Vahel on hea nutta

Ma olen nutja. Pärast pikka päeva võivad pisarad voolata, kui näen uudistes midagi kurba või isegi vaatan, kuidas mu poeg tõsiselt üritab teise lapsega sõbruneda. Ma isegi nutan loodusdokumentaalfilmide ajal. (Muusika mõjub!) Kuid tavaliselt ei tunne ma end mugavalt teiste ees nuttes ja olen sageli märganud, et sõbrad vabandavad, kui nad pisaraid valavad.

Miks me häbeneme nutmist? Kuidas peaksime kristlastena sellele reageerima? Millal peaksime nutma? Ja mida ütleb Jumal meie pisarate kohta?

Pisarad näitavad nõrkust

Meie lääne kultuuris peame sageli nutmist piinlikuks ja millekski, mida tuleks vältida. “Suured tüdrukud ei nuta,” öeldi paljudele meist. Kasvasin üles, tundes oma pisarate pärast häbi ja mõtlesin, mis mul viga on. Kartsin, et teised arvavad, et olen nõrk ja ebapiisav.

Sageli on meie probleem nutmisega see, et see paljastab meid, paljastades teisele meie sisemised tunded. See sunnib meid olema kellegi suhtes haavatavad ja ausad ning nõuab alandlikkust, kui tunnistame, et oleme tegelikult nõrgad ja ebaadekvaatsed.

Kui imeline (ja intuitiivne) on see, et Kristuse tugevus võib ilmneda meie pisarate nõrkuse kaudu.

Kuid kristlastena ei pea me leidma oma identiteeti, hoides end vaos või tõestades, et meie elu läheb suurepäraselt. Evangeelium on meid sellest vabastanud. Meie väärtus ja õigus on saanud täiuslikuks Kristuses, kes lubab meid meie nõrkuses kasutada. Meie päästmine sõltub oma nõrkuse ja abituse tunnistamisest, nii et me võime saada andestuse ja pääste.

Pisarad võivad paljastada meie nõrkuse. Kuid nõrkuse tunnistamine on täpselt see, mida me peaksime tegema. Paulus ütleb, et võime isegi kiidelda oma nõrkusega, „et Kristuse vägi võiks [meie peal] puhata” (2. Kor. 12:9). Kui imeline (ja intuitiivne) on see, et Kristuse tugevus võib ilmneda meie pisarate nõrkuse kaudu.

Pisarad tunnistavad murtust

Võib-olla on veel üks põhjus, miks meie kultuuris nutmine nii ebamugav on, see, et see viitab maailma murtusele. Inimestele meeldib sageli uskuda, et elu on hea, et pole vaja nutta. Sotsiaalmeedias on mantrad ja meemid, mis käsivad meil alati vaadata head külge.

Kuid tõsi on see, et suhted lagunevad ja inimesed haigestuvad, saavad haiget või isegi surevad. Me kannatame pettumuste, tagasilükkamise ja kaotuste all kõikvõimalikel viisidel. Muidugi kaasnevad pisarad.

Jumala lastena ei pea me kartma tunnistada, et see maailm on täis kannatusi ja kurbust, kuna see ei ohusta meie eesmärki ega väärtust. Me võime vaadata murtusele näkku ja nutta, teades, et lunastus ja taastamine tuleb. Arutledes kristlaste surma üle, kinnitab Paulus meile, et „[me] ei kurvasta nagu ülejäänud inimkond, kellel pole lootust. Sest me usume, et Jeesus suri ja tõusis üles” (1Ts 4:13–14).

Erinevalt neist, kes Kristust ei tunne, on meil ülestõusmise tõttu tõeline lootus. Me ei pea teesklema, et elu on alati suurepärane, sest me teame, et lõpuks see nii saab olema. Issand on tõotanud, et ühel päeval pühib ta meie silmist kõik pisarad ja surma, leinamist, nutmist ega valu ei ole enam (Ilm. 21:4–5).

Nuttes jäljendate Kristust

Jeesus kindlasti nuttis. Seda mitte sellepärast, et ta oli patuselt nõrk, vaid sellepärast, et ta oli inimene. Tema pisarad on meile sügavaks eeskujuks. Eesli seljas Jeruusalemmale lähenedes nuttis ta linna pärast, et inimesed lükkasid tema kui Messia tagasi (Luuka 19). Kui sageli me nutame kadunute pärast, meenutades igavikku, millega nad silmitsi seisavad ilma Jeesuseta?

