Võlad

Kui ma veel väga noor poiss olin, kandsin põlle ja läksin põhikooli, juhtus ühel päeval, et mul oli hädasti krihvlit vaja ja mul polnud selle ostmiseks raha.

Kartsin, et minuga hakatakse tõrelema sellepärast, et ma nii tihti krihvleid kaotasin, kuna olin üsna hajameelne poisiklutt ja kartsin koduseid arupärimisi.

Meil oli naabruses väike kauplus, kus auväärne vanaproua müüs pähkleid, kukleid, piparkooke ja mänguasju ning ma teadsin, et ta andis sageli mu eakaaslastele laenu.

Arvasin, et jõulud on saabumas ja seetõttu võib eeldada, et pere kingib mulle paar viie pennilist või isegi terve kahekümne pennise. Niisiis tahtsin krihvli laenata ja siis jõulude ajal selle lihtsalt ära tasuda. Mul polnud kerge oma otsust teha, kuid siiski võtsin oma jõu kokku ja läksin poodi. Krihvel maksis ühe penni. Ja kuna ma polnud kunagi laenu võtnud ja minu laenu hinnati kõrgelt, ulatas lahke vanaproua mulle hea meelega krihvli ja mul tekkis võlg.

See oli minu jaoks natuke ebameeldiv ja tundsin, nagu oleksin teinud midagi halba, kuid mul polnud aimugi, kui kiiresti pean tehtut kahetsema.

Ma ei tea siiani, kuidas mu isa sellest juhtumist teada sai, kuid ta võttis mind tõsiselt ette.

Jumal õnnistagu teda selle eest!

Ta oli mõistlik inimene ja oskas lapsi kasvatada; ta ei tahtnud oma lapsi õpetada spekuleerima ega tegelema sellega, mida suured petturid nimetavad finantstehinguteks, ja nii tegi ta minu võlgadele kohe lõpu.

Ta tegi mulle kohe kõige rangema noomituse, öeldes mulle, kui lähedal oli minu tegu varastamisele, kui lihtne on ennast niimoodi rikkuda ja kuidas penniga võlgu olev poiss võib hiljem võlgu olla juba tuhat naela, minna vanglasse ja häbistada oma perekonda.

See oli tõepoolest rangelt öeldud: Arvan, et kuulen oma isa sõnu ka praegu ja need kõlavad mu kõrvus, kui teda meenutan.

Pärast seda viidi mind poodi, nii nagu viiakse desertööri kasarmusse, kes tänaval kibedalt nutab ja kogeb suurimat häbi. Mulle tundus, et minu võlg on kogu maailmale teada.

Penni eest tasuti mu võlg, lausudes palju tõsiseid hoiatusi ja õnnetu võlgnik vabastati lõpuks nagu puurist vabastatud lind. Kui tore oli tunda end võlgadest vabana!

Kuidas mu väike süda värises ja kinnitas mulle, et ma mitte kunagi enam maailmas ei tekita endale võlgu! See oli hea õppetund ja ma pole seda kunagi unustanud.

Kui selliseid mõisteid sisendataks lapsepõlves kõikidele poistele, oleks see neile kingitus, mis võrduks terve varandusega, ja päästaks neid hilisemas elus suurtest pettumustest.

Jumal õnnistagu minu isa, ma ütlen, ja oleks hea, kui meie riigis oleks rohkem selliseid isasid, et päästa see põlvkond rikutusest ja pahandustest. Sest meie ajal on kõigi nende kampaaniate, võlakirjade, seltside ja krediitkaartidega meie inimesed varsti auklikuks söödud kui ussitanud puud.

Alates sellest päevast, kui ma nii kibedasti nutsin, vihkasin võlgu, nii nagu Luther vihkas paavsti.

Ja te ei tohiks imestada, et ma võlgade kohta end üsna karmilt väljendan.

