Variserid ja võim

Vaevalt esile kerkinud variseride usulis-poliitilisest liikumisest sai rahva opositsiooni eelvägi. Variserid seisid vastu vaimse ja riigivõimu korrumpeerunud ühinemisele ning väitsid, et Messias pidi olema eranditult poliitiline tegelane. Prohvetiennustuste kohaselt pidi Ta pärinema Juuda suguharust, Taaveti soost. Preestrid peaksid Seaduse järgi olema ainult leviidid (just sellele teemale – kuidas Messias saab olla nii kuningas kui ka preester – on hiljem Uues Testamendis pühendatud eraldi jutlus, mida me tunneme kirjana heebrealastele).

Variserid kutsusid kuningat üles preestri diadeemist lahti ütlema, mille tõttu nad sattusid ebasoosingusse. Vastasseis muutus avalikuks konfliktiks. Kuus aastat kestnud omavahelist võitlust viis viiskümmend tuhat variseri ja nende toetajat nende surma ning paljud ellujäänutest olid sunnitud põgenikeks saama.

Variserite kuldajastu algas aastal 76 eKr, kui Alexander Jannaeuse (Mattathias Hasmoneuse lapselapselapselaps) lesk Alexandra Salome keeldus troonilt lahkumast ja jätkas ise valitsemist. Kuna naisena ei saanud ta olla ülempreester, siis sai selle tiitli tema vanim poeg Hyrcanus II. Tegelik võim kuulus kuninganna vennale, ühele mõjukaimale variserile Simon ben Shetachile. Tegelikult hakkasid variserid varjatult riiki valitsema.

Hea käekäik ei kestnud aga kaua. Alexandra noorim poeg Aristobulus II, omades  idanaabri toetust, võttis ülempreesterluse oma vennalt ja pärast kuninganna surma anastas ka kuningliku võimu. Süüria, viidates sajandeid kestnud ühisele ajaloole ja kultuurile (paljud juudid ei osanud selleks ajaks enam oma emakeelt – vt Ap 6:1), toetas seda valikut kindlalt. Kuid Hyrcanus, kes jäi loosist välja ja tema järgijad hakkasid seisma läänemeelse Iisraeli valiku, Rooma integratsiooni, õigusriigi ja muude Euroopa tsivilisatsiooni hüvede eest.

Viidates oma legitiimsusele valitsejana, pöördub Hyrcanus abi saamiseks Pompeiuse poole, kes külastas Palestiinat aastal 63 eKr. paludes tal taastada õiglus, määrates tema ülempreestriks. Variserid saatsid ka oma saadiku Pompeiuse juurde, nõudes mõlema venna võimult kõrvaldamist ja autonoomse vabariigi loomist Juudamaale Rooma protektoraadi alla. Lõhenemine läänemeelse tsivilisatsioonivaliku toetajate ja idanaabriga igivanade sidemete järgijate vahel arenes uueks troonitüliks. Pompeius tõi Palestiinasse “rahuvalvejõude”. Aristobulus sulges nende ees Jeruusalemma väravad, kuid Hyrcanus avas need.

Roomlased taastasid Hyrcanuse preesterluse ja Caesar nimetas ta seejärel etnarhiks (“rahvuslikuks juhiks”). Keiser usaldas aga tegeliku võimu, sealhulgas vägede juhtimise ja maksude kogumise prokuraatorile – Heroodes Antipater Nooremale (Heroodes Suure Isale). Juudid kaotasid lõpuks oma kuningriigi. Iisraelist sai Rooma provints, mida valitsesid edomlased. Ajaloo jätku me teame Uuest Testamendist.

Sergei Golovin/ facebook.com.

Allikas: Фарисеи и власть | Статьи на inVictory