Ülistus ei keskendu Teile. Mida ma õppisin pärast aastatepikkust juhtimist

Aasta oli 1997. Pärast 12-aastast pastorina teenimist asusin Washingtoni DC piirkonna suures kirikus uuele ametikohale. Ma keskendusin vähem hingehoiule ja rohkem muusikale ja ülistusele. Pärast kraadi omandamist klaveri erialal, tuuritamist kristliku bändiga, üle kahekümne aasta koguduse ülistuse juhtimist ja paaril ülistuse albumil esinemist arvasin, et ma ei saa olla rohkem valmis.

Mõni kuu pärast minu saabumist astus mu vanempastor C.J. Mahaney minu kabinetti kolme raamatuga, mida ta tahtis, et ma loeksin. Üks neist oli “Engaging with God: A Bible Theology of Worship” autor David Peterson, autor, kellest ma polnud kunagi kuulnud. See nägi välja akadeemilisem kui enamik raamatuid ülistusest ja Peterson ei paistnud olevat muusik. Kuid ma teadsin, et C.J. soovitab ainult raamatuid, mis tema arvates mulle kasuks tulevad. Nii et ma sukeldusin sellesse raamatusse.

Teisel lehel leidsin selle tsitaadi:

“Kas ülistus on siis sisuliselt kogemus või tunne? Kas seda tuleb samastada erilise Jumala ligiolutundega või mingisuguse religioosse ekstaasiga või sügava alanduse väljendusega Jumala ees? Kas kristlikus teenistuses on erilisi hetki, mil me tõeliselt “ülistame” Jumalat? Kas ülistust tuleb mõõta selle järgi, mil määral need võimaldavad osalejatel selliseid kogemusi saada? Selline subjektiivne lähenemine kajastub sageli kommentaarides, mida inimesed kristlike kogunemiste kohta teevad, kuid sellel on vähe pistmist selleteemalise piibliõpetusega.” (16)
Kritseldasin lehekülje äärele “hea küsimus”. Kuid kuude möödudes ja sellele lõigule mõtiskledes muutis mind üha rahutumaks tema lõppsõna: „ . . . sellel on vähe pistmist selle teemalise piibliõpetusega.”

Väljaspool pühamast püha paika

Kuni selle ajani olin ülistust käsitlenud peamiselt kui „erilist hetke kristlikul teenistusel”. Tavaliselt juhtus see pärast seda, kui olime kaks või kolm laulu laulnud. Järsku saime teadlikumaks sellest, et Jumal on meiega. Olime emotsionaalselt seotud ja kindlad, et hakkab juhtuma midagi spontaanset. Meie arvates vastas see otseselt Vana Testamendi templi mustrile. Alustasime välimisest õuest, läbisime siseõue ja lõpuks sisenesime Pühamusse. Ülistuse juhina püüdsin juhtida kogudust sellesse „Pühamast püha paiga” kogemusse.

25 aastat hiljem hindan ja ootan endiselt aegu, mil kogudus on kindlalt teadlik, et Iisraeli Püha on meie keskel (Js 12:6), kuid ma ei määratle enam ülistust nii. Sest Pühakiri ei tee seda.

Petersoni tsitaat tõi mind silmast silma minu vähearenenud ülistusteoloogiaga. Kui ülistust ei määratlenud „Jumala kohalolu eriline tunne, religioosne ekstaas või sügav alandus Jumala ees”, siis mis see oli? Aja jooksul ja tänu Jumala armule hakkasin ma selgemalt nägema, millest mul puudu oli, kaasa arvatud need viis väärtuslikku õppetundi.

1. Ülistus ei keskendu minule

Kuigi ma teadsin, et ülistus puudutab Jumalat, suutsin ma selle kuidagi isiklikuks teha: kuidas mina end tundsin, kui kirglik mina olin, mida mina tajusin või ei tajunud. Ja kui asi ei olnud minus, siis see oli meis. Kippusin ülistust mõõtma rahvahulga suuruse, mahu või ülestõstetud käte järgi. Mulle jäi märkamatuks, et meie soovid, plaanid ja teod ei ole ülistuse olemus. Põhiolemus on olnud igavesest ajast, kuna kolmainu Jumal on kirgastanud ja rõõmustanud iseennast (Johannese 17:5).