Oma maja puhastamine mustusest, võlgadest ja kuradist on olnud alati minu suurim soov majaomanikuks saamisest alates; ja kuigi viimane neist kolmest astus vahel uksest või aknast sisse, sest vana madu libiseb ka kõige väiksema augu läbi sisse, sellegipoolest tänu heale naisele, aususele ja raskele tööle ei ületanud teised kaks usekünnist.

Võlg on nii alandav, et kui võlgnen mehele kasvõi penni, siis eelistan selle maksmiseks kõndida kolmkümmend miili läbi talvekülma, et mitte end nii kohmetult tunda.

Minu jaoks on saabastes herne, siili voodis või ussi rinnal omamine võrdeline võlgadega väikeses poe, rätsepa ja pagari juures.

Vaesus on raske, kuid võlg on hullem; nagu öeldakse: “Suitsev ahi ja tülitsev naine on võrdselt kurjad.”

Võite olla vaene ja teid austatakse; mulle tundub, et nii me naisega oleme ja sellisteks me ka jääme.

Kuid võlgades olev inimene ei saa isegi ennast austada ja ta võib olla kindel, et naabrid räägivad temast ja tõenäoliselt mitte tema kasuks.

Tundub nagu mõni inimene lausa armastaks võlgu jääda, aga ma oleksin pigem kass korstnas siis, kui ahi põleb, või rebane, keda koerad jälitavad, või siil pigis või hiir öökulli küünistes.

Aus inimene peaks eelistama tühja rahakotti sellisele, mis on täis teiste inimeste raha; ta ei saa süüa kellegi teise juustu, kanda kellegi riideid, kõndida kellegi teise kingades; ta ei saa lubada oma naisel kanda moodsa töökoja perenaisele kuuluvat mütsi. Paabulinnusulgedest sikutatakse peagi sulg välja ja laenusaaja vaesub – kõige hullemas ja häbiväärsemas vaesuses.

Elamine teiste inimeste raha eest on paljusid mu naabreid rikkunud. Nad suudavad küülikut vaevu toita ning vajavad hobust ja käru. Kardan, et luksus on meie aja tavaline haigus ja paljud usklikud on sellega, oma häbiks ja teotuseks, nakatunud. Head villased või puuvillased kleidid pole praegu piisavalt head; tüdrukutel peavad olema siidist ja satiinist kleidid ning rätsepa arve on sama pikk ja sünge kui talveöö. Enda näitamiseks, edevuse ja moeihaluse rahuldamiseks kulutatakse kiiresti rahalisi vahendeid, pere jääb vaesemaks ja perepea langeb nurinasse.

Konn, kes üritab härjaks paisuda ja lõhkeb.

Igaüks, kes kulutab sada naela nädalas, õpib kulutama kümme tuhat aastas ja jõuab lõpuks kohtu ette.

Inimesed põletavad küünalt mõlemast otsast ja ütlevad siis, et on väga õnnetud, kuna panid oma panuse valele hobusele, ja mõtlevad, ega neid laristajateks peeta.

Säästlikkus on pool edukusest; raha teenimine pole nii raske kui arukas kulutamine.

Sajad inimesed ei oleks kunagi teadnud, mida vajadus tähendab, kui nad poleks õppinud raha kulutama.

Kui kõik vaeste abikaasade naised oskaksid süüa teha ja süüa, siis piisaks nende abikaasade väikesest sissetulekust pikaks ajaks.

Meie jutlustaja väidab, et saksa ja prantsuse naised on söögitegemise kunstis meist ees, osates odavalt ja maitsvalt süüa teha; Ma soovin, et nad saadaksid misjonärid meie kuulujutte levitavate naiste juurde ning pööraks neid hea majapidamise teele; see prantsuse mood oleks palju kasulikum kui need daamide moepoodide iluasjad, mis panevad meie naisi igakuiselt oma garderoobi uuendama.

Lõppude lõpuks ei pea paljud inimesed võimalikuks rahulduda sellega, mida nende isadel oli hea meel oma laual näha.

