Estri raamatust loeme, et pärast Haamani käskkirja, et 13. adari päeval võidi impeeriumi kõikidel aladel juutide vastu üles tõusta, neid tappa, hävitada ja röövida nende vara, juudi rahvas nuttis ja ulus ning ülejäänud aja elasid nad surmaootuses. Ja äkki tuli järjekordne dekreet, mille järgi said juudid end kaitsta.
Aga siin on üksasi, mis on huvitav. See teine dekreet ei lahendanud kohe kõiki nende probleeme, sest esimest määrust ei saanud tühistada. Kuid juba teade sellest dekreedist, et nad said end kaitsta, tekitas igaühe südames sellist rõõmu, juubeldamist ja võidukäiku, niisuguse sisemise usuplahvatuse, et ajas enamiku nende vaenlastest segadusse ja pani aluse juutide võidule.
Ja siin näeme suuri paralleele Uue Testamendiga. Uue Testamendi hea uudis on see, et meile on andeks antud kõik patud, et vaenlane on võidetud, et Jeshua on võitnud. Kuid seda sõnumit saades ei ole me veel sisenemas täielikku võitu, täielikku lunastusse, meid ootab ees, võib-olla isegi sõda.
Huvitaval kombel tähistasid nad võitu juba enne võitu. Ei olnud veel võitlust, polnud sõda, nad polnud veel oma vaenlastest lahti saanud. Kuid see rõõm, triumf ja lõbu andsid neile nii tohutu eelise, et isegi nende ümber põõrdusid mitte juutide hirmust juutide eest juudiusku.
Seega, kui me räägime usust, mis ilmutatakse Purimis, siis see on usk vabanemisse kuni vabastamiseni. See on võidu tähistamine enne tegelikku võitu. Ja see on väga uustestamentlik lähenemine, sest meil pole veel täielikku võitu, kuid see on juba meie poolel. Me sõdime juba vaimsel tasandil, sõdime jõu ja autoriteediga, mille Issand on meile andnud, ning sõdime võidukas meeleolus.
Rodion Samoylovich, Kölni messianlike juutide koguduse rabi.
Allikas: https://ieshua.org/radost-pobedy-kotoraya-eshhyo-vperedi.htm
