettenägelikkusest ja usk Kristuse hoolitsusse oma rahva eest sama hädavajalik kui õhk.

Ma ei jõua üles lugeda kõiki tegemata asju, mis ma pooleli jätan. Kuid Kristus suudab ja Tal on igaühe jaoks eesmärgid. Ta näeb kõigi vajadusi lõpmatu täpsusega ja Tema armastus on lõpmatult leidlik. “Ja nüüd annan ma teid Jumala ja tema armusõna hooleks” (Ap 20:32) ei ole nõrk, lõplik õnnistus, justkui öeldes: “Ma tahaksin teha rohkem, aga asi on nii, nagu on.” Ei, need on kõige lohutavamad sõnad, mida ma öelda saan.

Kui ma usaldan oma koguduse Jumalale, siis annan nad lõputu hoolitsuse alla. Nende jaoks pole maailmas turvalisemat kohta.

Allikas: On Ministry Transitions (and Leaving ‘Loose Ends’ with Christ) (thegospelcoalition.org)