Ja nii, rõõmustades oma kõhtu kallite toitudega, satuvad nad vaesusesse ja toovad esile üldise kahetsuse. Nad põlgavad leiba ja võid ja lähevad nii kaugele, et söövad teiste aedadest varastatud toorest kaalikat.

Need, kes elavad kellegi teise arvelt, on nagu võitluskuked – nad peavad oma kukeharja kaotama, vastasel juhul praetakse nad ära.

Kes on rikas, võib palju kulutada; aga kõik peavad elama n.ö. “sea suu sekki mööda!” (elama nõndaviisi kui sissetulek lubab)

See inimene on nagu hull ja varas, kes omades pennist sissetulekut, kulutab ära naela, mis ei kuulu temale.

See, kes enda ostetud materjali järgi endale ülikonna õmbleb, tegutseb targalt; võõra riide lõikamine võlgade arvelt on aga sama nagu vargus. Kui ma tahaksin petta, siis eelistaksin avada sõduripoe või hakata eraisikute advokaadiks või paavstiks või võtaksin asju pandiks või saaksin taskuvargaks, kuid peaksin võlgade tasumist kõlbmatuks, ilma omamata võimalust neid tasuda.

Võlgnikud ei saa valetamata jätta, sest nad lubavad maksta, kuigi nad teavad, et nad ei suuda seda teha; seejärel kannavad nad ette pika rea end õigustavaid põhjendusi ja õpivad varsti täiuslikult valetama.

“Kui teil on võlgu ja olete õppinud neid tegema, siis õpite ka valetama, isegi kui te pole varem valetanud. “

Nii et kui võlg toob kaasa valet, siis kes ütleb, et see pole halb asi? Muidugi on erandeid ja ma ei mõista hukka ausat meest, kes on haiguse või õnnetuse tõttu võlgu jäänud.

Kuid reegel jääb reegliks ja peate tunnistama, et võlg on kohutav soo, tohutu solgiauk ja porine kraav.

Õnnelik on inimene, kellel õnnestub sellest ükskord välja tulla; aga kõige õnnelikum on see, kes Jumala halastuse tõttu, on jäänud sellest täiesti puutumatuks.

Kui kutsute kuradi korra oma lauda, ​​siis on teda väga raske kodust välja ajada: parem on temaga üldse mitte tegemist teha.

Kanale meeldib muneda oma teine ​​muna sinna, kuhu ta munes esimese; kui inimene jääb korra võlgu, siis võib ta jälle hõlpsalt võlgu võtta; parem on võlgadega üldse mitte kokku puutuda. Kes on võlgu penni, võlgneb peagi naela ja kui inimene satub pahkluuni mudasse, siis kukub ta väga kergesti põlvili. Ärge laenake pennigi ja nii te ei jää kullatükki võlgu.

Kui soovite hästi magada, siis ostke voodi kelleltki, kes on pidevalt võlgades; see voodi on ilmselt väga rahulik, vastasel juhul ei saaks omanik sellel nii “hästi” välja puhata.

Mulle tundub, et sellised inimesed muutuvad tundetuks nagu eeslid, kelle selja vastu on omanik kõik vitsad juba pooleks murdnud.

Mulle tundub, et korralik inimene oleks pigem nõus kaalu langetama nagu kodutu koer, selle asemel, et nuumata end laenatud rahaga või neelaks pigem teetolmu kui niisutaks kurku võlgadega.

Kauplejate arved peaksid hinge läbistama nagu nõelad. Laenuga ostetud siga ruigab lakkamatult.

Pole võlga – pole muret; vabaned võlgadest – vabanesd ohust; võlad ja laenud on nagu okkaline laukapuu.

Kui juhtun võtma lähima naabri käest labida, siis tunnen end sellega alati ebakindlalt, sest kardan seda katki teha; Ma ei saa sellega kunagi nii enesekindlalt kaevata kui enda omaga; aga kui ma oleksin poest labida laenanud ja teaksin, et mul pole selle eest millegagi tasuda, siis oleksin sellega häbiga endale haua kaevanud.