Ülistuses kutsub Jumal meid ühinema Temaga selles, mida Ta juba teeb. Meie vastus on algatatud Jumala poolt, tuginedes Kristuse lepitustööle ja võimaldatud tema Vaimu poolt (Johannese 4:23–24; Efeslastele 2:18; Filiplastele 3:3). Nagu Peterson jätkab: „Vastuvõetav ülistus ei alga inimese intuitsioonist ega leidlikkusest, vaid Jumala tegevusest” (26). Meie osa on rõõmsalt osaleda Jeesuse täiuslikus kummardamises, kes on oma igavese ohvri kaudu teinud kõik meie ohvrid Jumalale meelepäraseks (1. Peetruse 2:5).

2. Ülistust ei määratle muusikaline kogemus

Ma mõistsin aastaid tagasi, et ülistus puudutab tervet elu ja ei tähenda ainult laulmist. Kuid mu sõnavara paljastas (ja samal ajal kujundas) minu teoloogiat. Sellised väited nagu “Kirik tõesti ülistas viimase laulu ajal” või “Pärast jutlust naaseme ülistusse” või “Kui jääte hiljaks, siis jääte ülistusest ilma,” tugevdasid eksitavat ettekujutust, et ülistus oli vaimselt läbi imbunud muusikaline kogemus, mille Jumal lülitas sisse ja välja nagu kraani.

Pidades silmas meie kalduvust samastada ülistust muusikaga, on hämmastav, et Piibel ühendab need kaks harva. Kui Iiob kuuleb, et tema varandus on hävinud ja lapsed on surnud, ütleb piiblikirjutaja, et ta langeb maha ja kummardab (Iiob 1:20). Johannese 4. peatükis, kui Jeesus räägib samaaria naisega kaevu ääres, kirjeldab ta kummardamist, millel pole muusikalisi viiteid (Johannese 4:21–24). Erinevaid heebrea- ja kreekakeelseid sõnu, mida me Piiblis tõlgime ülistusena, seostatakse aupaklikkuse, teenimise, alistumise ja austusega, kuid harva muusikaga.

Teisisõnu, Jumalale laulmine võib olla osa meie kummardamisest, kuid see ei olnud kunagi mõeldud olema selle keskpunktiks.

3. Ülistus ei alga ega lõpe

Tegelikult sellist hetke kui me ei ülista pole olemas. Igal hetkel suuname oma kiindumused, tähelepanu ja truuduse kas ühele tõelisele Jumalale või ebajumalatele, kes ei suuda meid kunagi rahuldada, lohutada ega päästa. See tähendab, et ma tulen igale laupäevasele teenistusele juba midagi kummardades. Ma ei pea ootama õigete akordide mängimist, õigete sõnade väljaütlemist või õige “atmosfääri” kujunemist.

Jumalat austav kummardamine ei ole kaugeltki „eriline hetk kristlikul teenistusel”, vaid meie südame loomulik seisund, kui me püüame „teha kõike Jumala auks” (1. Korintlastele 10:31). Ma saan kummardada Jumalat, tervitades laupäeva hommikul kirikuliiget ja jätkata kummardamist, kui tõstan oma häält ülistuslauludes (Heebrealastele 13:15–16). Hea meelega kümnise ja annetuste andmine, jutluse tähelepanelik kuulamine ja pärast jumalateenistust sõbra eest palvetamine on kõik ülistamine.

Täpsemalt võin jätkata Jumala kummardamist, kui mul on lõunal külalised, koristan pärast seda ja võtan pärastlõunal uinaku. Ja minu kummardamine ei lõpe, kui ma püüan ustavalt ülendada Kristust oma kodus, töökohas, koolis või naabruskonnas, tehes seda tänuliku teenija südamega, mida evangeelium on muutnud.

