Vaimult rõhutud naine

Charles Haddon Spurgeon,  1. jaanuar 1970.a.
Pühakirja tekst: 1. Saamueli 1:15
Alus: Metropolitan Tabernacle Pulpit, 26. köide.

“Aga Hanna vastas ning ütles: „Ei, mu isand, ma olen vaimult rõhutud naine.” — 1 Saamuel 1:15.

Hanna kurbuse eriline põhjus tulenes polügaamia institutsioonist mis, kuigi see oli vana seaduse alusel tolereeritud, on meile alati esitletud kui kõige viljakamat kurbuse ja patu allikat. Üheski Pühakirjas kirja pandud juhtumis pole seda välja toodud, kui midagi imetlusväärset ja enamikul juhtudel on selle kuri mõju tõendid avatud päikesele.

Lemek juhatab teed. Ta on Kaini mõrvarlikust majast põlvnenud mõrvar ja Tuubal-Kaini ehk Vulcani isa, hävitamisrelvade looja: see institutsioon pole kunagi olnud rahu kuulutaja, vaid tüli pooldaja. Me peaksime olema tänulikud, et see jälkus on pühitud kristlikust religioonist; sest isegi selliste abikaasade puhul nagu Aabraham, Jaakob, Taavet ja Saalomon ei toonud see õnne ega õiglust. Mees leidis, et see süsteem on koorem, mida oli raske kanda, sest ta sai peagi kogeda sultanile antud targa mehe nõuande tõesust: „Õppige kõigepealt elama kahe tiigriga ja seejärel lootke elada õnnelikult kahe naisega.” See armastus, mida naine koges pidi olema igal juhul armetu, kuna ta pidi  seda armastust, mis pidi täielikult talle kuuluma, jagama kellegi teisega. Me ei oska isegi öelda ega ette kujutada milliseid viletsusi on idamaade naised haaremis kannatanud. Meie juhtumi puhul koges Elkana kahekordse keti kandmise raskust, kuid siiski langes kõige raskem koorem tema armastatud Hannale, kes oli tema kahest naisest parem. Mida halvem naine, seda paremini sai ta hakkama mitme naise pidamise süsteemiga, kuid hea ja tõeline naise jaoks oli see kindlasti raske. Kuigi mees armastas teda väga, tegi rivaalitseva naise armukadedus Hanna elu kibedaks ja muutis ta „rõhutud vaimuga naiseks.”

Me täname Jumalat, et Jumala altarit ei kaeta enam nende nooruspõlve naiste pisarate, nutu ja kisaga, kes leiavad, et nende meeste südamed on teiste naiste tõttu neist võõrandunud ja armastus jagatud. Nende südame kalkuse tõttu taluti kurjust mõnda aega, kuid paljudest sellest alguse saanud kurjadest tegudest peaks piisama selleks, et  keelustada see süsteem, mis ohustab meie rassi heaolu. Alguses tegi Issand mehele vaid ühe naise. Ja miks ühe? Sest Temas oli ju piisavalt vaimu ja Ta oleks võinud hingata eluõhku nii paljudesse, kui tahtis. Malaki vastab: “Otsima Jumala sugu!” Ta kirjutab seda, et teha täiesti selgeks, et polügaamiast sündinud lapsed on jumalakartmatud ning ainult ühe mehe ja ühe naise majast leitakse jumalakartlikkust. See tunnistus on Issandalt ja on tõsi.

Kuid leinaallikaid on niigi piisavalt; rohkem kui piisavalt ja ma arvan, et igas majapidamises kantakse omal moel risti, olgu see pereelu nii rõõmustav kui tahes. Ilmalik inimene ütleb: “Igas peres on kapis oma luukere.” Ma tean sellistest surnud asjadest vähe, kuid tean, et iga Jumala laps peab kandma ühte või teist tüüpi risti. Kõik tõeliselt sündinud taevapärijad peavad alluma lepingu sauale. Mis poeg see on, keda Isa ei karista? Suitsev ahi on osa taevase perekonna sümboolikast, ilma milleta võib inimesel tekkida kahtlus, kas ta on üldse Jumalaga lepingusuhtes. Tõenäoliselt on nüüd minu ees mõni Hanna, kes kannatab valusööstu Jumala karistava käe all, mõni valguselaps, kes kõnnib pimeduses, mõni Aabrahami tütar, keda saatan on sundinud kummargile ja ei pruugi olla vale talle meelde tuletada, et ta pole esimene omasuguste seas, aga möödunud aastatel seisis seal Jumala koja ukse taga tema sarnane naine, kes ütles enda kohta: “Ei, mu isand, ma olen rõhutud vaimuga naine.” Igavesti õnnistatud Trööstija, kes töötab peamiselt kurblikega, täitku meie mõtted praegusel ajal lohutusega.

