Kirik vajab taas reformatsiooni. Meie pastorid ja meie rahvas vajavad ärkamist. Ütlen seda luterlasena, kes pole kunagi fännanud loosungit ecclesia reformata, semper reformanda (kirik on reformitud, alati reformitud). Ma ei arva, et kirikud peaksid alati reformimisega tegelema. Meie pihtimus ja liturgia on sageli just õiged. Olen üsna traditsiooniline inimene. Ma arvan, et meie protestantlikes ülestunnistustes sisalduv Pühakirja kokkuvõte on tänapäeval aktuaalne ja enamasti tõsi. Muidugi saab neid Jumala Sõna põhjal üle vaadata. Neil ei ole sama autoriteeti, kui Pühakirjal. Kuid ainult modernistid usuvad, et me peame neid pidevalt reformima. Ainult kõige moodsamad ja juurteta evangeelsed kristlased tahavad kirikut pidevalt uuesti leiutada.
Ma ütlen seda kristluse ajaloolasena. Räägin õpilastele pidevalt meeleheite ja uuenemise perioodidest kirikus. Ma ei ole esimene, kes osutab Jumala rahva probleemidele. Kiriku ajalugu on täis “prohveteid”, kes levitavad pimedust ja hukatust teistele, esitades üüratuid väiteid oma põlvkonna pattude kohta.
Meie kirikud on kriisis
Viimastel aastatel on meie kirikud aga kogenud erilist kriisi. Ja isegi minusugused traditsionalistid tunnevad, et ärkamine on vajalik, kuna nii paljud meist kannatavad odava armu, tribalismi (pühendumine oma inimrühmale), vaimse laiskuse ja “evangeeliumide” all, mis on risti asendanud enesele toetumisega. Alates reformatsioonist oleme vaielnud selle üle, millal ja millistel tingimustel vajame muutusi – raskeid muutusi, mis nõuavad rasket tööd ja riskantset tunnistust. Selle tulemusena jõudsime järeldusele, et ägeda tagakiusamise ajal, kui evangeelium on ohus, kui kirik ripub niidi otsas, peame püsti seisma ja võitlema jüngerluse eest, mis on kallis.
See debatt pärineb 16. sajandi keskpaigast, mil luterlased, eriti just luterlased, mõtlesid, kas nad on saavutanud status confessionis (“konfessiooni staatuse”). Nüüd on selline aeg. Paljud kirikud on kriisis – eriti läänes, aga ka mujal. Külastajate arv on langenud. Murettekitavalt palju noori kahtleb, kas kirikusse kuulumine on üldse oluline. Mõned vanemad näivad hoolivat rohkem rikkusest ja võimust, oma staatusest ja maiste narratiivide ja süsteemide kontrollist, kui Jeesuse järgimisest. Loomulikult ei piirdu ebajumalakummardamine ainult vanema põlvkonnaga. Selle kombitsad tungivad läbi iga põlvkonna.
Paljudel kristlastel, nii noortel kui vanadel, on prioriteedid valed. Paljud meist veedavad rohkem aega sporti tehes, kui Piiblit lugedes. Me pühendame rohkem aega meediale, kui teiste inimeste vajaduste rahuldamisele. Me palvetame väga vähe ja mitte väga innukalt. Meie pensioniplaanid on enamasti puhkuseks ja meelelahutuseks. Maandame oma panuseid tulevase elu peale, investeerides rohkem vaba aega maistesse ajaviidetesse, kui Jumalariiki. Paljud meist on täna nõus maksma nii palju, kui saame endale lubada, et pikendada oma maist eluiga veel mõne kuu võrra. Puritaanide keeles ei paista me olevat võõrutatud kiindumusest maailma vastu.
See ei ole teistele märkamata jäänud. Paljud mõtlevad, kuidas seletada lahknevust selle vahel, mida kristlased tunnistavad ja mida me oma elus teeme. Nad imestavad, kui sügavalt me usume sellesse, mida ütleme. Ja kui meie seda ei usu, siis miks peaksid teised? Võib-olla pole kirikud seda aega väärt, mida nad nõuavad. Praegu on paremaid viise oma optimaalse elu elamiseks, kui veeta tunde nädalas asutustes, mis panevad liiga sageli õhukese kihi teoloogiast ja leigest vaimsusest nõrkadele ja mädanevatele tahvlitele.
2021. aastal kummitas mind sageli üks unenägu. Nägin unes, et meie kirikutes tehakse iga viie aasta tagant põhjalik tervisekontroll. Testisime koguduseliikmeid Jumala tundmise, Piibli tundmise, pühitsemise kasvu, abivajajate teenimise, evangelisatsiooni ja muu osas. Ja me avastasime, et kuigi väike rühm inimesi on viimase viie aasta jooksul tõepoolest armus kasvanud, siis ei ole enamik koguduseliikmeid seda teinud. Muidugi oli see vaid unenägu. Aga ma kardan, et kui me tõesti selliseid teste teeksime, siis mu õudusunenägu korduks päriselus.
