Ulrich Zwingli – mees, kes reformis Šveitsi ja vaidles Lutheriga

11. oktoobril 1531.a. suri Ulrich Zwingli, suur reformaator, kes muutis Šveitsi igaveseks.

Ta kuulus reformaatorite esimesse põlvkonda. Temas kristalliseerus suur rahulolematus Roomaga reformeeritud kirikuks. Tema isa oli põllumees ja Wildhausi peameister.” Perel oli hea sissetulek, mis võimaldas Zwinglil saada hea hariduse ja õppida preestriks. Ta õppis Viini ülikoolis ja siirdus 1502. aastal Baseli ülikooli, kus sai 1504. aastal kunstide bakalaureusekraadi ja 1506. aastal magistrikraadi kunstide vallas. Teda mõjutasid tugevalt tema õpetajate humanistlikud püüdlused.

Ülikooli lõpetamise ajal aastatel 1506–1516 teenis Zwingli ustavalt paavsti koguduse preestrina, kaplanina ja Šveitsi veendunud patrioodina. Tema esimene kogudus asus Glarus. Oma humanistlike sümpaatiate tõttu tõlgendas ta Pauluse kirju platonismi ja Kristuse mäejutluse vaimus ehk rõhutas kristluse eetilisi aspekte. Rotterdami Erasmuse teooria uurimine juhtis ta skolastilisest teoloogiast iseseisva Piibli uurimiseni. Isamaaline vaim sundis teda hukka mõistma Šveitsi noorte palgasõduriteenistuse, välja arvatud paavsti teenistuse. Pojale elatise andmiseks andis isa talle helde aastapalga. Aastatel 1513-1515 lahkus ta Glarusest palgasõjaväkke, kus töötas kaplanina.

1519. aasta katkuepideemia ja luterlike vaadete mõju viisid ta reformatsioonini.

Esimest korda tõstis Zwingli reformatsiooni lipu, kui teatas, et Jumalik autoriteet ei toeta usklike poolt makstavat kümnist ja et see maks on vabatahtlik tegu. See andis löögi Rooma süsteemi rahandusele.

Zwingli või Luther

Ulrich Zwingli, sündinud (1484) vaid poolteist kuud pärast Lutherit ja samamoodi talupoja peresse, alustas jutlustamist Lutheriga samaaegselt ja temast sõltumatult. Luther sai keskaja vaimus kasvatuse ja hariduse; Zwingli, vastupidi, oli silmapaistev humanist ja Platoni austaja. Lutherile põhjustas eraldumine kirikust suurt vaimset ängistust; Zwingli teed läksid kirikust lahku ilma, et ta oleks seda ise märganud ja üldiselt oli temas vähem müstitsismi.

“Kui Luther jutlustab Kristusest,” ütles Ulrich Zwingli, “teeb ​​ta sedasama, mida minagi. Ta on juhtinud palju rohkem inimesi Kristuse juurde, kui mina. Aga see ei oma mingit tähtsust. Ma ei kuuluta ühtki teist nime peale Kristuse nime; Ma olen evangeeliumi sõdalane ja Kristus on minu ainus Õpetaja. Luther ja mina ei ole kordagi olnud kirjavahetuses. Miks? Selleks, et kõik oleksid veendunud, et Jumala Vaim ei ole iseendaga vastuolus, sest me mõlemad kuulutame Kristuse õpetusi ilma teineteiseta mingit kokkulepet omamata, aga ometi täiuslikus üksmeeles.”

Nii Luther kui ka Zwingli, kes mõlemad tõlkisid Piibli saksa keelde, viisid selle keele jumalateenistusse, kuid Zwingli läks jumalateenistuse lihtsustamisel Lutherist kaugemale, kõrvaldades kirikutest täielikult pühakujud (va ristilöömine) ja orelid.