I. Rääkides sellest “rõhutud vaimuga naisest”, teeme esimese märkuse – RÕHUTUD VAIMUGA VÕIB SEOSTADA PALJU VÄÄRTUSLIKKU . Iseenesest me ei igatse rõhutud vaimu. Kingi meile särasilm, rõõmsameelne naeratus, särtsakas maneer ja sõbralik toon. Kui me ei ihalda lustlikkust ja rõõmu, siis anna meile vähemalt see rahulik rahu, see vaikne meelerahu, see kosutav õnn, mis teeb kodu õnnelikuks kõikjal, kus see õhkkond meid valdab. On naisi, emasid ja tütreid, kes peaksid üles näitama rohkem neid rõõmsaid vooruseid kui siiani ja nad on väga süüdi selles, et on turtsakad, ebasõbralikud ja ärrituvad; kuid ma ei kahtle, et on ka teisi, kes pingutavad selle nimel, et olla kõik, mis on meeldiv, kuid siiski ebaõnnestuvad, sest nagu Hanna, on ka nemad rõhutud vaimuga ega suuda maha raputada leina, mis nende südant koormab. Tühine on öelda ööle, et see peaks olema hiilgav kui päev või soovima, et talv riietuks suvelilledesse, sama asjatu on murtud südame noomimine. Öine lind ei saa laulda taevaväravas ega purustatud ussike hüpata nagu hirv mägedel. Kasu pole sellest, kui õhutame paju, kelle oksad jõe ääres nutavad, oma pead püsti tõstma nagu palm või oksi laiali ajama nagu seeder: kõik peab toimima vastavalt oma liigile; igal loodul on endale sobilikud viisid, samuti ei saa loodu pääseda sellest, kuidas ta on kujundatud. On konstitutsiooni, hariduse ja keskkonnaga seotud asjaolusid, mis teevad keeruliseks mõnel väga suurel inimesel olla rõõmsameelne: nad on ette määratud olema tuntud sellise nimega nagu see – “rõhutud vaimuga naine.”

Pange tähele väärtuslikke asju, mis Hanna puhul käisid koos rõhutud vaimuga. Esimene oli tõeline jumalakartlikkus: ta oli jumalakartlik naine. Seda peatükki lugedes saame selge kinnituse, et tema süda oli Jumala suhtes õiges positsioonis. Me ei saa tõstatada küsimust tema palve siiruse või selle ülevoolavuse kohta. Me ei kahtle hetkekski tema püha rõõmu tõepärasuses, tema usu usalduses või pühitsuse tugevuses. Ta oli üks, kes kartis Jumalat rohkem kui paljud teised. Ta oli silmapaistvalt armuline, kuid ometi „rõhutud vaimuga naine”.

Ärge kunagi tehke kurbuse kohta järeldust, et see ei ole Jumala poolt armastatud teema. Te võite julgemalt arutleda vastupidisel viisil, kuigi seda pole alati hea teha, sest välised asjaolud pole täpne lakmuspaber inimese vaimsuse hindamiseks. Kindlasti ei armastanud Jumal rikast meest tema helepunases ja peenes linases voodis, samal ajal kui Laatsarus, kelle haavu koerad lakkusid, oli taevane lemmik, kuid ometi ei heideta ära iga rikast meest ja mitte kõiki kerjuseid ei kanna inglid kõrgele. Välise olukorra alusel võib meil olla raske midagi otsustada. Südameid tuleb hinnata, käitumist ja tegusid tuleb kaaluda ning otsus tuleb anda muul viisil, kui vaid välimuse järgi.

Paljud inimesed tunnevad end väga õnnelikuna, kuid nad ei tohi sellest järeldada, et Jumal neid armastab; samas kui mõned teised on kurvalt masendunud, kuid kõige julmem oleks neile vihjata, et Jumal on nende peale vihane.

Kunagi pole öeldud: „Keda Issand armastab, seda Ta rikastab”, vaid öeldakse: „Keda Issand armastab, seda Ta karistab”. Viletsused ja kannatused ei ole tõendid pojaks olemisest, sest „õelal on palju valu,” ja ometi, seal, kus on suuri katsumusi ilmneb sageli jumaliku soosingu suuri ilminguid. Maailmas on kurbust, mis toob surma – kurbust, mis tuleneb enesetahtest ja on mässust toidetud ning on kurjast, sest on vastuolus jumaliku tahtega.

On kurbust, mis sööb nagu vähk ja sünnitab veelgi suuremat kurbust, nii et sellised leinajad laskuvad oma kurbliku vaimuga alla paika, kus kurbus valitseb ja lootust ei tule kunagi.

Mõelge sellele, kuid ärge kunagi kahelge tõsiasjas, et rõhutud vaim on täiuslikus kooskõlas Jumala armastuse ja tõelise jumalakartlikkusega. Vabalt tunnistatakse, et jumalakartlikkus peaks rõõmustama paljusid vaimult rõhutuid. Samuti tunnistatakse, et suur osa kristlaste kogemusest ei ole kristlik kogemus, vaid leinameeleolus kõrvalekalle sellest, mida tõelised usklikud peaksid olema ja tundma. Kristlased kogevad palju sellist, mida nad kunagi ei peaks kogema. Pooled eluprobleemid on omatehtud ja täiesti ebavajalikud. Me vaevame iseennast võib-olla kümme korda rohkem kui Jumal meid vaevab.  Lisame Jumala piitsale palju rihmasid: kui neid on vaid üks, siis peame meie tegema neid üheksa. Jumal saadab oma ettenägelikkusega ühe pilve ja meie suurendame nende arvu oma uskmatusega. Kuid võttes kõik selle maha ja vähendades veelgi seda, et evangeelium käsib meil alati Issandas rõõmustada ja et meil kunagi ei kästaks seda teha, kui selleks poleks palju põhjuseid ja argumente, siis ometi, kõige selle juures võib olla rõhutud vaim temal, kes kardab Issandat kõige tõelisemalt ja sügavamalt.

