Vaikne laupäev

Päev pärast Jeesuse ristilöömist (laupäeval enne ülestõusmispühi) on üks neist huvitavatest, kuid seni suurema tähelepanuta jäänud päevadest Piibli ajaloos. Kui vaadata evangeeliume, siis igaüks neist annab umbes ühe salmi juutide maailmas toimuva kohta sel päeval: nad “puhkasid”. Olgu selle põhjuseks traditsiooniline kohustus või tõeline kuulekus, enamik inimesi võttis selle päeva hingamispäevaseaduse tõttu vabaks.

PÜHAKIRI

Siis Jeesus hüüdis uuesti valju häälega ja heitis hinge. Sel hetkel rebenes templi eesriie kaheks, ülevalt alla, Maa värises ja kivid lõhenesid… Seal oli ka palju naisi, kes vaatasid eemalt; nad olid järginud Jeesust Galileast alates ja hoolitsenud Tema eest. Nende hulgas olid Maarja Magdaleena ja Maarja, Jaakobuse ema ja Sebedeuse poegade ema. (Matteuse 27:50-51; 55-56, NIV tõlge)

Kuna see oli ettevalmistuspäev, siis ei tahtnud juudid, et surnukehad jäetaks hingamispäeva ajal ristile, eriti kuna see hingamispäev oli väga pidulik päev… Pärast kõike toimunut palus Arimaatia Joosep, kes oli salaja Jeesuse jünger, kuna ta kartis juute, Pilaatust, et ta lubaks tal Jeesuse surnukeha ära viia. Pilaatus andis talle loa; nii Joosep tuli ja võttis Tema ihu ära. Tuli ka Nikodeemus, kes oli varem öösel Jeesuse juures käinud, ja tõi kaasa mürri ja aaloe segu, mis kaalus umbes sada naela. Nad võtsid Jeesuse surnukeha ja mässisid selle koos lõhnavate salvidega linastesse riietesse vastavalt juutide matmiskombele. Seal, kus Ta risti löödi, oli aed ja aias oli uus haud, kuhu ei olnud kunagi kedagi pandud. Ja kuna oli juutide ettevalmistuspäev ja haud oli lähedal, panid nad Jeesuse sinna. (Johannese 19:31; 38–42, NRSV tõlge)

Hingamispäeval puhkasid nad kõik vastavalt käsule. Aga nädala esimesel päeval varavalges tulid naised haua juurde ja võtsid kaasa enda valmistatud lõhnavad salvid. (Luuka 23:56-24:1, NRSV tõlge)

Laupäeval oli täielik vaikus.

Tundub, et liikumist pole; edusamme pole; lootust pole. Kuid meie silme ees lausa kisendavad vastu õpetlikud tõed, mis on leitavad neis hetkedes enne hingamispäeva algust.

Näete, Suur Reede – kuigi see on Jeesuse surmapäev – on juudi traditsioonis tuntud ka kui “ettevalmistuse päev”. See oli oluline, sest juutide jaoks oli tegemist viimase päevaga, et koguda vajalikke varusid enne saabuvat hingamispäeva.

Mõtelge, mis toimub päev enne suurt jää- ja lumetormi. Kõik jooksevad linnas ringi, varuvad oma sahvritesse toitu ja ostavad seda, mida vaja. Õige! Inimesed keskenduvad ainult ühele asjale: valmistuvad järgmiseks päevaks.

Ehkki Jeesus just suri, nõudis juudi traditsioon, et maailm jätkaks liikumist.
Seetõttu tahtsid juudid kiirustada Jeesuse surnukeha eemaldamisega. Neil oli asju, mida teha ja inimesi, kellega vaja kohtuda. Ja nad kindlasti ei tahtnud, et Tema keha oleks olnud Issanda päeval kõigile näha.

Kuid kogu selle aja, kui kõik – isegi Issanda jüngrid – oma “vajalike” ettevalmistustega jätkasid, tegid kaks väga ootamatut inimest julgelt hoopis teistsuguseid ettevalmistusi.

“Ootamatut” sellepoolest, et nad olid kunagi “kapi” usklikud (salaja). Kuid kõigis neljas evangeeliumis, mis on iseenesest vapustav, tunnustavad autorid Joosepit ja Nikodeemust selle eest, et nad Jeesuse keha eest hoolitsesid.

Me teame Nikodeemust Johannese 3. peatükist, kui toimus tema salajane (ja huvitav) vestlus Jeesusega. Kuid me teame Joosepi kohta ainult seda, et ta oli arglik ja kartlik Jeesuse järgija, kes hoolis rohkem sellest, et end juutide halvakspanu eest kaitsta, kui sellest, et olla julge jünger.

Kuid siin näivad nii nende vaikus kui ka hirm haihtuvat.