Kõige kuulsam on see, et Jeesus nuttis Laatsaruse haua juures – see tuletas võimsalt meelde, et surm ei ole selline, nagu ta pidi olema. Me ei peaks surma varjutama, seda teemat vältima ega teesklema, et see on loomulik ja healoomuline. Surm on vaenlane, keda Jeesus alistas. Ta nuttis surma pärast ja nii peaksime ka meie.

Nutt patu pärast

Mõnikord on kohane oma patu pärast nutta. Lõppude lõpuks oli see meie patt, mis Jeesuse ristile naelutas. Piiblis on kirjas lugematu arv juhtumeid, kus Jumala rahvas nuttis oma patu pärast. Pärast pattu tegemist kirjutas Taavet: „Minu ohver, Jumal, on murtud vaim” (Ps 51:17). Pärast seda, kui Peetrus salgas Jeesuse, nuttis ta kibedasti, kui sai aru, mida ta oli teinud (Mt 26:75).

Meie patt peaks meid kurvastama. See eraldab meid Jumalast ja viib surma. Kuid kiitke Jumalat, et me ei pea igavesti nutma, sest “kui me oma patud tunnistame, on tema ustav ja õiglane ning annab meile meie patud andeks” (1Jh 1:9). Halleluuja!

Nutmine kogukonnas

Vahel on hea nutta. Kirikus on isegi hea nutta – kui me kummardame koos oma vendade ja õdedega ning laseme Pühakirja tõel tungida meie südamesse ja tunnetesse.

Mäletan, et jõudsin kaks nädalat pärast isa surma vaevalt kirikusse. Niipea kui esimene laul algas, hakkasid pisarad voolama. Sõbranna eesreas pööras lihtsalt ümber, pani käed ümber minu ja nuttis koos minuga. Keegi teine pakkus, et otsib vaikse ruumi, kus rääkida, ja kolmas ütles, et ta vaatab mu lapsi. Keegi ei reageerinud mu pisaratele üle ega tundunud ebamugavust. Mu sõber kuulas tähelepanelikult ega tormanud mu pisaraid “parandama”.

Mis kõige tähtsam, need sõbrad palusid minu eest palvetada. Kui ma ei suutnud oma pead üldse tõsta, palusid nad minu eest. Heebrealastele 4:16 öeldakse: “Lähenegem siis julgelt armu trooni juurde, et saaksime halastust ja leiaksime armu, et abi saada õigel ajal.” Rohkem kui meie kaastunne või kuulav kõrv, võime tulla koos nendega, kes nutavad Jumala, meie Suure Trööstija trooniruumi, kes on võimeline tegema rohkem, kui oskaksime paluda või ette kujutada.

Nuttes saame ka üksteist lohutada kindla lootusega, mis meil temasse on, teades, et ühel päeval muudab ta kogu meie nutmise rõõmulauludeks.

Allikas: It’s Good to Cry Sometimes (thegospelcoalition.org)

Me peaksime nutma

Terav vastus. Muster, millele anduda. Suutmatus tänada. Himustav pilk. Kellegi ekslik hukkamõistmine. Kalduvus kulutada. Kalduvus kannatamatuse poole. Kartus, .....

Nüüd jääb nutt varaks: usaldada Jumalat, kui on aeg nutta

Õhtul telefonile vastates kuulsin oma minia värisevat häält: "Sain just teada, et mu õel on elada jäänud vaid .....

Armasta oma kadunud poega nagu iseennast

Rühm teadlasi tegi katse, kus nad lugesid tähendamissõna kadunud pojast rühmadele erinevates paikades üle maailma: Aasias, Aafrikas, Ida-Euroopas, .....

Kallid leinavad vanemad

Kallis vend ja õde Kristuses, Kuigi me pole kohtunud, asetab Jumal teid sageli minu mõtetesse ja palvetesse. Mu .....

Jamie Rohrbaugh: “Viis viisi, kuidas Jumal Teie rõõmu taastab!”

Kas olete oma elus läbi läinud aastaid kestnud rahutustest ja palvetanud, et Jumal taastaks Teie rõõmu? Kui jah, .....

Leina lained annavad järele

„Miks Jumal mind selliseks tegi? Olen palunud Tal mind iga päev muuta, kuid Ta ei tee seda kunagi. .....

Jeesus (üksi) võib Teie südant rahuldada

Peggy Lee 1969. aasta laulu iga salm kirjeldab mõnda elusündmust, näiteks tsirkusesse minekut või armumist. Sellised asjad tundusid .....

Millist Jeesust Te oma kannatustes näete?

Kannatajate jaoks on üks potentsiaalselt lootustandvamaid tõotusi Kristuse kinnitus: "Mina olen teiega" (Mt 28:20). Kuid meie võime sellest .....