Pühakiri räägib küll erinevatest kummardamistoimingutest (Psalm 29:2; Apostlite teod 13:2), kuid need kõik leiavad aset meie kogu elu kestva „vaimse jumalateenistuse” laiemas kontekstis (Rm 12:1).

4. Ülistus on endiselt seotud Jumala ligioluga

Kuigi kummardamist ei pruugita „samastada Jumala kohalolu erilise tundega”, on see siiski suuresti seotud Jumala kohaloluga, olgu see siis tajutav või mitte.

Need, kes on Jumala aujärjele kõige lähemal, on imestuse, tänulikkuse, aukartuse ja jah, kummardamise seisundis (Jesaja 6:3; Ilmutus 4:8; 5:13–14). Ja kuigi me ei pruugi mingil hetkel tunda, et oleme Jumala ligiolus, on Jumal asetanud need, kes on usaldanud Kristust, “koos Temaga taevastesse paikadesse” (Efeslastele 2:6). Kristuses on Jumal meid toonud „Siioni mäele ja elava Jumala linna, taevasesse Jeruusalemma, ja lugematute inglite juurde pidulikul koosolekul” (Heebrealastele 12:22). Apostel Paulus küsib nii Korintose usklikelt kui ka meilt: “Kas te ei tea, et teie keha on püha Vaimu tempel, kelle olete saanud Jumalalt?” (1. Korintlastele 6:19).

Oleme alati Jumala ligiolus ja elame “coram deo” Jumala palge ees. Me võime usaldada, et Tema tõotused on meiega (Matteuse 28:20; Johannese 14:16; Heebrealastele 13:5). Kuid kui me koguneme, annab Jumal sageli oma kohalolekust suveräänselt teada rohkem kogemuslikel viisidel (Ap 4:31; 1Kr 12:7; 1Kr 2:4; 1Tessalooniklastele 1:5). Piibli tõenditega oleks vastuolus väita, et ülistus Jumala ligiolus laiemas või kitsas tähenduses ei liiguta kunagi meie kiindumust, paneb meid „rõõmustama väljendamatu ja aulise rõõmuga” (1. Peetruse 1:8) ja juhib meie südamed (1. Korintlastele 14:24–25) sügavama pühaduse poole (2. Korintlastele 6:16–7:1), tugevdab meie veendumust (Heebrealastele 13:5–6) ja süvendab armastust Jumala vastu. (1. Peetruse 1:8).

Jumala Vaim kipub rohkem liikuma, kui me kokku tuleme ning me peaksime palvetama ja neid aegu igatsema. Kuid need pole ainsad korrad, mil me Jumalat kummardame!

5. Ülistus ei lõpe kunagi

Me kummardame Jumalat, kui teeme kõike, mida teeme, „sõna või teoga Issanda Jeesuse nimel, tänades Jumalat Isa tema kaudu” (Koloslastele 3:17). Ülistus on pidev Vaimu poolt loodud vastus Jumala eneseilmutamisele, mis suurendab Tema au Kristuses meie mõtetes, südames ja tahtes. See ei nõua muusikat ega saa piirduda tunnete valdkonnaga (aga võib kindlasti hõlmata mõlemat!). Ülistus on armuline kingitus meie Taevaselt Isalt, kes kutsub meid ikka ja jälle leidma Temas oma suurimat rõõmu. Igal ajal. Igal pool.

Ja kõige suurem uudis on see, et nende jaoks, kes on puhtaks pestud Kristuse verega, ei lõpe ülistus mitte kunagi.


Bob Kauflin (@bkauflin) on Sovereign Grace Music direktor. Ta õpetab pastoreid ja muusikuid koguduse ülistuse teoloogia ja praktikaga ning töötab pastorina Kentucky osariigis Louisville’is asuvas Sovereign Grace’i kirikus. Ta on raamatu “True Worshipers: Seeking What Maters to God” autor. Bobil ja tema naisel Juliel on kuus last ja kasvav arv lapselapsi.

Allikas: https://www.desiringgod.org/articles/worship-isnt-about-you