Mind teeb murelikuks, et kristlasi kasvab liiga vähe. Liiga vähesed meist on Peigmehe tagasitulekuks valmis. Paljud läänes elavad liiga mugavalt, et mõelda tulevasele maailmale, rääkimata lampide süütamisest ja Tema ootamisest.
Minu kirjeldatavast reeglist on imelisi erandeid, millest paljud on kirikutes, mida juhivad TGC (evangeelse koalitsiooni) liikmed. Paljud teist veedavad oma elu kulukas jüngerluses ja annavad endast parima, et julgustada teisi jüngreid. Siiski vean kihla, et teid heidutab see, mida ühiskonnas jüngerluseks peetakse. Ja ma loodan, et nõustute sellega, et on vaja midagi drastilist ette võtta ja et keegi meist ei saa sellega üksi hakkama.
Kuidas reformatsioon algab?
Piibel ja kirikuajalugu näitavad meile ikka ja jälle, et kui Jumala rahvas tuleb kokku, kahetseb oma patte, hüüab Tema poole halastuse järele ja ootab Tema vastust, kasutab Jumal neid vajaliku reformatsiooni läbiviimiseks. Ja kui nende juhid aitavad üksteises sellist käitumist edendada, siis pole piire selles, kuidas Issand oma rahvast õnnistab. Lunastamise ajaloos pole lihtsat quid pro quo. Kuid patu surmamise ja Vaimus käimise, alandlikkusel Jumala silmis ja ülenduse vahel on seos.
Seega pühendan selle veeru kulukale jüngerlusele. Tulevastes artiklites kirjutan Jeesuse järgimise lubadusest ja ohust, ristiteest, sellest, kuidas tegelikult kasvatada küpsust kirikutes ja küpset, jumalakartlikku, võidukat tunnistajat avalikul väljakul ning soovist leida need juhid, kes sellist küpsust näitavad ja kiidavad heaks.
Bonhoefferi näide
Kõige kuulsam arutelu kuluka jüngriks olemise, julge kristliku usutunnistuse ja reformatsiooni vajalikkusest kirikutes pärast 16. sajandit leidis aset Saksamaal natsionaalsotsialismi tõusu ajal. Rühm kirikujuhte, kellest tuntuimad olid Karl Barth ja Dietrich Bonhoeffer, astus vastu natsidele ja nn. “saksa kristlastele” (kristlikud natsionalistid, kes toetasid Hitlerit Kristuse nimel). Ma ei jaga nende vaprate juhtide kõiki sõnu. Kuid ma imetlen Bonhoefferi tunnistust evangeeliumist – isegi surmani. Natsid poosid ta koonduslaagris üles, andes usaldusväärsuse tema kuulsaimale raamatule “Õpipoisiõppe hind”. Selles ta kirjutab:
„Kui Kristus kutsub inimest, käsib ta tal tulla ja surra. Rist pannakse igale kristlasele. Kristuse esimene kannatus, mida iga inimene peab kogema, on üleskutse loobuda selle maailma kiindumustest. See on vana mehe surm, mis on tema kohtumise tulemus Kristusega.”
Kui paljud meist on tänapäeval, eriti Ameerika Ühendriikides, tegelikult koos Kristusega surnud? Kui paljud meist on loobunud selle maailma kiindumustest? Peame neid sõnu uuesti kuulma ja püüdlema oma ajastu valeevangeeliumide seas tõelise jüngriks olemise poole.
Kui tahame tõelisi jüngreid ligi tõmmata ja kasvatada, siis peame pakkuma palju enamat kui inspireeriv kodanikureligioon, vaimsed kogunemised ja vaatemängud. Peame demonstreerima usku, mida tuntakse mitte tugevuse ja “edu”, vaid nõrkuse poolest; skandaalne mitte silmakirjalikkuse, vaid raskuste tõttu. Nagu apostel Paulus kirjutas:
“Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid. Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on, et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees. Aga teie olete tema tõttu Kristuses Jeesuses, kes on saanud meile tarkuseks Jumalalt ning õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks, et läheks täide, nagu on kirjutatud: „Kes tahab kiidelda, kiidelgu Issanda üle!” (1Kr 1:27-31)
Ja nagu Kristus ise manitses Matteuse evangeeliumis:
Siis Jeesus ütles oma jüngritele: „Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle! Sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, leiab selle. Sest mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks? Sest Inimese Poeg tuleb oma Isa kirkuses koos oma inglitega ja siis tema tasub igaühele selle tegusid mööda. (Mt 16:24-27)
Issand halasta meie peale! Palun aita meil mitte kaotada oma hinge. Aita meil edendada reformatsiooni meie ajal. Olgem valmis selleks, kui Sa tuled.
Autor Douglas Sweeney / thegospelcoalition.org
