Vana puusepa palve

1930. aastate alguses palvetas üks vaene puusepp Rumeenia mägedes järgmise palve:

„Mu Jumal, ma olen Sind maa peal teeninud ja soovin saada oma tasu nii maa peal kui ka taevas. Ja olgu minu tasu see, et ma ei sure enne, kui toon juudi Kristuse juurde, sest Jeesus oli juudi rahva seast. Aga ma olen vaene, vana ja haige. Ma ei saa minna seda juuti otsima. Minu külas neid pole. Too minu külla juut ja ma annan endast parima, et tuua ta Kristuse juurde.”

Jumal kuulis seda palvet ja vastas lahkelt. See oli noor juudi mees, kellest oli saanud ateist ja kes oli parajasti vaimses segaduses. Ta leidis end mõtlemas Jumalale, kelle olemasolusse ta enda sõnul ei uskunud. Ta möödus kirikutest ja miski tõmbas teda nende poole. Seejärel tõmbas miski ta puusepa külla. “Mul polnud põhjust sinna minna. Rumeenias on kaksteist tuhat küla, aga ma läksin just sellesse külasse.”

„Puusepp käis minuga kohtamas nii, nagu pole mitte ühegi kauni tüdrukuga kohtamas käidud.” Puusepp nägi juudi noormehes vastust oma palvele ja andis talle Piibli lugeda. „Piibel, mille ta mulle andis, oli kirjutatud mitte niivõrd sõnadega, kuivõrd tema palvetest süttinud armastuse leekidega. Vaevalt suutsin seda lugeda. Ma suutsin seda lugedes vaid nutta, kui võrdlesin oma halba elu Jeesuse eluga; minu ebapuhtust Tema õigusega; minu vihkamist Tema armastusega – ja Ta võttis mind omade hulka.”

See noor juudist ateist oli Richard Wurmbrand; kellest sai üks kahekümnenda sajandi kuulsamaid kristlasi. Kas meie palvetame, et Jumal kasutaks meid inimeste Enda juurde toomisel?