Pühakiri ütleb: “Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu”, mis ei tähenda “makske ära oma võlad”, vaid “Ärgu olgu teil neid üldse”; minu arvates tuleks need, kes seda nõu tahtlikult rikuvad, Kristuse kirikust halastamatult välja visata.

Meie seadustes on häbiväärselt palju krediidi leevendamist; kellestki ei saa nüüd varast. Tal on vaja ainult avada ettevõte ja seejärel kuulutada end maksejõuetuks ning see annab talle kõige kindlama sissetuleku; isegi vanasõna ütleb: “kui sa ei saa rikkaks, siis sa ei lõhke.” Miks, ma tean kaupmehi, kes on viis või kuus korda pankrotti läinud ja usuvad, et nad on teel pääsemisele: kaabakad, mida nad seal teeksid, kui neid sisse lubataks?

Tõenäolisem on, et nad jõuavad kohta, kust nad välja ei saa, isegi kui nad maksavad iga viimase penni.

Kuid inimesed ütlevad: “Nad on nii helded!” Jah, aga teiste inimeste rahast!

Minu jaoks on jäledus näha meest, kes varastab hane ja ohverdab siis Jumalale rupskeid.

Vagadus võib avalduda mitmel viisil, kuid ohver on selle oluline osa.

Esiteks – ausus ja siis – õilsus.

Kuid kui sageli kannab pettus vagaduse maski!

Vaadake perekond Petiseid: proua Petis kõnnib, olles riietatud kui paabulind, kõik tütred õpivad internaadis prantsuse keelt ja mängivad klaverit, pojad riietuvad kui moenarrid ning hr Petis ise veereb hästi toidetud hobustel ja istub kohtumistel väärikalt esiritta.

Samal ajal suudavad tema võlausaldajad vaevu ennast ära toita. Häbi ja väljakannatamatu on näha, kui paljud meist sellise kelmuse ees silma kinni pigistavad.

Kui see sõltuks minust, rebiksin ma neilt nende valged vestid, kindad, moodsad saapad ja vähemalt kuue kuu jooksul riietaks nad sukkpükstesse ja vanglariietesse.

Kui ma oleksin parlamendi liige või peaminister, muudaksin meie riigi varsti selliste härrade jaoks ohtlikuks; aga kuna mul seda jõudu pole, siis saan nende vastu artikleid kirjutada ja sellisel viisil avaldada oma nördimust.

Minu moto on “maksa kohe ja hoidu ka väikestest võlgadest”. Väikseid arveid on lihtne tasuda. Maksa oma võlad ära ja saad teada, mis sul on. Parem on minna magama ilma õhtusöögita kui ärgata võlgadega.

Patud ja võlad on alati suuremad, kui me ette kujutame. Tasapisi inimese pea takerdub neisse.

Just väikesed väljaminekud rikuvad inimese ära. Münt on ümmargune ja veereb kergesti eemale.

Narr Ivanushka ostab seda, mida tal vaja pole, kuna see on väga tulus ja peagi on ta sunnitud vajaliku maha müüma ja leiab, et ost oli väga tulutu; ta ei tea, kuidas keelduda oma sõpradest, kes paluvad tal enda käendajaks hakata; ta korraldab õhtusööke, korraldab pidulikke pidusid, katab rikkaliku laua, ​​riietab oma naist luksuslikult, ei hooli kunagi oma sulasest ja on ajajooksul siiralt üllatunud, et tähtajad nii kiiresti saabuvad ja võlausaldajad klähvivad kui näljased krantsid.

Ta külvas oma raha mõttetuse väljadele ja on nüüd üllatunud, et vaesuse saak on tema jaoks küps.

