Vihkamisest sai rõõm

Idrish Miah

Bangladesh

1995.

Minu nimi on Idrish Miah. Mul on naine Rahana ja neli tütart – seitsme, viie, kolme ja üheaastane. Ma olin tubli islami-usuline mees, kuid ma teadsin ka ühte halba islami-usulist meest, kelle nimi oli Abu Bakkar Sidhikki, kes oli sageli purjus. Keegi meie külas ei sallinud teda. Aga siis tegi Abu midagi sellist, mis pani meid kõiki teda vihkama: ta hakkas kristlaseks.

Külavanemad tulid kokku ja otsustasid, et tema tegu oli nii halb, et ta tuleb külast välja lüüa ja tema maja maha põletada. Me moodustasime 25-mehelise rühma ja läksime tema maja juurde. Me tahaksime teda üllatada.

Kui me maja juurde jõudsime, kuulsime teda palvetamas. Ta palvetas kogu meie küla eest. Ta palus, et Jeesus andestaks kõikidele külaelanikele. Ta ütles, et Jeesus peab meile andeks andma, sest me ei tea, mida me teeme. See pahandas meid, sest me teadsime täpselt, mida me teeme. Siis tormasime kõik maja juurde, et teda kinni võtta, kuid mingi nähtamatu jõud ei lasknud meil majja siseneda. Meil hakkas hirm ja me tõttasime koju tagasi.

Kui ma koju jõudsin, ei saanud ma magada. Mõtlesin pidevalt Abu palve peale. Ta ütles, et me ei tea, mida me teeme. Oli see tõsi? Oli see õige? Vähkresin küljelt küljele ega suutnud seda sündmust unustada. Viimaks, kell kolm öösel, ei suutnud ma enam oodata. Läksin tagasi Abu maja juurde ja küsisin, kes on Jeesus?

Ta rääkis mulle, kuidas Jeesus andis oma elu patuste eest ja kuidas ma võiksin saada päästetud. Kolme tunni pärast palusin ma Jeesuselt andestust ja suunasin kogu oma armastuse Temale. Jeesus oli mind päästnud!

Ma tõttasin koju ja jagasin oma õnne naisega ning ka tema ja meie lapsed said minu eeskujul kristlasteks.

Kui uudis meie pöördumisest levis, mõistsid külavanemad, teiste hulgas ka minu äi, meid hukka. Nad ütlesid, et nad ei võta mind enam oma põldudele tööle. Ma olen vaene ja mul pole oma talu. Kui keegi mind enam tööle ei võta, kuidas ma saan siis oma peret toita?

Nad ütlesid, et annavad mulle järelemõtlemiseks seitse päeva ja kui ma islami juurde tagasi ei pöördu, siis nad löövad mu külast minema. Jumal tänatud, seda nad veel teinud pole. Küll on aga minu lapsed koolist minema löödud, sest me oleme nüüd kristlased.

Aga minu südames on Jumala rõõm. Ma andsin oma elu ja perekonna Jeesusele. Ma loodan, et Issand võtab mu kingi vastu.”

Katkend “Märtrite hääl” raamatust “Jeesus-friigid”, kirjastus Logos.

Me sureme tänutundega

Chiu-Chin-Hsiu ja Ho-Hsiu-Tsu. Jiangxi, Hiina. Kultuurirevolutsioon 1966-1969. Kaks kristlasest neidu ootasid vanglaõuel hukkamist. Üks kaasvang, kes neid kongiaknast .....

Kõige ülevamad sõnad

Nikolai Khmara Nõukogude Liit 1970ndad. "Mis inimesed need küll on?" imestas Nikolai Khamara. "Nad kannatavad ja on samal .....

Piraat palvemajast

Aida Skripnikova. 19. Nõukogude Liit. 1962. Noor naine seisis tänavanurgal ja jagas kaardikesi luuletustega. Mõned võtsid kaardi vastu, .....

Kommunistliku partei juhi pääsemine

Heilongjiangi provintsi ühes osas elas viiekümnendates eluaastates mees, kes oli tuntud kommunistliku partei juht. Oma ebatervisliku stressirohke eluviisi, .....

Surm

Eddie Rickenbacker, Esimese maailmasõja hävitaja-äss, tahtis kord alla anda ja surra, kuid ütles hiljem surma kohta järgmist: "Ma .....