Ärge kunagi mõistke kohut nende üle, keda näete rõhutuna ja ärge arvake, et nad on jumaliku viha all, sest tehes nii tormaka otsuse võite eksida kõige rängemalt ja julmemalt. Lollid põlgavad vaevatud inimesi, aga targad hindavad neid. Paljud armuaia magusamad lilled kasvavad varjus ja õitsevad tilkumise all. Tõsi, on olemas troopilise päikese lapsi, kelle ilu ja lõhna saab tekitada vaid see, kui nad kuldses veeuputuses suplevad ja nemad peavad teatud mõttes alati esiplaanil olema, ometi on olemas valitud lilleõisi, kelle jaoks laus päike ilma varjuta oleks surmav. Nad eelistavad varjatud kallast või metsa kuristiku jämedate okste varju, kus pehme, mahenenud valgus arendab nad täiuslikuks. Olen veendunud, et sellel, kes “lillekeste keskel karja hoiab”, on oma taimestikus haruldased, ilusad ja lõhnavad, valitud ja kaunid taimed, mis tunnevad leina niiskuses end kodusemalt, kui särava rõõmupäikese käes. Olen tundnud selliseid, kes on olnud meile kõigile elavaks õppetunniks oma murtud südamega patukahetsuse, pühaliku tõsiduse ja armukadeda valvsuse, magusa alandlikkuse ja õrna armastuse kaudu. Need on maikellukesed, mis kannavad rikkalikult ilu, mis meeldib isegi kuningale endale. Nõrgad kindlustundes ja oma pelglikkuse pärast haletsusväärsed, ometi on nad oma meeleheites armsad ja pühas mures graatsilised. Need ei ole pärlid rahu mahedas säras, rubiinid, millel on õhina punakas varjund, nad ei ole safiirid, mis kannavad endas säravat sinist rõõmu ega smaragdid oma enesekindluses; vaid esimese vee teemantid, kehastunud kurbuse tilgad, selged ja läbipaistvad, mis peagi asetatakse Lunastaja diadeemi eredaimate kalliskivide hulka. Seega oli Hanna, oma rõhumisest hoolimata, jumalakartlik.

Seoses selle rõhutud vaimuga oli Hanna armastusväärne naine. Abikaasa tundis temast suurt rõõmu. See, et tal ei olnud lapsi, ei vähendanud mehe silmis tema naise väärtust. Ta küsis: “Kas ma pole sulle parem kui kümme poega?” Ilmselt tundis ta, et teeks kõik endast oleneva, et naise vaimu rõhumisest vabastada. See asjaolu väärib märkimist, sest juhtub, et paljud kurvad inimesed pole kaugeltki armastusväärsed inimesed. Liiga paljudel juhtudel on nende lein teinud nad kibedaks. Nende viletsus on tekitanud hapet nende südames ja selle kibeda happega hammustavad nad kõike, mida puudutavad; nende tujus on rohkem vitrioliõli kui vennaliku armastuse õli.  Keegi peale nende ei ole kunagi häda kogenud, nad ei otsi kannatuste vallas rivaali, vaid kiusavad oma kaaskannatajaid taga omamoodi kadedusega, nagu oleksid nad üksi kannatuste pruudid ja teised lihtsalt sissetungijad. Iga teise inimese kurbus on nende omaga võrreldes pelgalt väljamõeldis või teesklus. Nad istuvad üksi ja vaikivad või kui nad räägivad, siis oleks parem kui nad oleksid vaikinud. Kahju, et see nii peab olema ja ometi on see nii, et sageli kohtame rõhutud hingega mehi ja naisi, kes ei ole armastusväärsed ja ei armasta. Seda südamlikumalt imetlen ma tõeliselt usklikes inimestes armu, mis neid magusaks teeb, nii et mida rohkem nad ise kannatavad, seda leebemalt ja kannatlikumalt nad teistesse kannatajatesse suhtuvad ning seda enam on nad valmis taluma kõiki hädasid, mis on seotud kaastunde vajadusega.

Armsad, kui teid on palju proovile pandud ja vaevatud ning kui teie vaim on väga masendunud, siis paluge Issandat, et te ei muutuks teiste rõõmu tapjateks. Pidage meeles oma Õpetaja reeglit: “Ja sina, kui sa paastud, võia oma pead ja pese oma nägu, et sa ei näiks inimestele paastuvat.” Ma ei ütle, et meie Issand rääkis seda sõna täpselt sellise tähendusega, nagu ma sellele praegu annan, kuid sellel on sugulustähendus. Olge rõõmsameelne ka siis, kui süda on kurb. Pole vaja, et maailm oleks musta värvi, kuna mina kannan oma peas musta loori. Pole vaja, et igal südamel oleks raske, kuna mina olen koormatud; mis kasu oleks sellest mulle või kellelegi teisele? Omalt poolt on mul haigete ja kurbade inimeste pärast kahju, kui kuulen kirikutornist kostvat hingekella, mis tungib iga leinaja kõrva surmamärgina ja kõik võib-olla sellepärast, et mõni hiilguse pärija on tõusnud Jumala ja Talle au troonile. See piduliku helinaga kell on kahtlemata äratuseks hooletutele, kuid melanhoolia karmi häälena on see kristluse vastu suunatud solvang, mis tähendab, et igasugune surm on halb ja paneb inimesi haigevooditel leinama rohkem kui vajalik. Kuulutage head sõnumit. Helistage rõõmukellasid nii kõvasti kui soovite; kuid pole erilist vajadust kõiki oma leinaga igavesti kiusata. Ei, püüdkem olla rõõmsad, et võiksime olla armastusväärsed, isegi kui jääme endiselt kurvameelseks. Mina ja mu isiklikud hädad ei tohi olla mu elupsalmiks ega igapäevaseks kõneks. Teistele tuleb mõelda ja nende rõõmudele tuleb püüda kaasa elada. Kannatlikkuses tuleb end jätta tahaplaanile ja armastus peab tooma meie sõbrad esiplaanile. Meil on Jumal, keda teenida, vanus, mida õnnistada, perekond, keda kasvatada, sõpruskond, kellest kasu saada ja neid asju ei tohi jätta tähelepanuta. Kui me nii asetame kohustuse kurtmisest ettepoole ja heategemise kaastunde ihalemise ette, siis võidame palju armastust ning nende seas, kes on hinnatud ja otsitud, ei eelistata kedagi rohkem kui rõhutud vaimuga meest või naist.