Luther ei kiitnud paljusid Zwingli seisukohti heaks, mille tagajärjel puhkes nende vahel vaidlus. Selle põhiteema oli armulaua erinev mõistmine. Kuigi Luther lükkas tagasi transsubstantsiatsiooni õpetuse, tõdes ta, et armulaud on sakrament, milles Kristus ise on tõeliselt kohal ja mille kaudu usklikule kuulutatakse armu. Zwingli õpetas vastupidiselt, et armulaud on vaid Päästja viimase õhtusöömaaja meenutamine, millel pole mingit salapärast tähendust. Nende vahel kokkulepet ei sündinud, kuid Zwingli anus pisarsilmil Lutherit mõlema usutunnistuse ühendamist, kuna mõlemad tunnistasid õigeksmõistmist usu kaudu; Luther aga ei võtnud väljasirutatud kätt vastu ja keeldus järsult nende omavahelisest liidust. Temas oli rohkem katoliiklusest päritud sallimatust; Zwingli oli, humanistliku hariduse mõjul, pehmem ja sallivam.

Max Lucado raamatust “The Cure for the Common Life”:

„Ulrich Zwingli võitles reformatsiooni ajal Euroopas ühtsuse eest. Mingil hetkel muutusid tema suhted Martin Lutheriga pingeliseks. Zwingli ei teadnud, mida teha. Vastuse leidis ta ühel hommikul Šveitsis mäenõlval jalutades. Ta nägi, kuidas kaks kitse kõndisid mööda kitsast rada teineteise poole, üks neist laskus mäest alla ja teine ​​läks mäest üles. Tee oli nii kitsas, et loomad poleks saanud teineteisest mööda minna. Kui kitsed kohtusid, taganesid nad mõlemad ja langetasid pea, justkui valmistuksid teineteist lööma. Kuid siis juhtus midagi hämmastavat. Kits, kes oli roninud mäest üles heitis pikali. Teine kits astus temast üle. Esimene kits tõusis seejärel püsti ja jätkas oma teed üles. Zwingli märkas, et see kits, kes oli valmis madalamale kummardama, oli pärast mäel kõrgemal kohal.

Zwingli õpetus

Zwingli hakkas jutlustama 1516. aastal ja 1519. aastal sai temast Zürichi kanoonik, kus saavutas kohe kuulsuse. 1522. aastal pidas ta jutluse Rooma kiriku kehtestatud paastu vastu (“Toiduvaliku vabadusest”) ja kirjas Constance’i piiskopile võttis sõna preestrite tsölibaadi vastu. Oma õpetuse visandas ta 67 teesiga, mille üle toimus 29. jaanuaril 1523.a. Zürichis avalik disputatsioon.

See õpetus taandus järgmisele:

Ainus usuallikas on evangeelium.
Paavstlusel, munklusel, vaimulike tsölibaadil, puhastustule õpetusel jne. pole Pühakirjas mingit alust.
Vaimsel autoriteedil pole samuti Kristuse õpetuses alust ja kirik on kogukonna kõigi isikute tervik, mitte ainult vaimulikkond.
Sakramendid omandavad lihtsate vagade riituste tähenduse.

See Zürichi linnavolikogu korraldatud disputatsioon lõppes Zwingli triumfiga oma vastase, Constance’i piiskopi saadiku vikaar Faberi üle: Zürichi linnavolikogu võttis vastu Zwingli õpetuse ja asus iseseisvalt juhtima kantoni kirikuasju, Constance’i piiskopi asemel. Linnavolikogu asus Zwingli poolele ja Zürichis viidi läbi jumalateenistuse ümberkujundamine, mille võtsid peagi vastu ka mõned teised kantonid.

Katoliku missa ja ikoonide austamine kaotati, jumalateenistust lihtsustati; ladina keel asendati saksa keelega; armulauda anti mõlemal viisil; kloostrid muudeti koolideks, varjupaikadeks ja haiglateks, kloostrivara ilmalikustati.

