Võõras

Mõni aasta pärast minu sündi kohtus mu isa võõra mehega, kes oli meie linnas uus. Isa oli algusest peale sellest lummavast uustulnukast vaimustuses ja kutsus ta peagi meie perre elama.

Võõras võeti kiiresti omaks ja ta elab nendega sellest ajast peale. Suureks saades ei seadnud ma kunagi kahtluse alla tema kohta mu perekonnas. Minu nooruses oli tal eriline nišš.

Mu vanemad olid üksteist täiendavad juhendajad: ema õpetas mulle heast ja kurjast ja isa õpetas mind kuuletuma. Aga võõras… ta oli meie jutuvestja. Ta hoidis meid tundide kaupa seikluste, müsteeriumite ja komöödiate saatel lummuses. Kui ma tahtsin midagi poliitikast, ajaloost või teadusest teada, teadis ta alati vastuseid mineviku kohta, mõistis olevikku ja paistis isegi tulevikku ennustavat!

Ta viis mu pere esimesse kõrgliiga pallimängu. Ta ajas mind naerma ja ta ajas mind nutma. Võõras ei lakanud kunagi rääkimast, kuid isal ei olnud selle vastu midagi. Mõnikord tõusis ema vaikselt püsti, samal ajal kui me palusime tal seda vaikselt teha, et kuulata, mida võõral oli öelda ja ta läks kööki rahu ja vaikust otsima.

(Ma mõtlen nüüd, kas ta palvetas kunagi, et võõras lahkuks.)

Isa valitses meie majapidamist teatud moraalsete veendumustega, kuid võõras ei tundnud kunagi kohustust neid austada. Näiteks roppused ei olnud meie kodus lubatud – ei meie, meie sõprade ega külastajate poolt. Meie kauaaegne külaline pääses aga neljatäheliste sõnadega, mis kõrvu riivasid ja isa nihelema ja ema punastama ajasid. Mu isa ei lubanud alkoholi liberaalset kasutamist, kuid võõras julgustas meid seda regulaarselt proovima. Ta muutis sigaretid lahedaks, sigarid mehiseks ja piibud eksklusiivseks.

Ta rääkis vabalt (liigagi vabalt!) seksist. Tema kommentaarid olid mõnikord räiged, sugestiivsed ja üldiselt piinlikud. Nüüd tean, et minu varased arusaamad suhetest olid tugevalt võõrast mõjutatud.

Aeg-ajalt astus ta vastu minu vanemate väärtushinnangutele, ometi sai ta harva noomida… Ja MITTE KUNAGI ei palutud tal lahkuda. Võõra mehe meie perre elama asumisest on möödas üle viiekümne aasta.

Ta on sulandunud meie ellu ja  ei ole kaugeltki nii põnev kui alguses. Siiski, kui Te saaksite täna mu vanemate koju astuda, siis leiaksite ta endiselt oma nurgas istumas ja ootamas, et keegi kuulaks tema juttu ja vaataks neid pilte, mida ta jagab.

Tema nimi?… Meie kutsume teda lihtsalt “televiisoriks”.

_________________________________

 

Keskmine lääne inimene vaatab oma elu jooksul televiisorit umbes 12 AASTAT. Jah – 12 AASTAT. Huvitav, mida see meie põlvkonnaga sellist on teinud, millest me isegi teadlikud pole?

Allikas: The Stranger (petahtikvah.com)