Ka Hanna puhul oli rõhutud vaimuga naine väga leebe naine. Peninna ajas teda oma karmi, üleoleva ja upsaka kõnega närvi, kuid me ei näe, et ta oleks talle vastanud. Iga-aastasel pühal, kui Peninna oli teda kõige rohkem provotseerinud, hiilis ta pühamusse üksi nutma, sest ta oli väga õrn ja alistuv. Kui Eeli ütles: “Kui kaua sa tahad olla joobnud? Lase enesest vein haihtuda!” ei vastanud naine talle mõrult, nagu ta oleks võinud vastata. Tema vastus eakale preestrile on leebuse eeskuju. Ta selgitas end kõige tõhusamalt ja lükkas karmi süüdistuse selgelt ümber, kuid ta ei vastanud ega nurisenud ebaõigluse üle. Ta ei öelnud talle, et mees oli liiga karmilt mõelnud ja ka tema leinas ei olnud viha. Ta vabandas mehe eksimuse pärast. Ta oli vana mees. Tema kohus oli jälgida, et jumalateenistus oleks õigesti läbi viidud ja kui ta otsustas, et naine on vales seisundis, siis oma ustavuses tegi mees selle märkuse ja naine suhtus sellesse vaimus, milles ta arvas, et mees seda pakkus. Igal juhul võttis ta selle noomituse vastu ilma pahameele ja nurisemata.

Praegu on mõned kurvad inimesed väga hapud,  teravad, karmid ja kui te neid valesti hindate, siis nad hakkavad ülima kibedusega teile vastu. Olete inimestest kõige ebasõbralikum, kui arvate, et nad pole täiuslikud. Millise haavatud süütuse õhu ja tooniga nad end õigustavad! Olete teinud hullemat kui jumalateotus, kui olete julgenud vihjata nende veale. Ma ei kavatse neid süüdistada, sest meiegi võime olla sama kibedad kui nemad, kui peaksime kurbuse allikate teravust kritiseerima liiga karmilt; aga see on väga ilus, kui vaevatud inimesed on täis magusust ja valgust ning nagu viigimarjad on nad verevalumite tõttu küpsed. Kui nende endi veritsev haav muudab nad teiste haavadele hellaks ja nende enda haav muudab nad valmis taluma seda, mis võib tekkida teiste vigade tõttu, siis on meil suurepärane tõend selle kohta, et „kannatuse kasutus on magus”.

Kallid sõbrad, olenemata sellest, kas olete rõhutud hingega mehed või naised, kas te tuletaksite endale lahkelt meelde, et teie nõrkuseks on tõenäoliselt olla kiuslik ja et teie kiusatuseks on salvata? Seepärast valvake nende asjade üle ja paluge Jumalalt eriliselt, et Ta annaks teile leebe vaimu ja vaikse keele. Vaadake oma Issanda peale. Oh, et me kõik vaataksime Teda, kes, kui Teda sõimati,  ei sõimanud vastu ja kui Teda mõnitati ei mõnitanud vastu, vaid ütles: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad.” Kas näete, et rõhutud vaim võib kaasa tuua nii palju väärtuslikku?

Siiski oli seal rohkem, kui see, mida ma teile näidanud olen, sest Hanna oli mõtlik naine ja tema kurbus viis ta kõigepealt iseendasse ja seejärel jõudis ta osadusse oma Jumalaga. See, et ta oli väga mõtlik naine, ilmneb kõiges, mida ta ütleb. Ta ei vala välja seda, mis esimesena pähe tuleb. Tema mõistuse produkt on ilmselt see, mida saab anda ainult haritud maapind. Ma ei räägi praegu ainult tema laulust, vaid ütlen, et majesteetlikkuse ja tõelise luule täiuse poolest on see võrdne kõigega, mis on pärit selle armsa Iisraeli psalmisti, Taaveti enda sulest. Neitsi Maarja järgnes ilmselt seda suurt poetessi ja lüürikakunsti armunut.

Pidage meeles ka seda, et kuigi ta oli rõhutud vaimuga naine, siis oli ta sõnumiga naine. Ma võiksin tema kohta öelda: „Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga! Õnnistatud oled sa naiste seas.” Beliali tütred võisid naerda ja rõõmustada ning pidada teda tolmuks oma jalge all, kuid ometi leidis ta oma rõhutud vaimuga armu Issanda silmis. Seal oli Peninna oma nooletupega, mis oli täis lapsi ja naeris viljatu leinaja üle, kuid Peninnat polnud õnnistatud, samas kui Hanna oli kogu oma rõhumisega Issandale kallis. Tundub, et ta sarnaneb mõneti teises vanuses mehega, kelle kohta loeme, et Jabes oli oma vendadest auväärsem, sest ema oli ta vaevaga ilmale toonud. Kurbus toob endaga kaasa rikkalikult õnnistusi, kui Issand selle pühitseb ja kui keegi peaks asuma oma positsioonile koos rõõmsate või leinavatega, siis oleks tal hea võtta nõu Saalomonilt, kes ütles: “Parem on minna leinakotta kui pidukotta.” Maailma rõõmus on näha praegust sähvatust, kuid kristlaste leinas on palju rohkem tõelist valgust. Kui näete, kuidas Issand toetab ja pühitseb oma rahvast nende kannatustes, helendab pimedus kuni saabub keskpäevane valgus.

Nüüd on selge, kui palju väärtuslikku võib kaasneda rõhutud vaimuga.  Ärgu keegi meist põlaku mahajäänuid ja ärge kunagi mõelge karmilt nendest, kes on kurvad. Kui me aga ise kurvastame, siis ärgem mõistkem enese üle karmilt kohut, vaid lootkem Jumala peale kõigis heidutustest, sest me kiidame veel Teda, oma abi ja Jumalat!