Kuid ta ei lakka lootmast, et õnnelik juhus annab talle võimaluse raskustest välja tulla ja seeläbi sukeldub ta üha suurematesse raskustesse, unustades, et “ainult loll saab mõtetega rikkamaks”.

Vajadusel läheb ta tühjade taskutega turule ja on sunnitud ostma iga hinna eest, makstes kaks korda rohkem, kui peaks, ja vajudes seeläbi aina sügavamale sohu.

See paneb teda spekuleerima ja anduma igasugustele trikkidele, sest tühi rahakott ei täitu kergelt.

Sellest tuleb harva midagi head välja, sest sellised nutikad kombinatsioonid on nagu ämblikuvõrk, mis sobib ainult kärbeste püüdmiseks ja mis pühitakse peagi minema.

Nii nagu te ei saa taldu parandada papiga ega asendada katkist aknaklaasi jäätükiga, nii ei saa ka rikutud äri parandada spekulatsioonide ja erinevate kombinatsioonidega.

Spekulandi paljastamisel muutub ta otsekui koeraks, keda kõik tahavad lüüa ja kes jookseb sisse kirikusse või püssirohutünniks, mis on soovimatu naaber igale rahulikule peremehele.

Nad ütlevad, et vaesus annab inimestele tavapärasest viiest suurema, kuuenda meele.

See oleks väga kasulik, sest paljud võlgnikud näivad olevat kaotanud ülejäänud viis meelt või sündinud ilma terve mõistuseta. Nad näivad ette kujutavat, et laenates nad mitte ainult pole võlgu, vaid maksavad justkui võlgu.

Makses Peetrile Paulilt laenatud rahaga, kujutavad nad ette, et on raskustest pääsenud, kuid tegelikult on nad vaid ühe jala mudasse ajanud, et teine ​​sellest välja saada.

Raske on muna pügada või kiilaspeast juukseid leida, kuid nii esimene kui ka teine ​​on lihtsam kui tühjast taskust võla tasumine.

Simson oli tugev, kuid ta ei suutnud võlga rahata tasuda ja see on hull, kes mõtleb need spekuleerides ära maksta.

Pandimajast raha laenamine on nagu uppumisel teravast esemest haaramine; nii juut kui ka pagan, kui nad laenavad, riisuvad hane, kuni see kaotab kõik suled.

Inimene peab vähendama oma kulutusi ja säästma, kui ta soovib võlgadest vabaneda; te ei saa samal ajal kulutada ära oma peenraha ja võlga ära maksta.

Vähendage kulusid, kui rahakott on tühi. Ärge arvake, et võite oma võlad muul viisil, kui heauskse tasumise abil, kustutada. Lubadused tekitavad võlgu ja võlad tekitavad lubadusi, kuid lubadused ei suuda võlgu ära maksta; lubaduse andmine on üks asi, täitmine teine.

Ausa inimese sõna on siduv nagu vanne ja ta ei tohiks kunagi lubada, kui tal puudub kindlus, et ta suudab õigel ajal maksta; need, kes asendavad võla tasumise lubadustega, ei vääri leebust.

Lihtne on öelda: “Mul on väga kahju”, kuid “sada aastat kahetsust ei maksa ära pennigi võlga”.

Kardan, et kogu seda head nõu võiks sama hästi anda kodulindude hoovi kukkedele ja kanadele.

Sellistele inimestele antud nõuanded lähevad ühest kõrvast sisse ja teisest välja.

Las see, kes keeldub kuulamast, tunda ja las see, kes odava nõuande tagasi lükkab, ostku kalli meeleparanduse.

Kuid elu alustavate noorte jaoks on kasulik kuulata minu lühikest jutlust, mis koosneb 3 punktist: elage alati tagasihoidlikumalt kui suudate; ärge kunagi laenake ja pidage meeles, et suur võlg tähendab palju vaeva ja muret.

Allikas: https://christian.dobro-est.com/propovedi/tekstovyie-propovedi/charlz-sperdzhen-dolgi-tekstovyie-propovedi.html