1524.a. abiellus Zwingli lesknaise Anna Meyeriga. 1525.a. avaldas ta oma usutunnistuse pealkirja all “De vera et falsa religione”, mis sarnanes enamikus punktides Lutheri õpetusega, välja arvatud armulaua küsimus. Müstitsismi võõristav Zwingli vaatles armulauda mitte kui sakramenti, vaid kui mälestust Kristuse lepitusohvrist. Lisaks säilitas Luther need dogmad ja rituaalid, mis ei olnud Pühakirjaga vastuolus, Zwingli aga kõrvaldas kõik, mis selles otsest kinnitust ei leidnud. Lõpuks, mis puudutab kirikukorraldust, siis Zwingli, kes oli šveitslase kombel vabariikliku printsiibi kandja, pani aluse presbüterite valitsemisele, aga Luther, kui vürstivõimu eestkõneleja, kehtestas territoriaalkiriku.

Ja lõpuks…

Reformatsiooni ideede arenedes leidsid Zürichis inimeste eludes aset märgatavad muutused: kuritegude arv vähenes, ühiskonnas valitses harmoonia ja kord. “Meie linna on tulnud rahu,” kirjutas Zwingli, “ei ole tülisid, silmakirjalikkust, kadedust ega tülisid. Kust saab selline kokkulepe tulla, kui mitte Issandalt ja meie õpetusest, mis kingib meile rahu ja vagaduse vilja?”

Zwingli õpetus  levis Zürichist Berni, Baselisse, Schaffhausenisse, St. Gallenisse, Glarusse ja paljudesse Saksamaa vabadesse keiserlikesse linnadesse. Metsakantonid – Schwyz, Uri, Unterwalden, Luzern – jäid truuks katoliiklusele. Katoliiklaste ja Zwingli järgijate vaenulikud suhted üha teravnesid.

Mõlemad pooled valmistusid võitluseks, sõlmides välisliite. 1529. aastal lükkas võitluse edasi kabelis sõlmitud leping, mille kohaselt anti igale kantonile õigus korraldada kirikuasju oma äranägemise järgi. Peagi puhkes aga kodusõda. 11. oktoobril 1531.a. toimus Capelli tasandikul lahing zürichlaste ja katoliku kantonite üksuste vahel: zürichlaste pea sai lüüa, Zwingli suri.

Tema tööd jätkas ja tugevdas sõber Bullinger, kes toimetas 1536. aastal esimese helveetlaste usutunnistuse. — 1838.a.

Zwinglile püstitati kabelisse monument. Sellest ka sõjaväepreestri nimetus– kaplan.

Sureva Zwingli viimased sõnad: “Nad võivad tappa keha, aga nad ei saa tappa hinge,” leidsid tema puhul kinnitust. Ulrich Zwingli on Martin Lutheri ja John Knoxi järel reformaatorite seas populaarseim. Ta tundis lihtrahvale kaasa. Ta rääkis ja kirjutas nende keeles. Ta võttis osa avalikest asjadest. Ta oli pühendunud vanade ja noorte pastor, tundes neile kaasa. Ta oli rahvamees ja rahva jaoks tüüpiline šveitslane, nagu Luther oli tüüpiline sakslane.

Allikas: Ульрих Цвингли — человек, который реформировал Швейцарию и спорил с Лютером | Статьи на inVictory

5 populaarset müüti Martin Lutherist, millesse usute

1. Luther oli lihtne munk Lutheri biograafid on sajandite jooksul loonud kuvandi, et ta oli lihtne munk, kes .....

Martin ja Katharina Luther. Reformatsiooni perekonna ajalugu

13.juunil 1525.a. abiellus endine munk, reformatsiooni algataja, igaveseks maailma muutnud Martin Luther endise nunna Katharina von Boraga. Ja .....

Lutheri juudiprobleem

Nürnberg, 1946.a. 1946.aastal oli Julius Streicher elutöö tõttu kohtu all. Ta andis välja antisemiitlikku ajalehte "Der Stürmer" ja .....

Antisemitismi hullus ja irratsionaalsus

Rohkem kui 30 aastat olen kuulutanud, et antisemitism ei ole mitte ainult kõige kauem kestnud ja laialt levinud .....

Odav Arm

Odav arm on meie Kiriku suurim vaenlane. Me võitleme kalli armu eest. Odav arm on arm, mida müüakse .....