II. Jõuame nüüd teise märkuse juurde, milleks on, et RÕHUTUD VAIMUST VÕIB TULLA VÄLJA PALJU VÄÄRTUSLIKKU: seda mitte ainult ei leia selles, vaid see võib sellest isegi välja kasvada.

Pange esiteks tähele, et Hanna oli oma rõhuva vaimu kaudu õppinud palvetama. Ma ei räägi sellest, mida ta palvetas enne, kui see suur rõhumine teda tabas, aga ma tean, et ta palvetas intensiivsemalt kui enne seda, kui ta kuulis oma rivaali nii ülimalt uhkelt rääkimas ja nägi end täiesti põlatuna. Oh! Vennad ja õed, kui teil on salajane lein, siis õppige, kuhu see kanda ja tehke seda kiiresti. Õppige Hannalt. Tema  pöördus Issanda poole. Ta ei valanud oma hinge saladust surelikku kõrva, vaid valas oma leina Jumala ette Tema enda majas ja Tema määratud viisil. Ta oli hingelt kibestunud naine ja palvetas Issanda poole. Hingekibedus tuleks alati sellisel viisil magusaks teha. Paljudel on hinges kibedus, kuid nad ei palveta ja seetõttu jääb see koirohu maitse neisse: Oo, kui nad oleksid targad ja vaataksid oma muredele kui jumalikule kutsele palvetada. Kui pilvesse, mis toob palvevihma! Meie mured peaksid olema ratsud, millel me ratsutame Jumala juurde; karmid tuuled, mis kiirustavad meie parklaeva kõikehõlmava palve varjupaika. Kui süda on rõõmus, siis võime laulda psalme, aga vaevatute kohta on kirjutatud: “Ta palvetagu!” Seega võib vaimu kibedus olla meie palvevajaduse näitaja ja stiimul selleks pühaks harjutuseks. Kui altarist tulev elav süsi puudutab meie huuli, siis peaksime jutlustama, aga kui sapimäed satuvad huultele, siis peaksime palvetama. Ma kardan, mu vennad, et meie parimad palved sünnivad leinamajas. Liiga paljudel juhtudel tekitavad kergus ja tervis palvetesse külmajudina ning siis on vaja tuld, mis segaks seda katsumuse töötlemata tulise rauaga. Paljud lilled hoiavad oma lõhna enda sees kuni karm tuul neid lilli edasi-tagasi peksab ja neist lõhna välja raputab. Reeglina on läbikatsutud mees palvetav mees; ingel peab meiega maadlema öösel enne, kui me õpime temast kinni hoidma ja hüüdma: “Ma ei lase sinust lahti.”

Oo kurbuse tütar, kui sa oma pimedas kambris õpid armastatud palvevõitluse kunsti, siis särasilmsed neiud, kelle põskedel pole kunagi pisaraid voolanud, võivad sind kadestada, sest oled selles kunstis vilunud ja palve müsteerium on olla nagu printsess Jumala juures. Andku Jumal, et kui meil on rõhutud vaim, siis oleksime ka samas proportsioonis palvemeelsed.

Järgmises kohas oli Hanna õppinud enesesalgamist. See on selge, sest just see palve, millega ta lootis oma suurest leinast pääseda, oli ennastsalgav. Ta soovis poega, et tema teotus kõrvaldataks; aga kui tema silmi sellise vaatega õnnistataks, siis annaks ta rõõmsalt oma kallima ära, et ta oleks Issanda päralt, kuni ta elab. Emad soovivad oma lapsi enda juures hoida. On loomulik, et nad soovivad neid sageli näha. Kuid Hanna, kes kõige innukamalt vaid üht poisslast soovis, kui Jumala erilist kingitust, ei otsi siiski mitte enda, vaid Jumala kasu. Tal on südames, et niipea, kui ta on poja võõrutanud, viib ta lapse üles Jumala kotta ja jätab ta sinna kui pühitsetud lapse, keda ta võib näha vaid teatud pühadel.

Lugege tema enda sõnu: „Vägede Issand, kui Sa tõesti vaatad oma teenija viletsusele ja mõtled minule ega unusta oma teenijat, vaid annad oma teenijale meessoost järglase, siis ma annan tema Issandale kogu ta eluajaks ja habemenuga ei puuduta ta pead!” Tema süda ei ihka näha oma poega kodus, tema isa igapäevast uhkust ja igatunnist lohutust, vaid näha teda Issanda kojas leviidina teenimas. Ta tõestas sellega, et oli õppinud enesesalgamist.

Vennad ja õed, see on üks meie raskemaid õppetunde: õppida Jumala käsul loobuma sellest, mida me kõige rohkem hindame ja tegema seda rõõmsalt. See on tõeline enesesalgamine, kui me ise teeme ettepaneku ja toome ohvri vabalt, nagu tema seda tegi. Soovida õnnistust, et meil oleks võimalus sellest lahkuda, see on enesevallutus: kas me oleme selleni jõudnud? Oo, rõhutud vaim, kui sa oled õppinud liha risti lööma, kui sa oled õppinud hoidma keha enda alluvuses, kui sa oled õppinud heitma kõik oma soovid ja tahtmised Tema jalge ette, siis oled võitnud selle, mis on sulle tuhat korda kallim kui kõik kaotused ja ristid, mida sa oled kannatanud.

Mina isiklikult õnnistan Jumalat rõõmu pärast, ma arvan, et mõnikord võiksin seda natuke rohkem teha; aga ma kardan, et kui ma kogu oma elu kokku võtan, siis olen väga harva saavutanud tõelist armu kasvu, välja arvatud siis, kui mind on kasvatanud karm valu. Minu leht on kõige rohelisem vihmase ilmaga: mu vili on kõige magusam siis, kui see on talveöö järel härmatisega kaetud.  Häda mulle, et ma pean oma rumaluses nii alandlikult üles tunnistama, kuid tõde sunnib mind niimoodi seisma nende hulgas, kellel peaks olema häbi.