Näeme Joosepit lähenemas Pilaatusele, et julgelt Jeesuse keha endale paluda. Olles pikka kasvu ja mõjuvõimas mees, sai ta sellele palvele kiiresti vastuse. Aga mõelge sellele:

Kui poleks olnud Joosepit, siis oleks Issanda surnukeha koheldud nagu mõrvari keha – see oleks lihtsalt surnukehade hunnikusse visatud.

Kuid selle asemel nähakse Joosepit delikaatselt Jeesust Tema ristilt eemaldamas, Tema verist keha puhastamas, matmiseks ette valmistamas ja Teda lähedalasuvasse hauakambrisse viimas – Matteuse sõnul on haud Joosepi enda omand.

Ta võtab oma ettevalmistuspäeva ja keskendub julgelt oma Issandale. Kuid ta pole üksi. Nikodeemus otsustab ka Jeesuse kummardamise teatavaks teha, tuues matmisprotsessile kaasa kalleid lõhnaaineid.

Ja koos mähitakse Tema keha juudi traditsioonide kohaselt linastesse riietesse. See on nii ilus, kuid räpane pilt. Siin on kaks juhuslikku meest, kes teevad rasket tööd, mis tavaliselt nõuab palju oskuslikke käsi. Kuid kedagi teist ei olnud kohal, kes oleks aidanud.

Kuid just tänu nende ettevalmistustele – ja julgele kuuletumisele – oli ka Issanda ihu puhkepäevaks valmis. Laupäevane vaikus – ehkki näiliselt meeleheitlik – andis nende meeste väljendatud täieliku südamemuutuse tõttu lootuskiire.

Mis siis nende kahe elus muutus? Mis tõi neil neile sellise julguse? Mis ajendas neid oma hirmudest üle saama? Nende kahtlused? Nende isekad mured?

Ausalt öeldes arvan, et Matteus kirjutas sellest:

„Siis Jeesus nuttis taas valju häälega ja heitis hinge. Sel hetkel rebenes templi eesriie kaheks, ülalt alla…” (27:50-51).

Täpselt Tema surmahetkel – kurjuse oletatava “triumfi” ajal – juhtus midagi tõsist: templi eesriie rebenes.

Vana leping oli valitsenud aastaid.

Selles süsteemis läheks preester teisele poole eesriiet, et tuua ohver Issanda lepingulaeka ees. Enne Kristuse surma ei saanud seda tööd teha keegi peale preestri.

Eesriiet vaadates oli selgelt näha Jumala ja inimese eraldatus: inimene kui langenud ja Jumal kui täiuslik. Kuid ühel juhul suri Kristus, olles ülempreester ja ohver ning vahesein rebenes.

See tähendab, et juba enne Jeesuse ülestõusmist oli vihjeid Tema võidule. Tema ohver võttis patu eraldava ja isoleeriva jõu ning hävitas selle.

Kui patt hirmutab inimkonda, häbistab neid isolatsiooniga ja seob hirmuga, alustas Jeesuse töö ristil lõpliku pööret. Ja me näeme seda uut vabadust juba toimimas kahes mehes, kes olid kunagi tuntud oma hirmu ja eraldatuse poolest.

Jeesuse surm andis neile julgust ja vaprust – mitte nende endi poolt, vaid sellepärast, et patt (ja patu tagajärjed) olid katki rebitud. Enne seda, kui ülestõusmise hiilgus eredalt ilmnes, töötas Jeesus juba hiilgavalt nähtamatus.

Ülestõusmispühadele eelnev laupäev õpetab meile, et rahu oli juba kohal, kuigi “võit” polnud veel täielikult avalikuks saanud.
See tuletab meile meelde, et isegi vaikuses tegutseb Jumal võimsalt. Ja see kutsub meid elama samasuguse julguse ja sõnakuulelikkusega, hoolimata sellest, et me ei suuda näha, mis võit peagi tuleb.

Me kõik leiame end sarnastest päevadest nagu laupäev. Kus elu tundub argine ja Jeesus kaugel. Kus ebaõnnestumine tundub määrav ja lootus tundub kadunud. Just neil hetkedel peame mõistma, et patu eraldav jõud on hävitatud; et Jeesus on juba andnud meile vihjeid selle kohta, mis peagi reaalsuseks saab. Ta on juba andnud meile eelmaitse hiilgusest.

Tuleb pühapäev; varsti kogetakse võitu.

PALVE
Issand, tänan Sind laupäeva eest. Aitäh meeldetuletuse eest, et olenemata sellest, mida ma tunnen ja mida ümbritsev maailm väljendab – oled siin. Tänan, et oled juba tegutsemas; et andsid mulle pilguheite oma hiilgusest. Ma palvetan, et saaksin täna julgelt elada. Anna mulle silmad, et näha, milliseid ettevalmistusi Sa mind tegema kutsud. Ja ma astun julgelt edasi. Aamen.

Selle ajaveebi, mis kajastab ülestõusmispühadele eelneva laupäeva tähtsust, kirjutas DeclareGlory.com meeskond.

Allikas: Silent Saturday – Olive Tree Blog