Loodan, et paljud teist on palju armulikumad kui mina ja on teie halastust palju paremini ära kasutanud, kuid siiski kardan, et paljud mu vennad peavad tunnistama, et nad on mere märatsemise ajal vaimses purjetamises rohkem edu saavutanud kui tasasematel aegadel. Tugev tuul toob mõnedele meist palju rohkem abi, kui ohutu ja isegi torm ei ole õnnistusteta. Kui meis on enesesalgamise töö tehtud, siis olgu see protsess nii kulukas kui tahes, tasub tulemus meile ohtralt kätte.

Selle naise juurde oli tulnud veel üks väärtuslik asi, see oli see, et ta oli õppinud usku. Ta oli õppinud lubadusi uskuma. Väga ilus on märkida, kuidas ühel hetkel oli ta kibestunud, kuid niipea, kui Eeli oli öelnud: “Mine rahuga ja Iisraeli Jumal täitku su palve, mida sa temalt palusid”, “naine läks oma teed ja sõi ja tema nägu polnud enam kurb.” Ta ei olnud veel õnnistust saanud, kuid ta oli tõotuses veendunud ja võttis selle omaks, järgides seda kristlikku moodust, mida meie Issand meile õpetas, kui ta ütles: “Uskuge, et teil on käes need palved, mida te palusite, ja te saate need.” Ta pühkis pisarad, silus oma kulmukortse, teades, et teda võeti kuulda. Usu läbi hoidis ta süles poisslast ja kinkis selle Issandale. See pole väike voorus, mida saavutada. Kui rõhutud vaim on õppinud Jumalat uskuma, oma koormat tema peale veeretama ja vapralt temalt abi ootama. Ta on oma kaotuste kaudu õppinud, kuidas saada parimat kasu ja oma leina kaudu õppinud, kuidas väljendada oma rikkalikumat rõõmu. Hanna on üks austatutest, kes usu kaudu “sai kätte tõotused”, seega, oh, sina rõhutud vaimuga pole mingit põhjust, miks sa ei võiks olla usuvaimus, nii nagu oli tema.

See rõhutud vaimuga naine leidis veelgi väärtuslikumat oma kurbusest välja kasvades, kuid ühe hindamatu asjaga lõpetan nimekirja: ta oli ilmselt Jumalast palju õppinud. Ühistest pererõõmudest ajendatuna oli ta olnud Jumala lähedal ja selles taevases osaduses oli ta jäänud alandlikuks teenijaks ja valvajaks. Issanda püha läheduse aastaaegadel oli ta teinud palju taevaseid avastusi Tema nime ja olemuse kohta, nagu Tema laul meid mõistma paneb.

Esiteks teadis ta nüüd, et südame suurim rõõm ei ole lastes ega isegi palvevastusena antud halastuses, sest ta hakkas laulma: „Mu süda rõõmustab Issandas” – mitte „Saamuelis”, vaid oma Jehoovas leidis ta sügavaima rõõmu. „Minu sarv on ülendatud Issandas” – mitte „selles pisikeses, kelle ma olen nii hea meelega pühamusse toonud”. Ei. Ta ütleb esimeses salmis: “Ma rõõmustan Su pääste üle,” ja see oligi nii. Jumal oli tema ülim rõõm ja tema pääste tema lustiks. Oh! See on suurepärane asi, kui õpitakse asetama maised asjad õigetele kohtadele ja kui need teid rõõmustavad, siis ometi tunda: „Minu rõõm on Jumalas; mitte maisis, veinis ja õlis, vaid Issandas endas; kõik mu värsked allikad on Temas.”

Järgmiseks oli ta avastanud ka Issanda hiilgava pühaduse, sest ta laulis: “Ükski pole nii püha kui Issand.” Tema täiusliku iseloomu terviklikkus võlus ja avaldas talle muljet ning ta laulis Temast, kes on oma headuses teistest kõrgemal.

See naine oli tajunud Tema täielikku piisavust, ta nägi, et Ta on kõiges, sest Ta laulis: “Ei ole muud kui Sina, ükski pole kalju nagu meie Jumal.”

Ta oli avastanud Jumala meetodi ettehoolduses, sest kui armsasti ta laulab: “Kangelaste ammud murtakse katki, aga komistajad vöötavad endid jõuga.” Ta teadis, et see on alati Jumala tee – kummutada need, kes on ise tugevad ja seada üles need, kes on nõrgad. See on Jumala viis kõrgeid ja rohelisi puid maha raiuda ja kuivatada ning madalaid ja kuivanud puid õitsema panna. See on Jumala viis lüüa tugevaid nõrkusega ja õnnistada nõrgemaid jõuga. Nagu Tema suur järeltulija hiljem laulis: „ Ta on tõuganud maha võimukad troonidelt ja ülendanud alandlikke, näljaseid on ta täitnud heade andidega, ent rikkad saatnud minema tühjalt”. See on Jumala omapärane viis ja Ta järgib seda. Neid, kes on täis, Ta tühjendab ja tühja täidab. Ta tapab need, kes uhkeldavad oma elujõuga ja kes Tema ees minestavad kui surnud, teeb Ta elavaks. Sõber, kas sa tead sellest midagi; sest, pane tähele, see on saladus, mida pühad teavad isiklikust kogemuse põhjal?

Samuti oli talle õpetatud nii Tema armu kui ka Tema ettehoolde teed ja meetodit, sest ükski naine ei teadnud jumaliku armu imedest rohkem kui tema, kui ta laulis: „Tema tõstab tähtsusetu põrmust, tema ülendab viletsa tuhaasemelt, pannes neid istuma õilsate juurde ja lastes neid pärida aujärgi.” Ka see on veel üks neist Issanda teedest, mida mõistab ainult Tema rahvas. Mitte keegi peale nende ei laula kunagi sellest armu ainukordsest suveräänsusest: mis puutub maailma inimestesse, siis nad täielikult põlgavad seda õpetust.

Ta oli ka näinud Issanda ustavust oma rahvale. Mõned kristlased ei usu isegi nendel evangeeliumi päevil pühade lõpliku visaduse õpetusse, kuid tema uskus. Ta laulis: “Tema hoiab oma vagade jalgu,” ja, armsad, seda Ta teebki, muidu ei jääks neist ükski püsima.

“Kui see kunagi juhtuda saaks,
et See Kristuse talleke peaks ära langema,
Mu püsimatu, nõrk, hing, paraku!
Kukuks tuhat korda päevas.”

Kuid siin on minu ja ka teie lohutus: “Ta hoiab oma vagade jalgu.”

Ta oli ka osa Tema kuningriigist ja selle hiilgust ette näinud. Tema prohvetlik silm, mille pühad pisarad tegid säravamaks ja selgemaks, võimaldas tal vaadata tulevikku ja see, mida ta nägi pani ta rõõmsalt laulma: “Ta annab rammu oma kuningale ja ülendab oma võitu sarve.”

Kas ma pole teile piisavalt näidanud, kui palju väärtuslikke asju tuleneb rõhutud vaimust?

III. Ja nüüd, lõpetuseks, KÕRGELT HINNATAKSE NEID, KES ON TÕELISELT ISSANDA OMAD, KUIGI NEIL ON RÕHUTUD VAIM.

Sest esiteks sai Hanna oma palvetele vastuse. Ah! Vaevalt oleks Ta osanud ette kujutada, kui Eeli teda joobe pärast noomis, et ta peab lühikese aja jooksul taas kohal olema ning seesama preester vaatab talle sügava austuse ja rõõmuga otsa, sest Issand on teda soosinud. Ja teie, mu kallis rõhutud vaimuga sõber, ei nutaks täna õhtul nii palju, kui teaksite, mis teid ees ootab. Te ei nutaks üldse, kui aimaksite, kui ruttu kõik muutub ja nagu Saara, naerate ka teie suurest rõõmust. Te olete väga vaene; te vaevalt teate, kuhu te täna õhtul oma pea asetate; aga kui te teaksite, kui lühikese aja pärast olete inglite seas, siis ei tekitaks te vaesus teile palju ahastust. Te olete haige ja vaevlete ning lähete varsti oma igavesse koju. Te poleks nii masendunud, kui mäletaksite, kui eredalt te pea ümber särab tähekujuline diadeem ja kui armsalt valab teie keel taevaseid sonette, mida ei oska laulda keegi peale nende, kes on nagu teiegi maitsnud leina kibedat vett.  Parim on veel ees! Parim on veel ees! Lühike tee teie ees kas lõpeb või paraneb! Tänane purjetamine on tormiline; aga enne, kui päike loojub või vähemalt siis, kui ta loojub, on kõik vaikne ja teie parklaev on liikumatu vöörist ahtrini. Punane meri teie ees mäsleb rahutult, selle lained ähvardavad, kuid kõik jääb vaikseks kui kivi, kuni Issanda rahvas läheb läbi; või kui hääl kostub, siis üle vete tulevad harfimängijad, kes teevad oma harfidega muusikat ja peagi unustate oma valud ja hirmud, sest olete igavesti Issanda juures. Las need asjad rõõmustavad teid, kui teil on rõhutud vaim. Need asjad, mida Jumal on teile lubanud, täituvad. Silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud, mida ta teile on valmistanud, kuid Tema Vaim ilmutab selle teile sel tunnil. Olge julge ja uskuge, et elu ja surma küsimused on fikseeritud ja kindlad; igavene armastus on nad määranud.

Hannale ei saanud, pärast oma kurbust, mitte ainult palvevastuse, vaid ka armu seda vastust kasutada. Ma ei usu, et Hanna oleks olnud Saamuelile sobilik ema, kui ta poleks ennekõike olnud rõhutud. Kõiki ei saa usaldada noore prohveti kasvatamiseks. Paljud naiste rumalused on oma lastest rumalad teinud. Ta oli nii palju tema “part”, et kasvas üles “haneks.” Targa poja kasvatamiseks on vaja tarka naist ja seetõttu pean Saamueli silmapaistvat iseloomu ja karjääri suures osas tema ema rõhutuse viljaks ja tasuks tema leina eest. Hanna oli mõtlik ema, mis oli midagi erilist ja tema mõte ajendas usinust. Tal oli hea ruum, milles oma poega kasvatada, sest ta jättis poja varakult maha, et poeg saaks kanda väikest mantlit ja teenida Issandat; kuid selles ruumis oli tema töö tulemuslikult tehtud, sest poisslaps Saamuel kummardas samal päeval, kui naine poja templisse viis. Paljudes meie kodudes on meil ilus maal palvetavast lapsest ja ma kahtlen, kas see pole mitte pilt väikesest Saamuelist. Mulle meeldib mõelda temast selles väikeses mantlis – linases riides –, kes tuleb pühalikult välja, kui Jumala lapseteenija, et aidata templiteenistustel. Ma arvan, et näen väikest meest oma pikkade õlgadeni juustega, sest tema ema tõotuse järgi ei puudutanud habemenuga tema pead; vaadake teda ise ja märgake, kuidas ta Rooma juuste raseerimist noomib. Ta ei kuulunud sellesse kaasaegsesse preesterkonda, kes oma pead raseerides viitas enda palavikule või hullumeelsusele. Laske Rooma preestritel habet ajada ja las nad lõikavad end tõelisest templist välja. Ma ütlen, et on meeldiv näha, kuidas ema oli teda isegi juuste osas niimoodi välja õpetanud, et ta sellest kunagi kõrvale ei kaldunud: see oli suurepärane kingitus ja see kingiti ühele naisele. See oli rõhutud vaim.

Hanna oli saanud veel ühe õnnistuse ja see oli vägi ülistada Issandat. Need tema armsad laulud, eriti see kallis laul, mida oleme lugenud – kust kohast ta selle sai? Ma ütlen teile. Kas te olete mere ääres karbi kätte võtnud, pannud selle kõrva juurde ja kuulnud seda metsikutest lainetest laulmas? Kust kerp seda muusikat õppis? Sügavuses. Seda visati kargel merel edasi-tagasi, kuni ta õppis rääkima sügava ja pehme tähendusega salapärastest asjadest, mida suudavad edastada ainult soolamere koopad. Hanna poeesia sündis tema kurbusest ja kui igaüks siin, kes on rõhutud hingega, ei saa muud teha, kui õppida oma harfi häälestama sama armsalt, kui see naine häälestas oma harfi, siis võib tal olla hea meel, et ta on sellist kurbust talunud. Me võime olla luuletajad ja psalmistid, kuid siiski oma tagasihoidlikul viisil. Katsumused õpetavad meile viisi ja aega, stroofe ja salme voolab nagu veini tallatud viinamarjadest ning luuletused kasvavad meie hädade vagudes. Või kui mitte, siis kiidetakse siiski Issandat ja ülistatakse Tema armastust parimal viisil, mis meie kõnes olla saab ja see on väärt kannatuste maailma.

Pealegi valmistas tema kurbus teda täiendavate õnnistuste saamiseks ette, sest pärast Saamueli sündi sündis tal veel kolm poega ja kaks tütart ning Jumal andis talle viis selle ühe eest, kelle ta oli Talle pühendanud. See oli suur intress tema laenu eest. Ta sai sada protsenti. Saamueli lahkuminek oli vajalik eessõna teiste pisikeste vastuvõtmiseks. Jumal ei saa mõnda meist õnnistada enne, kui Ta on meid proovinud. Paljud meist ei sobi suure õnnistuse saamiseks enne, kui oleme tulest läbi käinud. Pooled populaarsuse läbi ruineeritud meestest on nii rusutud, sest nad ei läbinud ettevalmistavat rõhumist ja häbi. Pooled rikkuse tõttu hukkunud meestest teevad seda seetõttu, et nad ei olnud selle teenistuse nimel vaeva näinud, vaid said õnneliku tabamuse läbi tunniga rikkaks. Tule läbimisel karastatakse relva, mida hiljem konfliktis kasutada; ja Hanna sai suurt armu seetõttu, et ta oli olnud väga rõhutud. Tema nimi on kõrgelt hinnatud naiste hulgas, sest ta oli sügavalt rõhutud. Ta särab ustavate seas ereda ja erilise tähena ja seda poleks olnud, kui ta poleks olnud kõigepealt rõhutud vaimuga naine. Võtke oma koorem, mu armas. Ärge muutuge nii nurisejaks kui ka leinajaks. Kandke oma risti, sest see on tõesti kuldne. Kandke nii sisemist kui ka välist koormat, sest nüüd on “vaja” olla raskustes mitmetes kiusatustes, kuid pärast tuleb mugav vili. Otsige õiglaseid tulemusi ja kandke vahepeal seda, mida Issand on teile määranud, ilma nurisemata.

Kõige lõpuks sai ta kannatlikult kannatades nii julgeks Issanda tunnistajaks, et võis nii armsalt laulda: “Ükski pole nii püha kui Issand, sest ei ole muud kui Sina, ükski pole kalju nagu meie Jumal.” Me ei saa anda tunnistust, kui me ei katsu läbi tõotust ja seetõttu on õnnelik see mees, keda Issand proovile paneb ja kes on pädev jätma maailmale tunnistuse, et Jumal on tõene. Sellele tunnistajale paneksin ma oma isikliku pitseri. Oo, kui ma võiksin teha seda elu lõpul alandlikus proosas, nii nagu tegi seda armas poetess Miss Havergal oma rikkaimas poeesias enne igavikku lahkumist. Siin on mõned tema viimased read ja nendega lõpetan: —

„Meister, ma panen oma pitseri sellele, et Sa oled tõene;
Sinu headest tõotusest pole ükski luhtunud!
Ja ma saadaksin heliseva väljakutse edasi,
Kõigile, kes teavad Su nime, et nad ütleksid selle välja,
Sinu ustavus on igas kirjutatud sõnas,
Sinu heldus kroonib kõiki päevi –
Öelge ja laulge koos minuga: „Issand on hea,
Tema halastus on igavene ja Tema tõde
On kirjutatud kogu mu elu igale lehele!
Jah, on viletsust, aga Sinu vägi
Võib segada seda rõõmuga. Seal on okkaid,
Kuid nad on meid hoidnud kitsal teel,
Kuninga pühaduse ja rahu kiirteel.
Ja seal on karistust, aga Isa armastus
Voolab läbi selle ja kas iga usaldav süda
loobuks karistamisest või  armastusest?
Ja iga samm viib “üha enama” juurde
Sinu palverändurid liiguvad väest väesse ja laulavad
Kiitust sellele, kes neid aina edasi juhib,
Aust ausse, isegi siin!”

Allikas: The Spurgeon Library | A Woman of a Sorrowful Spirit